Lennuväepoiste Klubil on kaks traditsiooni. Üks on ainult „poiste“ endi jaoks. Tullakse kord kuus Eesti Maja kohvikusse kokku kindlaks tegema, et ikka on veel küllalt rivikõlbulikke mehi. Keda pole kohal, seda räägitakse taga, täpselt nagu daamide kohviklatshi puhul. Kohvi siiski reeglina ei jooda, kuid Ülle soe supp ja külm õlu on võrdselt hinnas.
Teine traditsioon on pidulikum. Kokkutuleku paik on sama, kuid üritus leiab aset vaid kaks korda aastas. Kaasad või partnerid võetakse ühes, lipsud (kel olemas) seotakse kaela, ja sellesama Ülle valmistatud toitu süüakse linaga kaetud laua taga noa ja kahvliga. Kultuurselt.
Sedalaadi koosviibimisega tervitatakse kas varakevadet või hilissügist. 5. mail tervitati kevadet ja kevad tervitas vastu. Mitte just sõjaväeliselt, kuid soojalt ning avanevate õitega. Villi Mandra oli poisid üle kontrollinud ja varunud kohvikusse neli kaheksakohalist lauda. Koos külalistega jõuti need ilusasti ära täita. Kõige kaugemalt tulijaks oli seekord Raimund Rammul Sudburyst.
Esimees Guido Toming lausus oma tervitussõnad ning leidis, et tema töö on sellega tehtud. Eerik Purje võttis kavajuhtimise üle, kuid ka tema on mugavaks läinud. Istus baaripukile veidi kõrgema laua taha ja pidas sealt maha ühe pikema telefonikõne saare murdes. Kes aru sai, see naeris. Kes ei saanud, naeris solidaarsusest kaasa. Ja siis olid kõhud piisavalt tühjad ka ja perenaise külmlaud ootamas. Üksuse peakaplan Ester Mandra luges söögipalve ning asuti maitsma.
Pärast sööki võttis Evald Oder korraks sõna ajaloolisel teemal, meenutades vangilaagri-aegset ohvitseri, kes hoolsalt tegeles vabaharidustööga ja laskis noortel täita igat liiki ankeete, mille vajalikkusest tol ajal aru saada ei osatud. Hiljem repatrieerus see mees „suurest koduigatsusest“ nagu mitmed noored poisidki. Selle väikese vahega, et noorukid langesid kõik mõningate represseeringute ohvriks, kuid leitnandi auastmega mehel õnnestus kaasa viia 16 päevikut, mida temalt keegi ei konfiskeerinud. Ilmselt leidsid kõik meie ankeedid tee koju ning tagasid nende koostaja julgeoleku.
Üritati ka sõdurilaulu, mis pilli abita jäi natuke nigelaks. Enne lahkumist kinnitati silmsidet kaugemalt tulnutega, keda harvemini näeb, ja tõotati sügisel uuesti platsis olla. Kiideti Villit, kes poisid kokku ajas, ja Üllet, kes koosviibimise meeldivaks tegi. Eerik Purjel kavajuhina oli eriline heameel tänusõnu lausuda kolmele aukülalisele, kes aastaid on oma lauluga meie koosviibimisi kaunistanud: Valve Tali, Hilda Sepp ja Tamara Norheim-Lehela.
Niisiis – sügiseni, sõbrad!
