See aeg ei tundugi nii kaugel olevat, kui need mehed (või siiski poisid?) igal hilissuvel nädalalõpuks Seedriorule kogunesid, ulja rivilauluga ausamba juurde marssisid ja lahkunud kaaslaste mälestuseks pea langetasid. Pärast pidutseti peahoones, söödi sõdurisuppi ja bravuuritseti, kuni kosutav sõduriuni lastekodu tares kunagised „sangarid“ oma hõlma võttis. Pühapäeva hommikul pühiti kange kohviga uni silmist, viidi läbi üleloendus nagu kroonu kord nõuab, siluti peo jäljed olematuks ja kuulutati manöövrid lõppenuks.
Nüüdseks on aeg oma halastamatuses jõudnud sinnamaale, et kisub juba noorimadki Teise maailmasõja „mopi-Kutid“ ätistumisprotsessi. Kui meil poleks nooruslikke kaasasid kõrval (daamid teatavasti ei vanane), oleks olukord lausa traagiline. Nüüd suudame siiski kaks korda aastas lipsud sirgeks tõmmata, paljale lagipeale seitli sisse manada ja Eesti Maja kohvikusse lõunatama minna.
Seekordseks ühislõunaks, mis leidis aset esmaspäeval, 3. novembril, oli kokku tulnud 25 hinge, neist 14 „poissi“, ülejäänud olid kaasad ja kaasatundjad. Kaugeimad pidulised olid Peeter Lanno abikaasaga Barriest, ainsa kutsutud külalisena oli rõõm näha Tamara Norheim-Lehelat, kes korduvalt meid lauluga rõõmustanud. Siiani arvult väikseim kokkutulek, kuid kodune ja hubane.
Peale esimees Guido Tominga, kes tervitussõnadest ei pääsenud, ja peakaplaniks kroonitud Ester Mandra, kes luges söögipalve ja kelle eestvõtmisel mälestati aasta jooksul lahkunud kaaslasi, kõnelejaid ei leidunud. Pill oli häälestatud ja toetas vanu tuntud sõdurilaule, isegi paar sooloettekannet pudenes sekka. Viidi läbi koosolijate mälu- ja jälgimisvõimekontroll, kahjuks kesiste tulemustega. Tänapäeva demograafilisi probleeme arutades, nagu Priit Aimla nad kunagi kirja pannud, oli enamusel vaatluse all olevate sugulusastmete määratlemisel raskusi. Mis mälusse puutub, siis enam-vähem kõik mäletasid Oskar Lutsu ja loomulikult ka Tootsi ja Kiirt, mõnel oli isegi kellamees Lible eesnimi meeles, kuid Karl Martin Uhuud mäletas ainult üks. Kui kontrolli läbiviija kaasa arvata, siis kaks. Kuid sellesama härra Uhuu haiguskäiku ja tervenemisprotsessi jälgiti ikkagi huviga. Hea seegi, et võõrale inimesele nii siiralt kaasa tuntakse.
Külmlaud koos kohvi-kringliga oli populaarne nagu ikka, kuid baarist on hakatud võõrduma. Vaevalt seda joogi kvaliteedi süüks saab ajada, küllap on viga kuskil mujal, kui see üldse ongi viga...
Igatahes loodame kevadel uuesti kohata.
