Kuidas olla suuteline rändama ajaloos?

Üks 20. saj. Euroopa suuri ajaloolasi, prantslane Jaques Le Goff on väitnud, et tänaste eurooplaste vähene ajaloohuvi tuleneb ka sellest, et ajalugu õpetatakse koolides igavalt. Tema arvates tuleks ajalugu õpetada lastele kui rännakut mitte ainult ajas, vaid ka ajaloolises ruumis. Sama veregrupiga mõtleja oli kindlasti Juri Lotman ning selle mõtte hingesugulane juba oma esimeste reisikirjade avaldamisest peale, kuid eriti „Hõbevalge“ ilmumise ajast (1976), ka Lennart Meri.

Elu on sageli liialt lühike, et teha kõike seda, milleks inimesel on annet ja eeldusi. Mida andekam inimene, seda enam jääb ehk asju teostamata. Oma pitseri meie tegemistele paneb aeg, milles on meile antud elada. Palju on kirjutatud L. Meri haruldasest kooliteest (Pariis, Berliin, Venemaa), kuid taoline koolitee oli mitmetel teistelgi Eesti Vabariigi diplomaatide lastel enne sõda ja praegugi. Seetõttu on ajaloolastele tulevikus inspireerivamgi ehk spekuleerida tema vanavanemate (geneetilise) rolliga.

Soome kolleeg prof. Matti Kuusi juhtis sellele tähelepanu juba 1991. Mõeldes L. Merile, võiksime seega mõelda ka tema isapoolsele vanaisale, kes Koltsanovo küla (Peterburi kubermang) sepa-veskirentnikuna suutis oma pojasse süstida julgust astuda suuremasse maailma, kuhu isal polnud võimalik oma kogemustega teed juhatada. Ajaloolaste jaoks sama intrigeeriv liin on kindlasti ka tema eesti-rootsi vähemusse kuulunud ema perekond ja selle mõju. Kuid haritlase intellektuaalsel kujunemisel on kahtlemata eriline roll perioodil, mis langeb meie ülikooliõpingute ajale. L. Merist sai diplomeeritud ajaloolane Tartu ülikooli seinte vahel. Tema veres oli reisimise kihk nii raamatute abil kui ka reaalses geograafilises ruumis.


Tartu ülikooli kasvandik.

Isiklikult loen L. Meri kui ajaloolase professionaalseks manifestiks 1976.a. ilmunud „Hõbevalget“, mis tekitas selle aja kohta haruldase teadusliku diskussiooni. L. Meri oli oma mõtete edasiandmiseks valinud võimalikult „mitteteadusliku“ vormi, kuid ta pani lugeja kaasa mõtlema ja uurima. Kui aastaid hiljem presidendiametist vabanenud L. Meri valiti Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks, siis oli akadeemiasse kutsumise otsustajatel silme ees ilmselt just see diskussioon. Valides enda jaoks ajaloolise eneseväljenduse vormiks kirjanduse, võttis Meri eeskuju kindlasti ka edukalt juristist kirjanikult Jaan Krossilt. Kross on hiljuti ise tunnistanud, et mida kaugema ajaga kirjanik oma loomingus tegeles, seda kaitstum oli ta tsensuuri eest. 10 a. tagasi peetud aulaloengus väitis L. Meri, et probleeme ajaloolasena tegutseda nägi ta juba ülikoolipäevil, kui ajalugu suruti aasta-aastalt ikka enam nõukogude pseudoteaduse Prokrustese sängi. Siis tabas ta end mõttelt, et Tartu Ülikool peaks eesti ajalugu õpetama sootuks teisiti, kui seda tehakse Oxfordis ja Sorbonne'is.

Eesti kultuuri üheks erisuseks on kirjutatud tekstide vähesus ja suulise traditsiooni rikkus. Eesti ajalugu vajab lisaks tavalistele tööriistadele ka niisuguseid, mida Euroopa ajalooteaduses ei kasutata (keeleajalugu, kohanimed, rahvaluule). 30 a. tagasi, kui Meri kirjutas muinasluulest ja tuulest, tunnistas ta, et on, harva küll, mõelnud ka ajaloole. Oli see vaid tsensorile mõeldud lause või on siin keerulisem kood sees? Ta lisas, et minevik ei ole veel ajalugu ja fakt ei ole veel tõde. Neil on isegi kaunis vähe ühist. Ajalugu on teadus. Tõsi, teda on raske defineerida. Oma mõtisklustes ajaloo olemusest tuli ta prantsuse ajaloolase Marc Blochi juurde, kelle looming oli just sel ajal saanud laialt kättesaadavaks eesti lugejalegi.

Pärast ca 20 a. kestnud suurt dispuuti eesti ajaloolaste hulgas, tuli L. Meri juba presidendina 1996. a. Tartu Ülikooli, et aulaloengus „Kaks ajalugu, seljad vastamisi“ rääkida oma ajaloolase kreedost, kõneldes ka ajast, mil ta õppis ajaloolaseks. See aeg oli täis vastuolusid, sest üheaegselt eksisteeris nagu kaks ülikooli. Meri andis mõista, et 1948. a. valitses Tartu Ülikooli aulas „kummalisel kombel Lääne-Euroopa protokoll, rektor presideeris kõige kõrgemal istmel kõneleja kohal ja toolid ümbritsesid teda poolkaares“. Olgu märgitud, et pärast L. Meri vihjet on Tartu alma materi aulas toolide paigutus jällegi taastatud vanal kombel. Nende sümboolsete asjade tähtsust rõhutades pidas presidendiks saanud ajaloolane silmas ühe teise kõrge aukandja Tartus peetud kõnet. Kuulajatele meenutati 1886. a. suurvürst Vladimiri hinnangut, et keskvõimu arvates polnud kaks inimpõlve enne Eesti Vabariigi sündi veel Balti piirimaad küllalt hästi impeeriumisse sulatatud. Seetõttu on mõistetav, et aastatel 1948—1953 ülikoolis ajaloolaseks õppinud tunnetasid seda kahes maailmas üheaegset asumist ehk lausa füüsiliselt või siis hakkas see teise, varasema maailma tajumine neile aastaid hiljem ehk olulisemanagi tunduma. Nendel aastatel võis ülikooli kuue samba vahel tarkusi kogumas näha suurt osa 20. saj. Eesti ajaloouurimist tugevalt mõjutanud isikuid: Juhan Kahk, Sulev Vahtre, Herbert Ligi, Enn Tarvel ja Helmut Piirimäe. Seda nimekirja saab pikendada oluliselt, kuid neid kõiki seob ühine nimetaja: see on põlvkond, kes andnud 20. saj. II poolel meie tänasele eesti ajaloomõttele konkreetse näo. 1999. a. pani L. Meri läheneva raamatuaasta meeleolus idanema idee, et 1935—1940 Hans Kruusi toimetamisel ilmunud meie ajaloo standardteos võiks olla lõpuni kirjutatud. Ta oli selle projekti käivitaja, kuid tema enda mõte liikus tegelikult teisel tasandil kui ülikooliteaduse tänane suund. 30 a. tagasi lõpetas ta „Hõbevalge“ lõppsõna küsimusega „Kus lõpeb luule, kust algab ajalugu?“ laenuga Bertolt Brechtilt, mille sisu võib kokku võtta nii, et ajaloo igal leheküljel on mõni võit, kuid kes keetis need võiduroad? Iga 10 aasta tagant vaatab meile ajaloost vastu mõni suur mees. Kuid küsime ka, kes maksis selle suure mehe kulud? Meri soovitas meil vaadata lahendamata küsimustena tunduvate probleemide peale vahel teiselt poolt. See soovitus kehtis ka professionaalsetele ajaloolastele väga olulise küsimuse osas: mis on ajalugu ehk kus lõpeb tänapäev ja algab teadlaste jaoks tõsine uurimisobjekt, ajalugu? Väga intrigeeriv ajaloofilosoofia mõttes oli L. Meri soovitus — vahel rahumeeli mööda minna 500-aastasest ordulossist ja peatuda hoopis viljapõllu ees, mida on üle 2000 aasta lakkamatult haritud. Selles põllus on suurem ajalugu, sest selles elab nii minevik kui tulevik.

Ajaloolisi kategooriaid valdav poliitik.

Astudes professionaalsete poliitikute leeri, jäi Lennart Meri ikka meheks, kes mõtles ajaloolistes kategooriates. Ta kasutas oma nõuandjatena sageli ka välismaa kolleege või välismaal tegutsevaid Eestiga seotud inimesi. Nii andis talle presidendina riigiõiguslikult ikka nõu prof. Boris Meissner Kölnist, kes aga ei varjanudki, et oma nõuannetes toetus ta oma Tartu Ülikooli õpetajate, prof. Jüri Uluotsa ja Ants Piibu ideedele. Välismaa kolleegide nõuanded andsid nii mõnelegi kohalikule tõlgendusele laiema konteksti. 10 aastat tagasi küsis L. Meri poliitiku, aga ka ajaloolasena otse: kaua veel siin, Peipsi rannalt Läänemere kaldani on ruumi kahele teineteist välistavale ajaloole? Tema arvates oli selline lähenemine andnud ohtliku vabaduse kirjutada saavutused enda arvele ja kaotused oma naabrite või võõraste arvele. Seda nimetas ta poliitikuna poliitilise kultuuri probleemiks, mis ei ole andnud oskust tajuda riigi asendit ajas ja ruumis. Aja ja ruumi koordinaadid on pidevas muutuses ja see vajab järjekindlat professionaalset pingutust ka ajaloolastelt. Ta lisas, et kui me tahame, et Eesti laev püsiks kursil ka küljetuules või tormis, siis peab oskama olla dialoogis ümbritseva maailmaga. Need on kahtlemata sõnad, mida tasuks tema ametivendadest ajaloolastel meeles pidada.

Märkmed: