Lenderi tütarlastekooli 100. juubeli tähistamine Tallinnas
Eestlased Eestis 21 Dec 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
AET LANNUS SANDSTRÖM

Hoidkem kokku! See oli koolijuhataja Elfriede Lenderi juhtlause. Tõendiks, et seda pole unustatud, on olnud järjekindlad kokkutulekud ja sidemete säilitamine endiste õpetajate ja õpilaste vahel. Kooli aastapäeval, 9. septembril, kogunesid lenderlased mitmetes maades, et meenutada oma armastatud kooli ja kooliema.

Viibisin sel ajal Tallinnas ja sain võtta osa kolmepäevastest üritustest selle kooli auks, kus mu ema veetis õnnelikke aegu õpilasena ja hiljem õpetajana.

Esimeseks ürituseks oli reedel, 7. septembril E. Lenderi 125. ja Lenderi gümnaasiumi 100. juubelile pühendatud näitus. See leidis aset Tallinna Ülikooli Keeltemajas Narva maanteel. Näituse korraldas TÜ Pedagoogika Arhiivmuuseum. Koos oli u. 80 osavõtjat.

Näitusel oli hulgaliselt ülesvõtteid, õpikuid, tunnistusi ja kooliga seotud esemeid. Välja oli pandud ka hiljuti Rootsis ilmunud kaunis köites valik Marie Underi luulet, tõlgitud rootsi keelde kooli vilistlase Silvia Airik-Priuhka poolt.

Arhiivmuuseumi nimel tervitas kohalviibijaid väga südamlikult Mare Torm, kes ka üritust suurepäraselt juhendas. Kirjalikke tervitusi oli Eesti haridusministrilt Tõnis Lukaselt ja 92-a. Meeta Lenderilt Rootsist.

Mihkel Veiderma meenutas „tädi Friedet“, kes emalikult hoolitses oma õe laste eest peale õe surma. Oma talus viibides, rätik peas, kartuleid koorides, oli pr. Lender lihtne taluperenaine ja mitte ranget distsipliini nõudev koolijuhataja.

Auväärses eas Salme Annus-Juhani kõneles kooli juurde asutatud lasteaednike eraseminarist.

Vilistlaskogu tegevusest ja selle tekkeloost kõnelesid juhatuse liikmed. 25 a. eest kogunes grupp kooli vilistlasi ühe endise õpetaja peiedele. Meenutati, et samal aastal oli ka kooli 75. juubel ja E. Lenderi 100. sünniaastapäev. Sünnipäeva tähistamiseks paigutati pärjad ta abikaasa, esimese eesti soost Tallinna linnapea Voldemar Lenderi hauale Metsakalmistul. Tärkas soov vilistlaskogu loomiseks, aga see sai ametlikuks alles 1989.a. Teisteks eesmärkideks olid koolimaja tagasisaamine ja E. Lenderi nim. mälestusfondi loomine. Viimane õnnestus ja tänapäeval on Eesti Kultuurfondi juures E. Lenderi nim. all-fond. See jagab stipendiume pedagoogika õpilastele.

Oma koolimaja Kreutzwaldi tänaval aga tagasi ei saadud. See hoone valmis 1935.a., mis olevat olnud direktrissi elus õnnelikemaid hetki. Kahjuks sai kool seal tegutseda vaid 5 aastat. Koolimaja kuulub nüüd Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumile. Vilistlaskogul on aga olnud võimalus saali kasutada. Kooli on ka paigutatud 1999.a. valminud E. Lenderi bareljeef. On ju võimalik, et mõned õpilased sellest möödudes tunnevad huvi ja saavad kuulda kooli loojast.

Järgmiste päevade sündmused leidsidki aset kooli aulas. Laupäeval toimus konverents, mille teemaks „Poiste ja tüdrukute eraldi- või koosõpe“. Ettekandeid oli pedagoogika eriteadlastelt, aga ka meenutusi Tallinna erakoolide kunagistelt kasvandikelt: Tütarlaste Kommertskoolist, Reaalkoolist, Westholmist. Segakooli kogemustest kõneles Tallinna Pääsküla Gümnaasiumi praegune direktor.

Koolide tuhandete aastate pikkuses ajaloos oli pearõhk poisslaste harimisel, tütarlapsed pidid piirduma koduse õpetusega või puudus see neil täielikult. Eestlaste majandusliku olukorra paranemisega 19. saj. lõpul hakati tundma huvi ka tütarlaste koolitamise vastu ja seda mitte ainult külakoolides, vaid ka linnade keskkoolides. Eesti erakoolid olid siiski veel 20. saj. alguses tütarlastele puuduvad ja Tallinnas asuvasse kolme saksa eratütarlastekooli eestlased ei pääsenud. Niisiis otsustas 25-a. Elfriede Lender avada 9. septembril 1907 oma gümnaasiumi.

Võrdlemisi põhjalik teaduslik ettekanne teemal „Poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt“ käsitles mõlema soo füsioloogilisi ja psühholoogilisi erinevusi õppimisel. Ettekandeid kokku võttes aga leiti, et otsust ei saa langetada era-või segakoolide pooldamiseks. Mõlemal sool on eri tugevused ja nõrkused, kuid võimete poolest on poisid ja tüdrukud võrdsed. Peaasi on, et poisse ja tüdrukuid koheldakse võrdselt ja igat õpilast kui indiviidi.

Siinsetes koolides kogeme distsipliini puudust. Ka Eestis on see paraku probleemiks. Praegu on õpetajad 90% naised ja neil on raskem distsipliini hoida. Mehi aga õpetaja amet väga ei meelita, kuna palgad on väikesed. Vanasti saadi distsipliin kodunt ja koolides polnud sellega vaja palju tegeleda.

Pühapäeval, 9. septembril kogunes u. 150-ne rahvahulk kooli aulasse pidulikule aktusele. Lilledega kaunistatud saali lavale oli paigutatud pr. Lenderi portree ja selle ümber põlesid 100 küünalt. Paljud vilistlased kandsid kooli vormi punakaslillas värvitoonis rõivaid ja kooli märki. Suve läbi hoolega nopitud ja kuivatatud lilleõied-lehed kaunistasid maitsekat kavalehte.

Aktus algas Eesti hümniga, mida klaveril saatis Lauri Väinma, kelle vanaema Ludmilla Väinmaa oli Lenderi koolis lauluõpetaja.

Valeria Villandi mainis oma avasõnas, et venestamise ajal oli suur ja julge saavutus asutada eesti tütarlastekool. Ta soovis, et järeltulijad kannaksid seda kooli vaimu ikka edasi. Vilkogu esinaine Svea Otsmaa luges ette president Toomas Hendrik Ilvese tervituse. Selles oli toonitatud, et peale hea hariduse andis kool eesti neidudele kaasa isamaa-armastuse ja ühtehoidva meele. Oma kooliga muutis E. Lender Eesti haritumaks, avatumaks ja suuremaks.

Kooli loojast ja direktrissist kõneles Ines Rannap, kes iseloomustas E. Lenderit kui aususe, täpsuse ja inimlikkuse üldkuju.

Järgnes klaveripala noorelt andekalt Tallinna Muusikakooli õpilaselt Lauri Honkavirtalt. Ta esitas Heino Elleri „Meditatsiooni“.

Eestis ja igas ilmakaares leidus ja leidub silmapaistvaid lenderlasi, kes oma töö ja andekusega on jõudnud märkimisväärsete saavutusteni. Vilma Kala loetelu oli pikk, kuid mitmed nimed olid mulle väga tuttavad.

Heli Susi esitas suure sisseelamisega Ernst Enno „Vokk vuriseb“. Noor klaveriõpilane Lauri mängis veel A. Skrjabini „Kaks poeemi“ ja tema mõlemad esinemised said sooja aplausi osaliseks.

Maimu Laan viis mõtted koolist ja meie rahva olemasolust nii eilsele kui tänasele päevale.

Järgnesid mitmed tervitused, ka kohalviibivailt vilistlasilt Rootsist ja Vancouverist, Kanadast. Jagati roosiõisi, tänukirju ja kaheköitelist mälestusteost kõigile, kes selle ürituse heaks kordaminekuks olid kaasa aidanud.

Lõpuks võttis uuesti sõna vilkogu esinaine Svea Otsmaa ja pani hääletusele vilistlaskogu ametliku tegevuse lõpetamise. Kuigi oli vasturääkijaid, oli enamus vilistlasi selle otsuse poolt. Poeet T. S. Eliot on öelnud: „This is the way the world ends, not with a bang, but with a whimper.“ Vastukäivalt T. S. Eliot’i sõnadele soovis vilistlaskogu lõpetada oma tegevuse suurejooneliselt juubelipidustustega ja mitte vaikselt hääbudes. Kooskäimised sellega ei katke ja samas kutsuti kokku järgmise aastapäeva koosviibimisele. Aga mitte enam kunagises koolimajas.

Aktus lõppes ühislauluga „Hoia, Jumal, Eestit“.

Siis siirduti kohaletellitud bussidega vanalinna poole, Raekoja platsil asuvasse Õpetajate Majja. Samal ajal toimus linnas sügisjooks rohkem kui 8000 osavõtjaga; paljud sõiduteed oli suletud ja bussid ei pääsenud kaugemale kui Balti jaam. Ka taksodega ei saanud lähemale. Kõndisime läbi vanalinna, kus ka mitmetel tänavatel olid tõkked ees ehitustööde tõttu. Küll olid aga vaprad paar vanemat daami, kes keppide najal kõndides, kolmveerandtunnise hilinemisega, aga ühegi nurinata kohale saabusid. Uhkes saalis, väikeste laudade ümber istudes, nautides kohvi, maitsvat kringlit ja torti, jagati muljeid ja meenutati möödunud aegu.

Ja elati kooliema juhtlause järgi: hoidkem kokku!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus