1941. aasta juunis küüditati Eestist Siberisse üle 10.000 inimese. Neist hukkus või lasti maha umbes 6000, sh peaaegu kõik 3500 vangilaagritesse saadetud meest. Ligi 20 aastat hiljem jõudsid tagasi need, kes olid Stalini üle elanud.

14. juunil tähistati Eestis 68 aasta möödumist 1941. a. küüditamisest.

Kolm väikelennukit startis pühapäeval Tallinna lennuväljalt, et mälestada repressioonide läbi hukkunuid. Eesti Era- ja Harrastuspilootide Liit avaldas sel viisil juba viiendat korda austust kõikidele hukkunud pilootidele, langevarjuritele ja Nõukogude võimu poolt Siberisse küüditatuile.

Tänavu saab täiendust ka represseeritute register, kuhu tuleb 1941. a. küüditatutest juurde üle 1000 inimese, kes põgenesid küüditamiselt. Neid ei ole siiani avaldatud nimekirjaraamatutes, aga nende kohta on kõik dokumendid koostatud KGB poolt.

Vastavalt rahvusvahelisele õigusele on represseeritud ka need, keda okupatsioonivõimud sõjaväkke mobiliseerisid.

President Toomas Hendrik Ilves, peaminister Andrus Ansip ja riigikogu esimees Ene Ergma tegid leinapäeval, 14. juunil järgmise ühisavalduse.

„68 aastat tagasi – ööl vastu 14. juunit 1941 – küüditati Eestis oma kodudest Siberisse tuhandeid inimesi. See kümnete tuhandete inimeste tragöödia on Eesti, nagu ka Läti, Leedu, Poola ja veel mitme Ida-Euroopa riigi ning nende kodanike tragöödia. See on paljusid Euroopa maid 20. sajandil tabanud tragöödia, kus rahvastelt võeti iseseisvus või nende riigid painutati võõra diktaadi alla.

Küüditatute ja võõrsil hukkunud või hukatute ainus „süü seisnes selles, et nad olid olnud vabad kodanikud, keda okupatsioonirezhiim umbusaldas ja kartis.

Massirepressioonidega sooviti külvata ikestatud maades hirmu ja alandlikkust.

Mäletades ja leinates täna oma küüditatud kaasmaalasi, mäletame ja leiname kõiki kommunismi ja natsismi ohvreid, ükskõik milline oli nende rahvus, usutunnistus või kodumaa. Küüditamine, holokaust ja holodomor on inimsusevastased kuriteod.

Meie ülesanne on mäletada minevikku, kuid samas – ja rõhutatult – vaadata meie kõigi ühisesse tulevikku. Mäletamine on meeldetuletus, kui väärtuslikud on vabadus ja demokraatia.

Kuritegeliku totalitaarse ühiskonna sunnitud kogemus on õpetanud meile demokraatiast lugupidamist ja demokraatia hoidmise vajalikkust.

Meie usume demokraatiasse. Me toetame neid kunagisi saatusekaaslasi, kes on valinud oma riigile demokraatia tee ja demokraatlikud väärtused.

Me austame demokraatlikke valikuid ja tunnustame iga rahva valikuvabadust.

Sellises maailmas ei saa korduda küüditamise tragöödia. Sellises maailmas ei saa saatanlik kurjus meie uksele koputada.“

Märkmed: