E.E.L.K. peapiiskop Udo Petersoo suri ootamatult emadepäeval ja on saadetud suurte auavaldustega Torontos viimsele teele.

Meie siin Sault Ste. Marie's, ta väikeses kodukoguduses, oleme kui linnud pesas, kelle ema on järsku hukkunud. Meie lein on suur ja sügav, sest meile oli ta „meie oma Udo“, kes kasvas meie silme all tubliks inimeseks ja kellest hiljem sai meie koguduse õpetaja.

Aastakümneid oleme olnud rõõmsas ootuses, kui teadsime, et meie Udo oli tulemas jumalateenistust pidama, hiljem kohvilauas oma paljude reiside muljetest rääkima ja ka nõu andma.

Meile, vanadele, oli Udo kui oma poeg, kes tuli oma vanemaid külastama. Noorematele oli ta sõber, nõuandja ja vend, keda oodati alati.

Juunis pidi ta jälle tulema ja meile surnuaia jumalateenistuse pidama. Kõik koguduse liikmed, ka need, kel on raskusi kõndimisega, tegid ettevalmistusi surnuaiale saamiseks. Kõigil meist puhkab keegi armsatest surnuaias, kaasa arvatud Udo vanemad.

Udo surmateade emadepäeva hommikul oli meile kui välk selgest taevast. Kuidas võis see võimalik olla? Alles palmipuudepühal oli ta meie keskel terve ja rõõmsana. Tegime koos plaane meie järgmiseks kohtumiseks pühapaeval, 18. juunil. Päike paistab ja lilled õitsevad, et neid oma armsate kalmudele viia, aga Udot pole enam, kes annaks meile lootust ja usku edasielamiseks. Pole ka surnuaia jumalateenistust.

Miks jätsid Sa meid maha nii vara? Kus on siin ilmas õigus? Sina ja isegi mitmed Sinust nooremad on meid maha jätnud ja meie, vanad, peame ootama, kuni saame olla seltsiks Su vanematele ja meie omastele sellel surnuaial, kus Sa pidasid nii palju surnuaia jumalateenistusi selle suure ja vana männi all.

Vana mänd aga mühiseb ja ei ütle kellelegi, kui palju leinajaid ta on pidanud troostima. Puhka rahus, meie sõber! Me ei unusta Sind!

Märkmed: