04. juuli 2016
Leili Mihkelson, erametsaomanik
Maaleht
Leili Mihkelson: Metsnikud kaotati ära ja riigimetsast on järele jäänud vaid e-mets
Foto: Leili Mihkelson

Juulikuust alates pole riigimetsas enam miski endine ja kokkuhoid on saavutatud traditsioonide hävitamise ja järjepidevuse lõhkumise hinnaga, kirjutab metsaomanik Leili Mihkelson oma blogis.

Metsaülemaid pole, metsnikke pole, järel vaid e-mets, nõukogulased ja pealik, mõned haldusjuhid, metsakorraldajad, müügimehed ja üksjagu vähemtähtsaid tegelasi. Inimest, kes metsa lähedalt, jalg mättal, selg vastu puud, näeb, pole justkui tarvis, sest kõik paistab arvutist, sh. ka harvesteri kabiinis.

Et reformimiseks valiti just kesksuvine puhkuste, kokkutulekute, jalgpalli EM-i, ja lustipidude aeg, on vist meelega ajastatud tõsistelt asjadelt tähelepanu kõrvalesuunamiseks. Kavalad tegelased need reformijad, teevad ära, enne kui inimesed taipama hakkavad, mis juhtus.

Miljon eurot aastas kokkuhoidu traditsioonide hävitamise ja järjepidevuse lõhkumise hinnaga. Kas järgmisena paistab riigimetsa rendile andmine ning järgnev erastamine ehk mahamüümine?

Miski pole enam püha, kui eesmärgiks saab raha. Nii on alati, ka meie riigis.

Võib ju küsida, et mis sa erametsamutt siin kobised, mis see sinu asi on. No on, ja kuidas veel! Olen Eesti riigi kodanik, seega ka riigimetsa omanik, nagu minister Sester, RMK juht Kallas, koondatud metsamehed ja kõik Eestimaa põlisasukad. Riigimets on ikka olnud meile metsanduse eeskujuks, metsanduse hea tava järgijaks. Riigimetsa hüved, sh. ka puit kuuluvad kogu elanikkonnale ning keegi meist ei soovi, et metsatagavara arutult väheneks ja keskkond seeläbi halvemaks muutuks.

Liigu edasi, sisu jätkub pärast reklaami

Kui võetakse suund järjest efektiivsemale majandamisele, mida viimase reformiga ju taotletakse, tähendabki see järjest suurenevaid raiemahtusid. Ainult metsast varutava puidu müügist tulebki täiendavat raha, mille RMK riigikassasse annab. Ettevalmistused selleks on kasvõi kuuse raievanuse alandamise suunas seadusemuudatuste kujul tegemisel.

Eestlane kui metsarahvas (kelleks me end uskumustelt ja kultuuriliselt peame) on läbi aegade metsa austanud, säästlikult raiunud ja teinud seda vaid eluliste vajaduste korral, viimases hädas. Kuidagi ei taha uskuda, et meie riigil see viimane häda ja kultuuripuudulikkus juba kätte jõudnud on. Või mine tea?


Kommentaar FB

Feja Räim

Krooni ajal oleks Eestis saanud raha katteks kasutada nii metsa kui ka tsementi. Mõlemad kaubad on maailmaturul kulla väärtusega. Tsement müüdi maha ja mets veeti toormaterjalina välja või saeti siin Soome shades. Tegelik kahju Eestile on mõõtmatu suurus, mitme aasta riigieelarve suurus 1993. aastal kindlasti. Kui valiti krooni tagatiseks aga mingi jabur Ldina-Ameerikas läbi põlenud valuutakomitee metoodika, mida tegelikult pole olemaski, siis oli juba 1993. aastal selge, et Eesti on taas okupeeritud ja riigi ja rahva paljaksvarastamine kogub vaid hoogu. Kogub hoogu seniajani.

Märkmed: