Autor: Heiki Suurkask EPLO

Leedu tähistab täna oma eelmist taasiseseisvumist, mis 1918. aastal saabus mõnevõrra teist teed pidi kui Eesti oma. Revolutsioone 1917. aastal Leedu ei näinud.

Leedu oli juba 1915. aastal langenud Saksamaa okupatsiooni alla ja revolutsioonisündmused, mida Eesti elas läbi 1917. aastal, jäid seal olemata. Kuid ometi kuulutati Leedu iseseisvaks isegi nädal enne Eestit.

Vabanemine 1918. aastal ei toonud Leedule küll tagasi suurust, mis neil oli Rzeczpospolita ajal ja varem, kuid tähendas

18. sajandi Poola jagamiste heastamist. Ja sedapuhku oli Saksa võim neile isegi abiks.

Juba 1916. aastal olid Saksamaa ja Austria-Ungari jõudnud arusaamale, et Venemaale vastukaaluks tuleb nende võimu alla langenud Poolat turgutama hakata. Esmalt pakuti Poolale autonoomiat, kuid 1917. aasta jaanuaris välja kuulutatud, Saksamaale alluvast Poola kuningriigist asja ei saanudki. Regent-nõukogu, kes polnud riigile kuningat leidnud, andis novembris 1918 võimu üle Jozef Pilsudskile ja Poolast sai vabariik.

Berliini mudel

Järgmisena üritati sama asja ehitama hakata Leedus. Saksa okupatsioonivõimude teadmisel korraldatud Vilniuse konverents valis septembris 1917 otsese kursi Leedu iseseisvuse taastamisele, valides 20-liikmelise Leedu rahvusnõukogu Taryba.

Rahukõnelusteks soodsamaid tingimusi otsivad Saksa võimud lausa pakkusid Leedule iseseisvust, kuigi Taryba tegevus oli piiratud. 11. detsembril 1917 Taryba heakskiidu saanud “püsiv liit” Saksamaaga ometi ei teostunud, sest Berliini ja Vilniuse arusaamad läksid teravalt lahku. Taryba nõudis asutava kogu kokkukutsumist ja kui Berliin sellega ei nõustunud, kuulutas Taryba Jonas Basanavicˇiuse juhatusel Berliini kiuste 16. veebruaril 1918 välja iseseisvuse.

“Taryba, Leedu rahvuse ainus esindaja, tuginedes tunnustatud enesemääramisõigusele ja Leedu konverentsi otsustele 18.–22. septembrist 1917, kuulutab siinjuures iseseisva, demokraatlikult organiseeritud Leedu riigi taastamist, pealinnaga Vilniuses, ja tühistab kõik poliitilised sidemed, mis eksisteerisid teiste riikidega.”

Bresti rahuga 3. märtsil 1918 tunnistas ka Nõukogude Venemaa kõigi Baltimaade ja Ukraina jäämist Saksamaa võimu alla. Berliin otsustas 23. märtsil tunnistada Leedu iseseisvust, kuid vaid 1917. aasta 11.detsembri põhimõtete alusel.

Pidev surve pantvangirolli sattunud Tarybale kandis vilja.

4. juunil 1918 nõustus Taryba kutsuma kuningaks Urachi hertsogi Wilhelmi, kes omakorda nõustus 13. juulil hakkama Leedu kuningaks nimega Mindaugas II. Kuid nüüd polnud Berliin enam nõus isegi sellega.

2. novembril 1918 võttis Taryba vastu konstitutsiooni ja tühistas kuningavaliku, Tarayba esimehest Antanas Smetonast sai riigipea, valitsusjuhiks kutsuti Augustinas Voldemaras. 11. novembril 1918, päeval, mil Saksamaa kapituleerus Compiegne’i metsas Antandile, astus ametisse ka taastatud Leedu riigi esimene valitsus.

Leedu mitu riiki: Mindaugasest tänapäevani

•• Kuni 13. sajandini koosnes Leedu vabadest maakondadest, mis ei pidanud vajalikuks ühtset riiki luua. Kuid üheaegse ohu ilmnemine idast Vene vürstide ja läänest Saksa rüütlite kujul sundis Leedut koonduma. Suurvürst Mindaugas I sai 1251. aastal Leedu riigile paavsti tunnustuse ja kuulutas end 1253. aastal koguni Leedu ja Venemaa kuningaks.

•• 1385. aastal Poolaga sõlmitud personaalunioon viis 1569. aastal Leedu ja Poola ühendamiseni Rzeczpospolita riigiks. See omakorda likvideeriti Poola jagamistega 1772–1795 ja Leedust sai Venemaale kuuluv Leedu suur-vürstiriik, seejärel kubermang ja 1801 ta üldse tükeldati.

•• 1918. aastal iseseisvunud Leedu Vabariik suutis tõrjuda küll enamlaste pealetungi, kuid ei suutnud takistada Poola üksusi, mis 1920. aastal okupeerisid Vilniuse. 1939. aastal ajutiselt Memelist ehk Klaipedast ilma jäänud ja Vilniuse tagasi saanud Leedu langes aga 1940 tervikuna Nõukogude okupatsiooni alla.

•• 1990. aasta 11. märtsi uus iseseisvuskuulutus suudeti tegelikuks omariikluseks vormistada augustis 1991.

Märkmed: