Lauri Vahtre essee: lootusrikka tuleviku lävel Postimehest
Arvamus 12 Sep 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Lauri Vahtre Foto: Peeter Langovits / Postimees
 - pics/2015/09/45786_001.jpg

4. september 2015

Sisserändajate küsimus on sõna otseses mõttes tuliseks läinud. Mis on ütlemata kahetsusväärne. Peame tegema kõik, et laialt levinud vastuseis immigratsioonile ei areneks epideemiliseks tänavarassismiks, tõeliseks ja nüriks ksenofoobiaks. Kuid vastuseisu ei saa ka «tappa» vastassuunaliste vihakõnedega a la Ahto Lobjakas, mis midagi paremaks ei tee. Et nende karide vahel keskteed leida, tuleb seda kõigepealt otsida.

Korraldagem mõtteline katse. Kui panna venelane ja poolakas potti ja hästi läbi segada, kas sealt tuleb välja ukrainlane? Ei tule. Pigem ikkagi kas (põhiliselt) venelane või (põhiliselt) poolakas. Kultuurid vedelikena ei segune. Kusjuures need on veel lähedased keeled ning kultuurid. Hoopis võimatu oleks oodata mingit segunemist teineteisest nii kaugete ja nii erinevates oludes kujunenud kultuuride puhul nagu eesti ja – näiteks – saudi.

Kuid neid segunematuid kultuure saab segamini ajada. Paraku on sõnadel «segama», «segamini» ja «segane» silmnähtavalt negatiivne alatoon. Tehku see meid vähemalt ettevaatlikuks ülevoolava õnnetunde ees, nähes tänavail aina rohkem ja rohkem n-ö teistsuguseid. Lõpuks tuleb ju ikkagi otsustada, kelle reeglite järgi elatakse, piltlikult öeldes: kas liiklus on vasak- või parempoolne. Naiste kottiajamine ei sobi meie senise kultuurikontekstiga kohe kindlasti mitte. On lausa rabav, kuidas ühiskond, kus mõni teadlasehakatis tegeleb ajalooõpikust mees- ja naisnägude kokkulugemisega, et siis tuvastada, et õpik on «meeste poole kaldu», on valmis taluma kaaskodanikke, kes naistele koti pähe panevad. Siis pole naiste ahistamisest juttugi, vaid kõneldakse heldinult multikultist.

Väita, et peakate on «kõigest riietusese», on talumatult naiivne. Peakatete – nt kroonide – pärast on peetud sadu sõdasid. Veel naiivsem on väita, et naised kannavad burkat vabatahtlikult. Kindlasti mõni kannabki, aga kas on võimalik, et keegi, kes teeb seda sunniviisiliselt, saaks seda tunnistada? Kui sundus paneb koti pähe, siis sundus sunnib kotti ka kiitma. Palun minge Põhja-Koreasse ja küsige inimestelt, kas neile meeldib Kim Jong Un.

Küsida tuleb muidugi, kas ühiskond ikka on valmis peakotte aktsepteerima. Võib-olla on tegu vaid hääleka ja oma eksimatuses kindla vähemusega. Pool sajandit iseennast kiitnud ja vastastikku autasusid jaganud academic leftʼiga. Kes kaelkirjakut mitte lihtsalt ei eita, vaid tema lagedale toomise peale koguni vihastab.

Vihastamine ei tule tühjalt kohalt, sellel on oma põhjus. Näiteks on esitanud argument, et ei Eestis ega Euroopas tervikuna pole riietuse reguleerimine seadusega, vähemalt 21. sajandil, kombeks. Jättes kõrvale ebatäpsuse (kuskil on seadused siiski olemas ja kirjutamata seadustena ka meil), võib möönda, et argument on kaalukas. Euroopa on kahtlemata palju saavutanud ja vabadusideed on üks eurooplaste edu alustest. Liberalismi kui sellist ei maksa pilgata, me kõik maitseme selle vilju, me kõik oleme vabaduseajastu lapsed.

Kuid vaadates tänapäevast maailma, tekib kiuslik küsimus: ega see aeg viimati läbi ole? Meie president on pillanuid maksiimi «See, mis on meid siia toonud, ei vii meid enam edasi» ja kõigile oli selge, et tarkustera käib traditsioonihoidjate, rahvuslaste ja konservatiivide pihta. Vasakliberaalne leer aplodeeris ja rahvuslased pidid, kõrvad lontis, nurgas seisma. Aga mis siis, kui seda maksiimi tuleks rakendada hoopis liberalismi enda kohta? Liberalism on meid viinud kaugele ja kõrgele, kuid ei vii meid enam edasi, sest edasi tuleb allakäik?

Minu veendumust mööda see just nii ongi ja sageli tekib tahtmine mõnele mehele-naisele lausa kõrva karjuda: «Ärka oma liberaalsuseuimast üles! Torm on tulemas!»

Olen seda mõne korra ka teinud. Mu sõnumit nimetati hüsteeritsemiseks. Paneksin lähimale altarile küünla, kui keegi mulle matemaatiliselt tõestaks, et eksin.

Sest tõepoolest, neid küsimusi – kas või mis määral eri kultuurid üksteist taluvad ja läbisegi eksisteerida suudavad – saaks uurida teaduslike meetoditega ja seda tehaksegi. On korraldatud hulgaliselt eksperimente, on kirjutatud sadu artikleid ja raamatuid kultuurist kui süsteemist, selle komponentidest, sallivusest ja sallimatusest (viimasest vt ka Tiit Kärneri suurepärast artiklit 25. augusti Postimehes – «Õigest mõtlemisest», PM 25.08), kuid erilise eduta.

Vasakliberaalne peavool ignoreerib neid, kusjuures mitte ainult tulemusi, vaid teadusliku lähenemise võimalust ülepea. Viimases hädas lajatatakse: kes üritab kultuure teaduslikult uurida, on nagu Marx. Ignoreerides tõsiasja, et Marxi viga ei olnud mitte teaduslikkus, vaid teaduslikkuse eiramine, ideoloogia esitamine teaduse pähe. Ent kui isegi sellest ei aita, tullakse lagedale lõppargumendiga: igaühel oma tõde, lõplikku tõde ei ole. Ärge tulge meile oma tõde peale suruma – va marksistid! –, sest see on vaid teie tõde. (Kurioosne, et mõnigi selline Marxiga lajataja kannatab ise purumarksistliku tungi käes pidada rahvusi mingiks episoodiliseks konstruktsiooniks, kardinal Richelieu ja C. R. Jakobsoni õelaks kätetööks.)

Seda võitlust tõega on isegi raske kommenteerida. Kontseptsioon tõe suhtelisusest lagundab meie vaimset ruumi nagu viirus. Meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus, polkovnik Udu lesk sm Roosa Udu on tabavalt öelnud: «Kui sa ikka tõe olemasolu ei tunnista, siis pole sinu jaoks ka teaduse ja ideoloogia vahel mingit vahet.» Õige, sm Udu. Teadus väidab, et kaelkirjak on olemas, aga ideoloogia väidab, et ei ole. Teadus väidab, et eestlaste muistne vabadusvõitlus toimus, ideoloogia väidab, et ei toimunud. Kusjuures avalikkuse ees keeratakse seesinane tõsiasi küüniliselt pea peale.

Tõe olemasolu eitamine on tegelikult heroiline katse ennast parun Münchhauseni kombel juukseid pidi soost välja tirida. «Lõplikku tõde pole olemas» on väide, mis ise pretendeerib lõplikule tõele. Ilma et selleks oleks vähimatki ratsionaalset alust. Jällegi lõbus lugeda-näha, kuidas lajatatakse: «Tõediskursus on võimudiskursuse osa!» (R. Ruutsoo) Märkamata, et selline väide esindab ise klassikalisel viisil kõnealust tõediskursust, ilma et selleks oleks – erinevalt teaduslikust väitest – taas mingit alust. Einstein otsis tõde – kas ta taotles võimu? Kas Kopernik taotles võimu?

Lühidalt. Tõe olematuse postuleerimine on umbes sama loogiline ja vaimukas, kui tulla koputuse peale uksele ja öelda: «Mind ei ole kodus.» Kui inimesed massiliselt uksel teatavad, et neid ei ole kodus, siis ei ole see mitte diskursuse dekonstruktsioon ega postmodernism, vaid siis on ühiskond lihtsalt lolliks läinud.

Kuid naaskem kultuurivastuolude juurde. Nii nagu inimene, on ka maailm selline, nagu ta on. Käesoleval ajal tähendab see liikumisvõimaluste enneolematut avardumist. Veel 19. sajandil elasid inimesed lihtsustatult öeldes seal, kus nad elasid. Nüüd võivad juba miljonid, kui mitte miljardid elada seal, kus pähe tuleb. Otsida paremat kliimat, rahulikumaid olusid, rammusamat suppi. Miks nad ei peaks seda tegema, kui see on võimalik? Järelikult ei ole mõtet sisserändajat või rännata soovijat esmaemotsiooni allaneelamise järel vihata puhtalt tema soovi pärast. Ammugi nahavärvi pärast, mis pole kellegi enda teha. Nad on inimesed. Nad tahavad tulla ja seda ei saa neile pahaks panna. Kuid nende tulekut tuleb reguleerida.

Ja siin on tegelikult see koht, kust tuleks arutelu alustada. Kõigepealt küsida endalt: kas meie rahvas, nagu me tänasesse päeva oleme jõudnud, kavatseb edasi kesta või välja surra? Küsimus on õigustatud, sest eestlased purjetavad juba mõnda aega väljasuremiskursil.

Kui kavatseme välja surra, siis tuleb edasi küsida, et kas me tahame seda teha 1) nii, nagu Gröönimaa viikingid (viimane jäi matmata, sest iseennast ei saa matta, ja ümberringi oli tühjus), 2) nagu liivlased, kes sulasid sarnase tausta ja tõekspidamistega naaberrahva (lätlaste) sisse, 3) nagu Haiiti indiaanlased, kes osalt tapeti, osalt surid taudidesse ja kelle asemele tuli täiesti teisekeelne ja teistsugune rahvas, või 4) nagu roomlased, kes lasid rändrahvastel oma territooriumi üle ujutada, mis oli alguses päris tulus, ainult et lõpuks Rooma riiki ega roomlasi lihtsalt enam ei olnud. Kõik need võimalused on meie ees lahti ja praegu veel ka meie otsustada.

Kui tunnistame, et kadumise vastu aitab laste saamine, ja otsustame edasi kesta, siis pole sisserändajaid vaja rohkem kui vaid vürtsiks ja värviks; lisaks (või sealhulgas) muidugi need, kes tuleb oma võimaluste piires vastu võtta puhtalt halastusest, sest nad põgenevad mõrtsukate eest. Hädapärast saaksime hakkama imeväikese negatiivse iibega, kui suudame selle kompenseerida sisserändajatega, kes – NB! – tulevad üle meie kultuuriväljale, st assimileeruvad. Nii püsisid ja olid oma negatiivsest iibest hoolimata kultuuriliselt järjepidevad keskaegse Euroopa linnad. Talupoegi nõrgus sisse, kuid neist tehti kiirelt ja otsustavalt linlased, st allutati nad linna kommetele, õigusele ja tavadele.

Umbes sellised on meie võimaluste piirid. Neid ei ole maha joonistanud kellegi isiklik arvamus, suhteline tõde ega ideoloogia, vaid reaalsus. Nii nagu 1918. aastal iseseisvusmanifestis öeldud, seisab Eesti taas... lootusrikka tuleviku lävel.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus