Kell 12 sõidetakse Keskväljakult Kumna teeristile ja pannakse lilli mälestuskivi juurde.
Kell 13.15 jätkub sündmus Harjumaa muuseumis temaatilise ajalookonverentsiga:
Kodu-uurija Tiit Petersoo räägib, mida ta nägi oma lapsesilmadega 22. septembril 1944. aastal Kosel.
Heikki Potteri ettekanne käsitleb Johann Pitka viimaseid päevi Kosel ja Kose ümbruses.
Laidoneri muuseumi teadusdirektor Toomas Hiio annab septembrisündmustele ajaloolase hinnangu.
Kõik huvilised on oodatud!
Ajaloolane Mati Mandel kirjutab Keila lehes:
Miks siis peaksime neid esimesel pilgul üsnagi vähetähtsaid sõjasündmusi meenutama ja tähistama? Aga sellepärast, et tegu polnud mitte enam Nõukogude ja hitlerliku Saksamaa vahelise sõja episoodiga, vaid noorte eestlaste meeleheitliku katsega taastada rinde üleminekul iseseisev Eesti riik. Jüri Uluotsa poolt 18. septembril ametisse nimetatud Otto Tiefi valitsus oli küll jõudnud selgusele olukorra lootusetusest, loobunud sõjalisest vastupanust Punaarmeele ning lahkunud 22. septembri varahommikul Tallinnast. Sama polnud sugugi aga teinud eruadmiral Johann Pitka, kes oli kogu eelnenud kuu tegelenud oma väeüksuse loomise ja Punaarmeele vastupanu organiseerimisega. Peamiselt vana sõjamehe kutsel, aga ka puht soovist üritada veel midagi Eesti heaks ära teha või lihtsalt trotsist, kogunes sadu, vaid kergete relvadega ja ülinapi laskemoonaga varustatud noori mehi Keilasse, aga ka Kanama teeristile ja Haruteele. Paraku oli tegu enamasti lahingkogemusteta noormeestega. Osa neist olid alles suvel Saksa sõjaväkke mobiliseeritud. Ka suur osa Soomest tagasi tulnud poistest (soomepoistest), kes tulid Keilasse Kloogalt, polnud rindel viibinud. Kogenud ohvitserid puudusid. Poiste vaimustus oli siiski suur. Arvati, et luuakse taas Eesti armeed. Linnavalitsuse hoonel lehvis trikoloor, keedeti sööki, otsiti ja täiendati relvastust.
Samal ajal olid veelgi dramaatilisemad sündmused toimunud Paldiski maanteel. Kumna teeristis positsioonid sisse võtnud eestlastel oli juba lõuna paiku kokkupõrge veoautotäie punaarmeelastega. Enamik ründajaid saigi surma, samas ka mõned teeristil olnud eestlased. Tund hiljem kihutas samast paigast läbi tankikolonn, mida polnud enam mingit võimalust peatada. Mõningast vastupanu osutati Punaarmeele veel vaid Keila keskväljaku piirkonnas. Sissetungijad põletasid maha kesklinna.
Neid vastupanukatseid on peetud mõttetuteks. Ometi pidurdasid nad oluliselt Punaarmee edasiliikumise kiirust, võimaldades paljudel üle mere põgeneda. Veelgi olulisem on aga fakt, et nonde päevade vastupanu, mis jätkus veel aastaid metsades, näitas selgesti, et eestlased ei pidanud Punaarmeed vabastajateks.
Allikas: Margit-Mariann Koppel
Kontakt:mkoppel@uninet.ee