Pühapäev, 8. juuli. Hommik tervitab päikesega. Läheme külastama Hellenurme 150-aastast vesiveskit. Lõuna-Eesti mägedelt tõuseb päikesest soojenev eelmise päeva niiskuse udu. Kui Lääne–Eesti külapildis esines tuuleveski, siis Lõuna-Eesti arvukate jõgede ja vesistute tõttu oli vesiveski aastasadu eestlase teravilja jahvatajaks.
Hellenurmes ei tervita meid „elas kord üks möldermats”. Hoopis veskiemand Mae Juske teatega, et kahjuks ei saa veskit käivitada ja osutab veskijärvele, mis on puhastustöödeks tühjaks lastud. Huvitav on nelja korrust läbiv veski küll, suurte hoorataste, ülekanderihmade, ühendustorude, kastide, salvede, puhastite, veskikivide ja ei tea millega veel. Terade, rukki-, odra-, nisu- ja kaerajahu salved. Püüli-, kruubi- (mis see on?), poolterade- ja kliikastid, kõik valkjashalli veskitolmuga koos. Katusealuses toamuuseumis kühvleid, sõelu, igasugu muid tööriistu. Kogu ehitus ja selle sisustus on enamuses mineviku möldrite kätetöö. Lõpuks lahkelt veskiemandalt veel maitsvat, värsket „ohrakakku“. Tänuga asume teekonda jätkama.
Jõuame Nõo kirikla väravasse samaaegselt Põlvast saabuva E-Stuudio kooriga. Leppisime juba laulupeol koorijuhtide Kylliki Lokko ja Mariell Piispeaga kokku ühise kontserdi. Rõõmsaks üllatuseks näeme kirikuesisele kogunenud tervitajate hulgas koorisõpru ja toetajaid, torontolasi Helgi Sooaru ja Helju Salumetsa ja omaette rändavaid lastevanemaid. Tervitus kõigile õp. Mart Jaansonilt ja kontsert algab. Koorid, tihedalt mahutatud altarit kirikuga ühendavate sammaste vahelisele alale, laulavad koos ja eraldi erinevate koorijuhtide dirigeerimisel. Kaasa laulab ka õp. Mart Jaanson. Eesti maakirikus näib laulul olevat eriline kõla, mis puudutab ja seob kõrvalseisja kogu ümbruse ja päevaga.
Pärast lühikest „suvitamist” kiriku aias asume teele Otepääle. Tehvandi spordikeskuses ootab lõunaeine. Otepää, Tehvandi ja Kääriku on kujunenud suve- ja talisportlaste ning spordiharrastajate mekaks. Siia on kodud muretsenud olümpiavõitjad Kristina Shmigun ja Andrus Veerpalu. Tehvandi spordihall koos majutusega on avatud aastaringselt. Üle tee asub paar aastat tagasi avatud seikluspark, meie pärastlõunase tegevuse eesmärk. Puudelatvu ühendavaid radu pakutakse viies raskuskategoorias. Noored arvavad, et esialgu kolmest ehk aitaks. Juhendajate poolt valjastatakse osalejad nagu hobused rakendisse, mis haarab keha ja jalad. Käed jäävad vabaks kahe haakluku käsitlemiseks. Lühike jalutuskäik lõpeb metsaservas paraja jämedusega männi jalamil. Siin lõpeb maapealne rada ja algab uus. Mööda köis- ja pulkredeleid, blokkrattaga konveieril või jämedat trossi pidi, haagituna mõlema haaklukuga pea kohal kulgevasse terasvaierisse. Nii turnitakse kisa ja huikamiste saatel ühest puuladvast teise. Nagu Tarzanid või hoopis ahvipärdikud. Ja siis tuleb kaela ootamatu lausvihmaga tormihoog. Kas arvate, et keegi enneaegselt kusagilt alla tuleb? Mitte meie laulukoor. Lõpuks siiski hakkavad laskuma raja viimase kõrgema kuuse otsast blokkrattaga konveierit pidi murul ootavale kummimadratsile. Nagu uppunud vihmakassid või rääbised. Aga kui saaks, läheks uuesti!
Bussis kuivatatakse ennast. Ilm ei ole väga jahe, aga õhtust sööme Pühajärve sanatooriumi sööklas ikkagi pisut märgade riietega. Puhvet on toiduküllane ja isu ammendamatu. Õhtusöögiga ühinevad E-Stuudio koorijuhid, kellega vesteldes kerkivad ideed ühisest laulupeost 2008 Seedriorul.
Urvastes ootavad majandusjuht Aino Villem ja kooli direktor Kalmer Sarv. Vaatamata pikale päevale külastame nende juhtimisel kuulsat Urvaste tamme, mille pilt kaunistab eesti 10-kroonise tagakülge. Tamme õõnsaks jäänud sisemusse on valatud mitukümmend tonni tsementi eluea pikendamiseks. Teadlased on teinud kindlaks puu vanuse – 680 aastat. Charlesil oli vaja kümmet last, et kätest kinni hoides ahelikuna tammele elav ring ümber tõmmata.
Esmaspäev, 9. juuli. Ähvardavalt pilves, aga ei saja. Läbime Sangaste, Tõrva, Karksi-Nuia, kus peatume lühidalt. Viljandisse jõuame natuke enne kahtteist. Pargime bussi Raekoja platsile ja siirdume lossiparki. Olime siin ka 2004.a. Vahepealsetel aastatel on lossivaremeisse ehitatud vabaõhulaulu- ja teatrilava. Noori tõmbab rohkem kiik. Lossipargis tabab ühte kooriliiget õnnetus, T. komistab ja vigastab labajala. Kui ta poiste abil bussi juurde jõuab, on jalg tublisti paistetanud. Vahepeal on kõik teised juba Grand hotelli sööma läinud. Taksoga jõuame linnast pisut väljas asuvasse Viljandi Keskhaiglasse. Vastuvõtus istuv neiu ei taha meid jutule võtta. T.-l pole kaasas dokumenti. Minu pass ei aita. Kord olevat niisugune. Saan lõpuks Ellega (tal on kõikide passidest koopiad) ühenduse ja palun tal haiglasse sõita. Siis ilmub kusagilt noor arst ja saadab meid 6. korrusele röntgenisse. Kordub sama, ei võeta jutule. Helistatakse mu nõudmisel siiski arstile ja saame pildi tehtud. Aga oh õnnetust! Pilt on arvutis, aga ilma isiku dokumendita arvuti ei avane. Nii me ootame Ellet, T. ratastoolis, mina ta kõrval. Üles jõudnud noor arst Hennoste tunneb Roman Toid, palub tervitada. Temaga on kaasas vanem arst, kes laiutab sõbralikult käsi: „Vaadake nüüd tehnika ja arenenud info saavutusi, vanasti poleks olnud mingeid probleeme. On pilt valmis, vaatame ära ja paneme jala kipsi.”
Saabub Elle, T.-l pannakse jalg kipsi, ta saab kaasa kargud. T. on vapper ja teeb reisi lõpuni kaasa. Tal ei tule toredatest kavaleridest, kes teda meeleldi abistavad, meie poiste hulgas puudust.
Viljandist sõidame üle Suure-Jaani, Vändra, Pulli (9000 a. eluaseme paik), Sindi Pärnusse. Jõuame spa-hotelli „Tervis”. Eesti õhtud on pikad ja valged. Jätkub veel aega majutuseks, õhtusöögiks ja lühikeseks linnaga tutvumiseks.
(järgneb...)
