6. ja 7. juuli Hommik on pilves ja tuuline. Võtab aega ja arutamist, ilmakaared on reisimisega segi läinud, enne kui taipad, et tuul puhub idast. Buss jätab meid valesse kohta sadamakaile, aga leiame peatselt tiiburlaeva ”Polaris”. Laev küll ei lenda, vaid tõuseb kiirust suurendades kahele ujukile ja laste arvates „tormab kui hull“ isegi kitsal Emajõel. Kapten hoiatab ette, et tugeva tuule tõttu ei ole kindel, kas Piirissaarele ja Lämmijärvele jõuame. Kuna laev teeb esimese sõidu pärast mootorite remonti, siis igasuguseid kahtlusi hajutades võib loota, et paras idatuul tooks meid kindlasti Eesti randa.
Emajõgi Tartust Peipsini on voolult tasane, peaaegu märkamatu. Madala, soostunud kalda ääres korduvad kalurite teivastega jõepõhja kinnitatud püünised. Paaris kohas ulatuvad jõeni soosaarele püstitatud taluhooned ja siis avanebki jõesuu järveks. Ja laineteks. Varsti pritsib lainete harjadelt vett kabiiniakendesse ja üles laevalaelegi. Peipsi ikka päris suur järv, küllaltki ruumi tuulest tõstetud lainetele. Kapten teatab, et täna kaugemale ei sõideta. Nii jääbki Piirissaar nägemata.
Lõunatame „Püssirohukeldris”, endises 18. saj Toomemäe aluses laskemoonalaos. Hämar ja koopaline on ta restoraniks ümber ehitatunagi. Lõunalauas tutvume uue haridusministeeriumi väliskoolide asjuri Andero Adamsoniga.
Pärastlõunasse mahub giidide juhtimisel Antoniuse õue ja Nukumuuseumi külastamine. Antoniuse õu, Tartu ajalooliste gildide järglane, on eesti käsitöö ja selle saaduste aastaringne näituse- ja müügipaik, maitsekalt mitmepalgeline. Samas üle tänava asub ka Nukumuuseum, mis giidi jutu järgi parim sarnane asutus kogu Euroopas. Lastel on siin vaatamist palju. Võib istuda ka mängulaua taha ja mõndagi asja käega katsuda. Esindatud on erinevate sajandite, erinevatest jõukusskaaladest mõjutatud laste mänguasjad. Kindlasti soovitatav, eriti neile, kes Tartut külastavad nooremate lastega.
Muuseumist väljumise ajaks on taevaluugid vallandanud võimsa vihmasaju. Varjume taastatud Jaani kiriku kõrgesse ja avarasse sisemusse. Keskaegseid kivisambaid ühendavad valendavad ja peaaegu et männilõhnalised kodumaa metsade palgid. Siin käib parajasti pulmatalitus. Jalutuskäik giidiga linnas jääb meil vihma tõttu ära.
Pärast puhkust ja riietumist koori „kontserdivormi” jõuame vihmahoogude vaheajal õhtusöögiks restorani „Atlantis”. Kavas õhtusöök kutsutud külaliste, vanemate ja tuttavatega. Kohal on Urvaste koolist (järgmine majutuspaik) direktor Kalmar Sarv, majandusjuht Aino Villem, haridusministeeriumist Andero Adamson, Nõo koguduse õpetaja Mart Jaanson abikaasa ja tütrega. Koor esitab Reeda juhatusel ja Charlesi klaverisaatel üsna pika kava. Hääled on laulupeo väsimusest toibunud. Tuntakse rõõmu laulust ja esinemisest. Hilisõhtul Pepleri majutusse sõites palume mõttes homseks paremat ilma.
Järgmisel hommikul tilgutab ikkagi, kogu bussisõidu Tartust Kiidjärveni. Kiidjärve, meie süstaretke alguspunkt, koosneb sillaäärsest suuremast elumajast ja paarist väiksemast kõrvalhoonest. Siin ei paista olevat hingegi!
Teeme ringi ümber elumaja, ei kedagi. Ülesjõge, läbi uduvihma paistab paistamm. Kas oleme ikka õiges kohas? Kõikidel nägudel sama küsimus. Siis läheneb samast suunast, kust tulime, suur veok kollase süstakoormaga. Poistel läheb korraga väga kiireks, omastades esimesed koormast laaditud süstad. Tüdrukud jäävad kurbade nägudega kaugemale. Emad on mures ja „tõstavad protesti”, kuid rahunevad peatselt, sest koormast jätkub sõidukeid kõigile. Ja oh imet! Vihm on lakanud. Üle kõrge männimetsa kerkib sinine taevaviir. Ja nii me sõidame, kaks igas süstas, poisid ees, siis tüdrukud, Ron ja Heidi, siis ülejäänud saatjad ja vanemad väiksemate lastega kolmest süstast kokkupandud kahel parvel, allavoolu, Taevaskoja suunas. Voolu suurt ei märkagi, tuleb ise mõladega tööd teha. Ahja jõe org kõrgete liivakallaste ja mühava okasmetsaga haarab meid oma embusse ligi kaheks tunniks. Jätame sõidukid Taevaskoja „sadamasse”. Kõrgmetsa aluse jalgraja kaudu teeme kõrvalhüppe Väiksesse ja Suurde Taevaskotta ja edasi-tagasi Taevaskoja küla servale, kus ootamas Urmas bussiga ja supikatlad võileibadega.
Teel Suurele Munamäele jätame Võru linna vahele. Mäejalamil asuvast parklast tõuseb paraja kallakuga osaliselt trepistatud jalgrada vaatetornini. Noored „hirvedena” ees ja meie, vanad, „kilpkonnadena” ähkides ja puhkides järel. Aga tornis käisime kõik, mõned küll tõstuki abil. Eks ikka selle laiutava ja pilvise ilma sinetava vaate pärast. Tagasiteel teeme lühikese fotopeatuse Kreutzwaldi ausamba juures Võrus:
Aga ükskord algab aega … …küll siis Kalev jõuab koju ... Teel Urvastesse tõdeme, et olemegi Eestis Kalevi külalistena. Urvaste ürgoru põhjapoolsel kaldal ootab meid värskelt renoveeritud Urvaste kool ja ühiselamu puuetega lastele. Eelmisest õhtust tuttav, energiline Aino Villem juhatab koori tubadesse. Kiiruga valmistume kontserdiks Urvaste kirikus. Kell on juba pool kaheksa. Koor koos juhiga on väsimatud. Inimesi ei ole palju, aga koduses maakirikus kõlab laupäevaõhtune kontsert eriti hardalt ja pühalikult, eriti hingestavalt Tõnis Mägi loodud „Palve”. Alles pärast kontserti sööme kooli sööklas õhtust. Kavatsetud grillfesti nurjab ilm. Aga ikkagi, milline päev!
(järgneb)
