Esmaspäev, 2.juuli Magasime hommikul kauem. Eelmisel õhtul oli raske uinuda. Mõttelõng keerles kaua laulupeo muljetega. Õhtut jätkus toast tuppa suhtlemiseks ja esmakordselt pärast Torontost lahkumist lõõgastumiseks. Täna on esimene päev Tallinnaga lähemalt tutvumiseks.
Alustame 10.30 Tallinna Linnamuuseumist (Vene tn 17). Tagasihoidliku vana maja kolmele korrusele on mahutatud linna ajalooline tekkimise ja arengu lugu. Ruumid on täidetud piltide, dokumentide ja esemetega, andes ühtlase ülevaate ajaloolisest pealinnast. Vaatamata grupi poolitamisele on meid väikeste ruumide jaoks ikkagi palju. Tänu tublidele giididele saavad noored sisuka ülevaate linnast erinevatel ajastutel. Suurima tähelepanu ja pildistamise objektiks on vanalinna makett I korrusel. Huvitatud ollakse ka hansa ajast. Küsimustest-vastustest selgub, et linna kindluste ja müüride ehitamisel kasutati peamiselt kohalike elanike, eestlaste, tööjõudu. Tore oleks siia sõbraga veel kord tagasi tulla.
Ajaloolisest vanalinnast moodsasse tänapäeva – Viru Keskusesse. Uus, suuruses mitte just Eaton Center’iga võrreldav, aga siiski märkimisväärne kaubamaja, kust võid osta kõike, mida ihaldad. Ega meie ei tulnud siia „raha kulutama”. Hoopis toredam on vaadata sisse poodide vaateakendest ja jälgida inimeste edasi-tagasi sõelumist. Pilt sama nagu Torontoski. Siiski on avastatud, et eesti jäätis on tõesti maitsev! Vaatamata sellele, et läheme siit otse lõunale Tallinna Eesti Majja. Seal tervitab peremees Viido Polikarpus ise. Ta on „vana tuttav” juba 2004.a. laulupeost saadik. Lõunaga ühinevad mitmed laste vanemad ja vanavanemad. Mitmekülgse andega peremees, kelle maalid kaunistavad seinu, valvab, et kõik laabub. Isu näib kõigil hea olevat, puhvetit külastatakse teistkordseltki.
Välja on kujunenud „bussirutiin”, töötab nagu tuletõrjujail. On imestamist vääriv, kui kiiresti saab bussist välja ja sisse. Kokkulepitud tugev jalgade müdin bussi ülemisel korrusel on Urmasele signaaliks, et kõik on bussis tagasi. Oma tuba, oma luba – ilusa vaatega.
Kella kolmeks jõuame Kadriorgu, presidendilossi esisele. Kadrioru park on saanud tagasi iseseisvusaegse kultuurse välimuse. Kadunud on „kolhoosiaegsed heinamaad”, kõik on pügatud, puhas ja korras, taastatud esindusliku linna esinduslik park. Presidendiloss, valminud 1938.a., asub Kadrioru lossi taga kõrgeneval mäeveerul. Sinna tavaliselt külastajaid ei lubata, kuid haridusministeeriumi (Ants Eglon) vahendusel tehti kaugeltulnuile erand.
Sõbraliku giidi juhtimisel vaadati läbi lossi kahe korruse koridorid, saalid ja toad. Kus välisriikide saadikud käivad visiidil, kus president kirjutab alla seadustele, presidendi kantselei, väiksem ja suurem istungisaal, koridor eelmiste presidentide büstidega ja kaunis vaade presidendilossi ja Kadrioru lossi vahelisse õitesse uppuvasse aeda. Sisustus, enamuses originaalne, lihtne, oma riigis valminud juba 1938.a. lossi avamiseks, on ikka veel parem ja eestilikum kui see, mida vahepealsed aastad suutsid pakkuda. Giid on tore proua, seab meid saali otsaseinal asuva maakondade vappidega seinavaiba ette ja jäädvustab grupi kõikide kaasasolevate kaameratega. Tal oli ilmselt heameel kohata kaugelt tulnud lapsi, kes eesti keeles küsimusi esitavad!
Kell 6 kohtume uute giididega Falgi teel, Pika Hermanni torni kohal. Järgneb jalutuskäik Toompeal ja vanalinnas. Seni teadsid noored, miks Tallinn kunagi valmis ei saa, giidid selgitasid ka, miks Tallinn lonkab! Ringkäik lõpeb Raekoja platsil. Pärast seda on kõigil õhtupoolik vaba, tingimusel, et grupi suurus ei lange alla kolme. Buss ootab meid Mere puiesteel kell 10.00. Kõik on selleks ajaks tagasi.
