Laulureis (4)
Eestlased Eestis 21 Sep 2007 emEWR
    Trüki   E-post   FB     
Pühapäev, 1. 07…peopäev…

Tõuseme vara. Paljudel venivad bussis teel Vabaduse väljakule suud haigutusest lahti. Aga muidu on kõik ilusasti viksis ja pühapäevased.
Korraldajad nihutavad meid siia-sinna, lõpuks jäetakse üsna “savisaare kellade” ette paigale. Meie ette ilmuvad Stockholmi Eesti Kooli ja Lõuna-Aafrika Vabariigi noorte koorid. Paar raadioajakirjanikku usutlevad Reeta, Veikot ja Edgarit.

Varajasele tõusmisele vaatamata moodustame meeltülendava rõõmsa grupi, käes kanada ja eesti lipukesed, igal seljas pisike kanada embleemiga seljakott. Rivi eesotsas Kalev Eesti ja Nick Kanada lipuga, Taavo ja Wesley kooli sildiga, nende taga Elle, Reet, Charles ja Edgar, ülejäänud koor, saatjad ja vanemad - kokku ligi sajaline vägi. Kell 9 alustab eespool orkester marssi ja asume liikuma Pärnu ja Narva maanteed pidi lauluväljakule. Alguses on pealtvaatajaid vähe. Tallinn magab. Varsti muutuvad teeääred rahvarikkamaks ja Kadriorgu jõudes on inimesi juba päris hulgaliselt.

“Elagu Toronto Koolikoor! Elagu Kanada!”, kostab kõnniteedele kogunenud rahva hulgast. “Elagu Eesti!” tuleb spontaanne vastus koorilt. Uhke tunne on küll!

Jõuame peavärava kaudu lauluväljakule. Rongkäik ikka tuleb ja tuleb… rahvariietes, koorivormides, nagu kirev lõputu kangas. Viimaks, kell 1.30 saabub lauluväljakule viimane laulja, üksi kolonni lõpul. Kes ta on? Ei tea, aga aplaus temale on vägev.

Samas on alustanud lavale tõusu ühendkoorid. Raske on kirjeldada seda pilti, nagu oleksid sajad sipelgad asunud korraga tõusma oma pesa tippu. Varsti on laval lauluvalmis 18.000–line ühendkoor ja orkestrid.

Laulupeotule viib torni tippu tunglakandja, saatjaiks kolm rahvariides neidu. Ühendkooridelt kõlavad M. Lüdigi ”Koit” ja ”Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Laulupidu on avatud.

Minu kõrvale on sattunud istuma vanemapoolne ”neiu”. Räägib ilusat võru murret. Üsna jutukas teine. Mul läheb osa jutust “võrro” keele oskamatuse tõttu kaduma.

Lavalt tuleb laul nagu hingava mere kohin, vaikselt ja hellalt, siis võimsalt ja tormates. “Üksteist peab hoidma” laulavad ühendkoorid. R. Eespere ”Ärkamise aeg”- isa meelt, ema keelt hoian sellel maal. Taadi maa, memme maa endiselt on ta… toob Võru “neiu” palgele vargse pisara. Eks see olnudki laul, mis avas selle laulupeo südameuksed. Kõik, mis tuli hiljem, oli laulupeo ühine hing, mida võid kogeda vaid kord elus. Ega seda oskagi seletada, pead ise tundma.

Järgnesid viis pala sümfooniaorkestritelt ja siis tulid lavale mudilaskoorid. Nii palju laulurõõmu ja vallatust – rongisõitu – samblalõhnalist kevadpidu – laulvat pesapuud ja Buratinot. Hoogsalt ja rütmikalt kaasa õõtsudes.

Puhkpilliorkestrid tõid kuulajateni popurrii lastelauludest – sarvelood - rahalaulu - noorte vilemarsi… oiii … seda vileeet!

Vahvalt ja mehiselt kõlasid poiste- ja noortekoorid: Haanjamiis – Lauljate teretus - Matise laul – võimas ja mehine, L. Koidula luuletustest “Puhtad pihud” ja “Teretus”, V. Tormise – “Astuge ette” ja teised laulud.

Neidude koorid, värvirikkad, silmale kaunid, kõrvale puhtad – H. Rebase “Veskimees”, O. Ehala “Põlev puu”, P. Pajusaare “Tii”. Palju uusi noori heliloojaid, laulud loodud noortele. “Ood armastusele” juba maailmakuulsalt U. Sisaskilt. Laul jääb rippuma laulukaare ja väljaku kohale, puhas ja karge, kuni kerkivad lavatreppidele lastekoorid ja algab 6500 lapse suust R. Pätsi “Õhtu ilu”.

Päev ei ole veel küll õhtus, aga ilus on ta küll …

Mida te arvate, kuhu need lauljad ja laulud läksid? Eks ikka kuulajate ühisesse hinge ja südamesse. Niipalju lapsi, kaunikõlalist laulu, eesti nooruse, keskea ja vanaduse ühist vabanemist igapäevasusest. Teeb südame hellaks küll…

Laululavale tõuseb ülejäänud lauljate vägi, lavatrepid täituvad katusekaare servadeni, väiksemad mahuvad esimesele lavaastmele ja selle esisele, veerandsada tuhat.

Päike on taevakaarel teinud pika kaare.

Ühendkoorid alustavad põlise F. Saebelmanni “Kaunimate lauludega“. T. Mägi “Palve“ solistiks on helilooja ise. “Looja, hoia Maarjamaad … Looja, kaitse Eestimaad …” Kõrval istuval Võru neiul jooksevad pisarad nüüd varjamatult mööda põski. Endalgi kipub süda vesiseks. A. Mattiiseni J. Leesmenti sõnadele loodud uus “Isamaa ilu hoieldes” kannab õpetussõnu “Kui sina usud endaasse, sina usud rahvaasse, taludesse, tarkusesse, õpetusse, õigusesse,… siis saad põlve parema… Laulva revolutsiooni ajal loodud laul, mis andis eestlastele sajakordse usu ja jõu. I. Kalda X noorte laulupeo “hümn” “Puu on puude kõrgune” toob väljakule pingiridade vahele tantsijad.

Ning siis P. Sarapiku “Ta lendab mesipuu poole”, mida rahvas, okas kurgus ja silmad vees, kaasa laulab ja viimaseks “Mu isamaa, on minu arm”. Viimsete laulusõnadega kustub tornis laulupeo tuli.

Laululava ette kutsutakse kooride juhid. Neid pärjatakse, neid tänavad lavalt lauljad, väljakult kuulajad ja siis on laulupidu päriselt otsas. Aga on tunne, et on juhtunud midagi varemkogematut. Eesti rahvas on taas leidnud usu endasse. Nende ees on seisnud 35.000 lauljat ja mängijat. Rõõmus, terve ja julge noorus, Eesti tulevik.

Toomas lehvitab Kanada lippu. Säravate silmadega, ikka veel sündinu lummuses, kogunevad noored. Polegi vaja küsida tavalist küsimust kuidas meeldis? Vastus leidub nende silmis, nägudes, kehas ja kogu olemises.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus