Reede, 29. juuni. Juba kolmas päev.
Uniste nägudega ilmutakse söögisaali, esimene öö võõras voodis on kõikidele lühikeseks jäänud. Soovitus: kõhud kõvasti hommikusöögil täis süüa, siis jaksab… aga tänahommikune unine kõht ei vajagi veel nagu täitmist. Ometi kogeme varsti, et korralikult söödud eesti hommikusöögiga võiks ilusasti kogu päeva vastu pidada. Hommikulaualt leiame väga palju erinevaid toite. Seda hotellides ja ka koolides, kus ringsõidu ajal ööbisime.
Õuele astudes tervitab vinge ja pilvine tuul. Urmas sõidutab meid bussiga KUMU-sse (uus Eesti Kunstimuuseum). Busside parkla asub Lasnamäel. Sealt kaudu, läbi tunneli, sisenevad muuseumi suuremad grupid küljeukse kaudu. Varajase aja tõttu ei ole tunnel veel avatud, laskume siis muuseumi avarale terrassõuele laiadest treppidest. Seal ootavad kaks giidi, inglis- ja eestikeelne. Nende infoküllasel juhtimisel toimub kahetunnine elamuslik süvenemine eesti kujutava kunsti paremikku algusest tänaseni. Eriti köitis noorte tähelepanu võimas skulptuuri esindatus, mida hoopis harvemini on nad näinud oma külastustel Põhja-Ameerika suurlinnade muuseumides.
Hoidutakse giidide lähedusse, igaühel ees “oma kunstinäituse külastajanägu”. Kõige põnevam oli liikuda klaasvitriinidele asetatud büstide galeriis. Ka saatjatele, kes hoidsid hinge kinni, et selles kokkusurutud ruumis keegi ei komistaks… Kui külastate tulevikus pealinna, minge ja vaadake. Laste otsus: haruldane!
Päev liigub edasi, aga ikka jahe ja pilves, kangesti vihma nägu. Sõidame järgmiseks rahvatantsuetenduse peaproovile Kalevi staadionile. Piletid on priid koori liikmeile, tegelikult kogu meie grupile (101). Jõuame aegsasti kohale. Aega jätkub toiduputkade ründamiseks. Hommikul ei olnud ju eriti isu…
Tantsijad on kogunenud väljaku servadele meie selja taha, staadionile laskuvate treppide otstele ja avatud väravate esisele, seisatudes tantsupeo, ”Ilmapuu” alguse lävel – kokku 7837 tantsijat.
Ja siis suvi tantsib. Tulevad noorte sega- ja õpetajaterühmad, kutsuvad kõiki peole. Siis nooremate klasside segarühmad, võimlemisrühmad ja jälle rahvatantsijad, “mehine lugu” poiste ja noormeeste tantsurühmadelt.
7.-9. klassi segarühmad tantsivad Eesti Raadio laululaste ja Estonia Rahvusooperi poistekoori laulu saatel. Nende kannul 800 kõige tillukesemat, 1. klassi segarühma last.
Kätte on jõudnud suve kõige romantilisem öö, jaaniöö. Esile tormavad laste võimlemisrühmad, “jaaniussid“, kaasaskantavate majakestega.
Veel võimlemist – 5.-6. klasside segarühmadelt.
Imeline on oskus ise midagi teha, enda ümber ilu luua. See on rikkus, millel pole hinda. Ilu ja rõõm kannab neidude rühmade tantsimisi. Sinna põimuvad noorte segarühmad.
Jälle võimlejad...
Tulevad 7.-9. klassi, noorte neidude, õpetajate ja suurte võimlemisrühmad – “ühiseks suureks ilmapuuks” ja lõpuks kogu see vägi “Oige ja vasemba’ga”:
Väikesel lapsel on soovid, vahel sa laps olla proovi
ühtviisi puhtad on kõik — maailmaks ise siis saad. (Heiki Vilep)
Ja lõppenud ongi see kaks tundi kestnud tantsimise, võimlemise, liikumise, laulu, muusika, looduse ja rahvariiete värvide sulamine ühiseks võimsaks rõõmupeoks: puistatuna kaleidoskoopilisest sarvest, kutsudes:
astud sa ühe sammu minu poole — ma astun üheksa sammu sinu poole.
Eesti nooruse elujõu, sõpruse kinnitamise pidu, tuleviku ja kasvamise pidu. Kalevi staadioni täitnud eesti laste ja noorte pidu.
Kustumatu elamus meile… uskumatult ilus, võimas, fantastiline, kauaks meelde jääv… Ununes pilves ilm, ununes jahe tuul… oleks korraga nagu pühapäev…
Kell on alles neli. Ees hilinenud lõuna restoranis „Paat”, Merivälja ja Haabneeme vahel, vaatega Tallinna lahele. Väljas, terrassil söömiseks on ilm liiga vinge ja tuuline. Sellega kaob ka planeeritud lõunasöögi võlu. Istudes restorani kitsas sisemuses jääme ilma vaatest merele ja Tallinna tornidele. Päevakavas olnud uue ja moodsa Viimsi Kooli külastamine jääb ajapuudusel ära. Ruttame lauluväljakule segakooride õhtusele harjutusele. Jõuame tagasi hotelli kell 10, aga väljas on ikka veel valge. Suveöö on Eestis lühike. Milline ilus päev…
