12.-14. juuli. Üle mitme päeva, milline särav Hiiumaa hommik. Hiidlased on varajased tõusjad. Oleme vaevalt hommikueine lõpetanud, kui meid kooliõuel tervitavad giid Lili Käär ja “Hiiumaa” kirjasaatja, kes usutleb samas Reeta ja läheduses viibivaid noori.
Kuulus Kõpu tuletorn avatakse kell 10. Kasutame varast hommikutundi Hiiumaa kõrgeima mäe (68 m üle merepinna) vallutamiseks, kuhu giidi juhtimisel jõuame Rebastemäe matkaraja kaudu. Retk kujuneb ootamatult aeglaseks. Metsaalune on täis küpseid mustikaid, mis on Hiiumaal hoopis magusamad kui mujal.
Jäämegi tuletorni pisut hiljaks. Majaka tipust avanev vaade toob Saaremaa sinavad metsad üsna lähedale ja päikeses särav Läänemeri on täna hommikul rahulikult sinine. Siit on aastasadade jooksul juhitud õigele kursile lugematuid laevu, hoitud neid tormides hukkumast. Kuuleme giidi jutte õigetest ja pettetuledest, laevahukkudest ja rannaröövlitest.
Järgmise peatuse teeme Ristimäel. Mäge siin tegelikult ei märkagi, küll on aga teeveer täis riste ja ristikesi, valmistatud puuokstest, traadijuppidest, heina- ja õlekõrtest, laotud künka otsa kivireast, riputatud puuoksale paberi ja riideribadest. Kõik pruudi ja peiu pulmarongi tüli tõttu esialgsete pruudi ja peigmehe õnnetu surma ja kahest paarist ellu jäänud pruudi ja peigmehe mälestuseks. Nii räägib hiiu rahvasuu. Meiegi lisame siia oma ristid, rohkem ehk selle tähistamiseks, et olime ka kord siin... Toronto Eesti Koolikoor Hiiumaal, Ristimäel.
Lühikesed peatused Kärdlas ja Käinas ning lõunat sööme juba Kassaris, “Vetsi Talli” turismitalus. Restorani vastas asuv põld on täis punaseid mooniõisi. Peahoone ümber ootavad külalisi mugavad “tünnmajakesed”, parajad ühele perele.
Bussiga päris Sääre tirbile Kassaris (tirp – poolsaare tipp) ligi ei pääse. Jalgrada kadakate vahelt tirbile on kivine. Siis lõpevad kadakad. Ees on ahenev ja kahanev kivi- ja liivariba, mida mõlemalt poolt lakkuv meri püüab neelata. See olevat alustatud sillahakatis, mida Hiiumaa vägimees Leiger oma sugulase Saaremaa Suure Tõllu küllatulekuks olevat tahtnud ehitada. Et Tõllu jalad märjaks ei saaks. Miks sild pooleli jäi, seda hiidlased ei räägi. Aga Riho, Veiko ja Juku, kes seda mööda peaaegu Saaremaale jõudsid (peaaegu), said puusadest saadik soolases vees sulpsida.
Teel Kassarist Heltermaale peatume kuulsas Vaemla villavabrikus. Meie rõõmuks ja auks (kaugelt tulnud külalised) käivitab omanik ja arvatavasti ainus meisterkuduja suure kudumismasina. Võime oma silmadega näha ja lõpuks ka käega katsuda, kuidas villast lõnga saab. Heltermaal ütleme tänu giidile ja Hiiumaale toreda päeva eest. Sõiduks Rohukülla kulub tasasel merel poolteist tundi. Jõuame Paralepa lahe kaldal asuvasse Fra Mare Tervise- ja puhkekeskusesse hiliseks õhtusöögiks. Kui lõpuks saabume majutusse Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli, on väljas juba pime. Isegi pikk eesti suvepäev jäi seekord lühikeseks.
Reede, 13. juuli Haapsalus on mõeldud reisikurvi madaldamiseks. Hommikupoolik omal käel väikelinna kohvikute külastamiseks ja muidu ringi uitamiseks. Kokku saame lossiväravas kl 11. Järgnev tund kulub piiskopilossi ja kirikuga tutvumiseks. Lõunat sööme spa Blue Holmi restoranis. Pärast “laseme leiba luusse” jalutuskäiguga rannapromenaadil, kus isemusitseerivat Thsaikovski pinki kasutame fotoateljeeks, kübaratega ja ilma. Lühike põige Eesti Raudtee Muuseumi ja Pürksi, Roosta, Padise kaudu oleme varakult õhtuks Tallinnas, Schnelli Hotellis. Kaasas mälestuste “kuhjad“ unustamatult Eestimaalt foto– ja filmikaamerates.
Ees veel laupäev, 14. juuli, Tallinnas, “omal käel.” Sugulaste ja sõprade päev. Oleme ju nüüd nagu selle maa pärisosa. Oleme nagu oma kodus.
Õhtul koguneme Tallinki Hotelli “pidulikuks õhtusöögiks” kutsutud külaliste ja Tallinnas viibivate lastevanematega, ligi sajaline pere. Ei tea, kus on tüdrukud hoidnud kaasavõetud pidukleite, aga uhked ja ilusad on nad kõik. Ja poisid, valged särgid, lipsud, tumedad kuued ja püksid. Nagu pikemaks oleksid kasvanud! Uhkemaks ja enesekindlamaks kindlasti.
Kohal on meie Eesti-poolsed abistajad, haridusministeeriumist Ants Eglon abikaasaga, endine Kose-Lükati kooli direktor Valdek Berendsen tütrega, laulupeo üks üldjuhtidest Ene Üleoja, Raul Jürgenson arstist abikaasa Anneliga, Ave Sopp laulupeo peakontorist ja bussijuht Urmas, kelle bussi aku alles pärast Tallinna jõudmist üles ütles, jpt.
Lõpuks esineb koor, juba viiendat korda pärast laulupidu. Vaatamata ruumi jagavatele sammastele lauldakse innustatult, ka Ene Üleoja juhtimisel. Ta on ilmselt meie koori “armunud”. Edgar tänab eesti sõpru ja abilisi, koori, eriti koorijuhti Reeta, klaverisaatjat Charles’i, Ellet ja vapraid saatjaid, kelle hoole ja armastusega reis on ilusti korda läinud.
Jõuame tagasi hotelli pisut enne keskööd. Homme sõidab suurem osa koorist koju tagasi.
Koori liikmed: Kalle Amolins, Miina Bergen, Juliana Bergen, Maiki Cyrwus, Mia Cyrwus, Katrina Dobson, Kenni Dobson, Sonja Dobson, Nicholas Forma, Laani Heinar, Tuula Heinar, Helmi Hess, Liivi Hess, Merike Hess, Tuuli Hess, Tiina Hiis, Elias Gates-Kass, Roisin Giles, Siobhan Giles, Katariina Jaenes, Mihkel Jaenes, Hendrik Jakobson, Aleksa Gold, Juku Gold, Vanessa Gold, Nicholas Kazakoff, Kati Kiilaspea, Elli Kipper, Karl Kuus, Tarvo Kuus, Julia Kuuskne, Juhan Käärid, Kaija Käärid, Kiira Käärid, Riho Maimets, Brielle Migur, Kaare Naelapea, Kristjan Naelapea, Kalev Nisbet, Taavo Nisbet, Tiina Paluoja, Heili Paluoja, Talvi Parming, Veiko Parming, Nicole Pede, Õnnela Pukk, Lauri Raudsepp, Augie Riik, AnneliTamm, Krista Tamm, Miikael Tenno, Wesley Thomas, Linda Veltmann, Eliis Voksepp, Aleksandra Wilbiks. Koorijuht: Reet Lindau-Voksepp, klaverisaatja Charles Kipper, reisijuhid: Elle Rosenberg, Edgar Marten. Saatjad: Mai-Liis Forma, Pille Gold, Ene Migur, Martin Pede, Linda Reid, Toomas Voksepp.
Suurimas tänumeeles meie toetajatele: Eesti Sihtkapital Kanadas, Osvald Timmase Mälestusfond, Eesti Abistamiskomitee Kanadas, Toronto Eesti Ühispank, Toronto Eesti Baptisti Kogudus, Akadeemilised Kanada Eesti Naised (AKEN), Helgi Sooaru, Helju Salumets, Allan Eistrat, Enn Kuuskne, laste vanemad ja vanavanemad.
