Teisipäev ja kolmapäev, 10. ja 11. juuli.

Aeg oleks nagu seisma jäänud. Vaatame hotelliakendest mere poole, mis peaks olema siinsamas, aga uduvihm on laotanud eesriide mere ja majutuse vahele. Nagu kolm aastat tagasi, esimese laulureisi ajal. Meil Pärnu ilmadega ei vea. Jalutuskäik giidiga...?

Räägime giidile augu pähe. Ta nõustub juhatama ringsõitu bussiga. Sõidamegi rannaäärset Mere ja Ranna puiesteed pidi lõuna suunas. Lakanud vihmasadu võimaldab korraks bussist väljuda. Vaatame lähemalt 1930ndate lõpul ehitatud esinduslikku Rannahoonet ja selle läheduses hiljuti avatud lastemängu purskkaevu. Vaatamata jahedale ja vihmasele ilmale on sealgi mõned vaprad kümnete tsementpõrandast tõusvate veepursete vahel jooksmas ja kilkamas. Meie omad jätavad end siiski seekord kuivaks.

Ja siis rullub Pärnu linna ajalooliselt üsna uus ja tavaline väljapaistvamate ehituste rida giidi jutu saatel pooleteise tunniga bussiakendest mööda.

Lõunatame Endla teatri restoranis: mereandide salat või köögiviljasupp ja aedvilja wok (mitte vokk) kanafileega ning jäätisekokteil. Pärastlõuna, ikka sügavalt pilvine, kulub peamiselt omal käel kesklinna, Rüütli tänava kandiga, tutvumiseks. Vahepeal on Ellel õnnestunud saada piletid Tervise Veekeskusesse. See kujunebki päeva kõrgpunktiks. Noorte arvates võiks sinna jääda kogu õhtupoolikuks. Aga ees on veel pärast õhtusööki Endla teatri lavastus „Tsirkus — kogu perele” Paikuse–Reiu vabaõhulaval.

Kogeme, et eelmüügilt pääsmete lunastamine suveteatrisse on nagu „põrsa kotis ostmine”. Kunagi ei tea, mida pakutakse. Selle etenduse „staarideks” kujunesid meie oma inimesed, Ron ja Kalle, kelle pantomiim päästis kogu vihmasajus toimuva „etenduse pallidega”. Optimistid otsisid siit mingit sümboolikat, pessimistid tahtsid varem ära minna. Aga meie noored nautisid üksteise tihedat lähedalolu iga kaasasoleva vihmavarju alla kobardudes.

Saabub hommik, aga ikka kogu Lääne-Eestit ja selle saari katva madalrõhkkonnaga. Kuna ees on peamiselt kogu reisi mitmekesiseim ja pikim reisipäev, siis see suurt ei häiri. Lahkume Pärnust kell 9, et jõuda kümnesele Virtsu-Kuivastu parvele. Laevasõit on nagu lühike jänesehüpe, saad bussist välja ja korraks tekile, kui oledki Kuivastus. Pead hoolega lapsed mitu korda üle lugema, et keegi maha ei jää.

Kuna hommikupoolset aega näib üle jäävat, otsustame teha enne Koguvat kõrvalhüppe Pädaste mõisa. Mõisa avaral õuel asuvat peahoonet ümbritseb saartele omane paekivist laotud aed. Buss jääb suletud värava ette, koor kõnnib õuele. Lossihärral Imre Sooäärel, meie kooli endisel lauluõpetajal, ei olevat aega, sest ta olevat lossiõuel toimuval tähtsal koosolekul. Nii teatab kontoris istuv neiu. Noored kaovad avarasse mõisaparki. Leiame Imre tagaõuelt nelja-viiese grupiga poolpõlenud suurema hoone esisel nõu pidamas. Selgub, et tal on meie jaoks siiski pisut aega Pädaste tutvustamiseks. Restoranis, kus istuvad ka mõned külalised, laulab koor häälte värskendamiseks paar laulu.

Edasi, ja jälle vihmaga, Koguvasse. Koguva, vanim 19. saj säilinud Muhu rannaküla, meenutab kangesti juba nädal tagasi nähtud Tallinna vabaõhumuuseumi. Siin on aga kõik autentne. Talumuuseum, mis esitab Muhu naiste ja meeste käsitöid, kalapüügiriistu ja rannapervel Läänemerele vaatava kirjaniku Juhan Smuuli ausammas. Vaatame seda kõike pilguks vihmasaju saatel.

Sööme lõunat Vanatoa turismitalu rehetuppa ehitatud restoranis ja sõidame üle tammi Saaremaale. Tagavere, Koikla, Angla ja Leisi kaudu Triigi sadamasse. Anglas sajab toredasti, vaatame tuulikuid läbi vihmast märgade bussiakende, ei peatugi. Triigilt Sõrule on parvlaevaga tunnine sõit. Sõrul kohtab Elle sugulasi, võtab Linda ka kaasa ja läheb sugulastele külla. Eks siia saarele ulatu ka paljude meie noorte juured.

Selgineva ilma saatel jõuame kaheksa paiku Kõpu kooli. Seal tervitab meid koolijuhataja Liia Toom. Kool koosneb suuremast koolimajast ja kahest väiksemast kõrvalhoonest. Ruumipuuduse mure laheneb kohe, sest enamus poistest kolivad madratsitega koolimaja keldrikorrusele. Ülejäänud rahvas mahub ilusasti kolme maja tubadesse.

Õhtust sööme koolimajast üleaia asuvas Pihla turismitalus, kus lahke perenaine Maie Jõgi üllatab meid rikkaliku ja maitsva toidulauaga. Kui satute Hiiumaal sinna kanti, külastage kindlasti!

Millegipärast otsustavad „madratsipoisid” vara magama minna, väsisid vist pikast sõidupäevast. Vanematel jätkub jõudu isegi lühikeseks lõkkeks lipuväljakul. Päike läheb selgelt looja...

(järgneb...)

Märkmed: