Laulu- ja tantsupeo imelise puudutuse öine järelkaja Eesti Rada Saksamaa
Eestlased Saksamaal 10 Aug 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     

4.–6. juulil peeti Tallinnas XXVI laulu- ja XIX tantsupidu. Väliseestlaskonna seas oodatuim eesti üritus möödus meeleolukalt ja täis rõõmsaid ning kirevaid emotsioone, mis tükiks ajaks veel kummitama jäävad. Alljärgnevalt ühe osaleja muljeid laulupeost Euroopa Eesti Koori ridades.

Laulupeokontserdid, rongkäik, proovide päevad ning pikad jalgsimatkad lauluväljaku ja keskuse vahet olid füüsiliselt päris väsitavad, kuid tundub, et samaaegselt emotsionaalsed jõuallikad. Pärast pikki lavapäevi – mõnel korral poole kaheteistkümneni õhtul – ei tahtnud Euroopa Eestlaste Koori lauljad kohe kuidagi koju minna. Kohtuti laulukaaslastega näiteks Kochi Aitades, et veel pool ööd laulda ja tantsu vihtuda, nagu laululaagritest harjunud.

Viimane õhtu oli aga selle sõna otseses mõttes “taandumiste” (vt diskussiooni Erkki-Sven Tüüri laulu Peep Ilmeti sõnadele “Taandujad” ümber), kuid samaaegselt õnnetähe all. Kui kuiva kurguga laulurahvas pärast emotsionaalset laulupeo lõppu spontaanse “Puudutuse” (selle laulupeo tunnuslaul) saatel lavalt alla sai, olid õlletelgid juba suletud. Niisiis pidi Euroopa Eestlaste Koor sadama ehk Kochi Aitade suunas taanduma. Taheti ju veel võimalikult kaua armsaks saanud koorikaaslastega aega veeta ja laulda. Kahjuks oldi sunnitud kohale jõudes tõdema, et Kochi Aitade kõrtsmikud ei ole nii kõvast puust kui meie koori laulurahvas ning on juba koju magama läinud. “Otsata pikk” tundus see taandumistee. Mina vist polnud ainuke, kes vahepeal mõtles, et sellest õhtust küll asja ei saa. Lõpuks leidsid siiski kõik teel olnud grupikesed – kes jalgsi, kes bussi, auto või taksoga – tee Scotland Yardi. Sealne personal oli õnneks veel teenistuses ja lubas meil terrassi tunnikeseks oma valdusesse võtta. Saime nii mõnedki ühislaulud lauldud ja tantsud tantsitud, enne kui ka sealt sulgemise tõttu taanduma pidime.

Tee läks läbi vanalinna – väikeste vahepeatustega, sest lihtsalt oli vaja üksteisel õlgadest kinni võtta ja “Tuulevaiksel ööl” laulda, jooksupolkat tantsida (mille ohvriks langes üks laulu- ja tantsupeo meenekott meie lauluema Anneli Akna õlalt) ning Soome turistide fotode jaoks poseerida, Saaremaa valssi laulda ja tantsida. Meie seltskond oli vahepeal kasvanud paari toreda meeskoor Runo laulja ja noormeeste võrra, kes olevat “juba terve õhtu otsinud rahvariides inimesi”.

Leid vanalinnast

Pubi Hell Hunt terrassilt leidsime eest teisigi laulupeolisi – neist enamik paistis olevat väliskooridest, nt Helsingist, Stockholmist, Göteborgist, Torontost, USAst – ning ka laulupeo kunstilise juhi Hirvo Surva enda. Jälle laulsime koos, nagu neljast päevast ja ööst ei piisaks. Kuna me “ei saa mitte vaiki olla”, siis aeti meid veidi enne kaht ka sealt ära. Kuhu siis nüüd taanduda!? Kas lauluväljakule tagasi? Laulu lõpetada ning koju minna ei tahetud mitte mingil juhul!

Hirvo Survalt tuli julge ettepanek Raekoja platsil laulda. Kogu lauluseltskond asus vaikselt teele, millele jäi juhuslikult Vene saatkond. Selle ees meenutasime laulvat revolutsiooni ja ka tänapäeval õhus rippuvat ohtu ning laulsime üheskoos “Ta lendas mesipuu poole”.

Edasi suundusime vaikselt Raekoja platsile, tee peal kokku leppides, et üllatame seal Hirvo Survat “Puudutusega”. Istusimegi kõik keset platsi maha ja laulsime, mõtisklesime laulupidude ja nende tähenduse üle. Seejärel võttis suur koorijuht laulu “Mu isamaa armas” üles. Ilmselt ei laulnud me piisavalt vaikselt, sest kohale ilmus politsei, kes meid laiali ajas. Ürituse või demonstratsiooni luba polnud meil ju ette näidata.

Laulud ja jutud Toompeal

“Tõuseme üles ja läheme ära”, aga mitte laiali! Hiilisime kikivarvul mööda Pikka jalga Toompeale riigikogu ette. Ka seal istusime ringis maha, Hirvo Surva keskel. Rääkisime või pigem sosistasime koorilaulu tähendusest eestlastele nii Eestis kui ka võõrsil ning suurest aust ja vastutusest Gustav Ernesaksa taktikepi näol, mille Eri Klas oli Hirvo Survale pea 100 000 liigutatud tunnistaja juuresolekul pidulikult üle andnud. Laulsime üheskoos “Ärkamisaega”.

Politseiauto ilmus ka Toompeale, aga ära meid enam ei aetud – taandusime vabatahtlikult oma soovitud suunas, st Riina Roose (laulupeo lavastaja) akna alla “Põhjamaad” laulma. Kell oli siis juba kolm ja algselt umbes 40 lauljaga seltskonnale olid tasahilju lisandunud veel sama palju. Taandusime võiduka lõpuni, st Vabaduse väljaku mälestusmärgi juurde. Mälestasime neid mehi, kes on Eesti vabaduse eest langenud ja laulsime.

Nagu kõik poleks niisamagi juba perfektne ja i-l veel täppi vaja, lõppes pidu täpselt seal, kus ta meie ja teiste väliskooride jaoks umbes 36 tundi varem algas. Olime liigutatud ja üliõnnelikud, millise elamuse osaliseks me “taandudes” olime saanud, kallistasime üksteist ja läksime vaikselt oma teed – teades, et see imeline suveöö jääb meelde kuniks mälu ja hinge kuniks elu. Raske oleks leida sõnu, millega Hirvo Survat selle eest vääriliselt tänada! See laulupidu oli otsast lõpuni imeline!

Laura Balzer
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus