Elutark
03.08.2015
Wayne W. Dyer Phil Konstantin/Wikipedia
Artikkel: http://elutark.delfi.ee/raamat...
Nii nagu meie ühiskond turgutab süütunnet, nii õhutab ta ka muretsemist. Jälle algab asi sellest, et muretsemine võrdsustatakse hoolimisega, kirjutab dr Wayne W. Dyer raamatus „Sinu loomuse nõrgad kohad“. Ta paneb siin katkendis muretsemise põhjused lausa ritta ja soovitab lõpetada muretsemise nähtuste pärast, mida muuta ei saa.

Niisiis võib kuulda lauseid nagu “Muidugi ma muretsen, see on ju loomulik, kui kellestki hoolitakse” või “Ma ei saa sinna midagi parata, et muretsen – ma ju armastan sind!” Seega tõestate te oma armastust teatud hulga muretsemisega.

Kujutlege, et elate 1860. aastal. Ameerika kodusõja alguses. Maa valmistub sõjaks. Ühendriikides sel ajal elanud inimestest igaühel on, mille pärast muretseda. Nad kõik veedavad käesoleva hetke tuleviku ees paanikas olles. Nad muretsevad sõja, toiduhindade, mobilisatsiooni, majanduse ja teiste sarnaste asjade pärast, mille pärast muretsete teie täna. Kui kõik need muretsejad on surnud, teame me, et kõik nende mured kokku ei muutnud hetkegi sellest, mis nüüdseks on ajalugu.

Sama kehtib ka teie muretsemise kohta. Kui maailmas elavad täiesti uued inimesed, kas siis ühelgi teie muredest on veel mingit tähendust? Kas ükski mure muudab täna veel midagi? Kas saate muuta olukordi, mis teile muret teevad? Ei. Järelikult on see üks nõrkadest kohtadest, mis teile mitte midagi ei anna. Pole mingit põhjust muretseda! Absoluutselt mitte mingit! Alustades kohe, praegusest hetkest, võite kogu oma järelejäänud elu veeta tuleviku pärast pabistamata, sest ükskõik kui palju te ka ei muretse, ei muuda see midagi.

Suur osa teie muretsemisest puudutab asju, mille üle teil puudub kontroll. Võite muretseda niipalju kui soovite sõja või majanduse seisu või võimaliku haiguse pärast, aga muretsemine ei too teile rahu, jõukust ega tervist. Üksikisikuna on teil väga vähe lootust neid asju kontrollida. Kujutletav katastroof on tegelikkuses sageli vähem õudne.

Töötasin mitu kuud 47-aastase Haraldiga. Ta oli mures, et äkki ta vallandatakse ja siis ta poleks võimeline perekonda üleval pidama. Ta oli sündinud muretseja. Ta hakkas kaalus maha võtma, ei saanud magada ja haigestus sageli. Konsultatsioonides rääkisime muretsemise mõttetusest ning ta tunnistas, et ta kohe peab iga päev kõikvõimalike hädade pärast muretsema. Lõpuks pärast mitmekuist muretsemist sai ta tõepoolest oma “roosa kaardi” ja oli esmakordselt elus töötu. Kolme päeva pärast leidis ta aga uue töökoha, kus palk oli isegi suurem ja mis pakkus talle palju rohkem rahuldust. Ta oli uue töökoha leidmiseks kasutanud sundseisu, oli olnud kiire ja järeleandmatu. Ja kogu ta varasem muretsemine oli osutunud täiesti kasutuks. Perekond ei jäänud nälga, Harold ei vajunud kokku. Nagu enamikul muremõtteid esile manavatel süngetel kujutelmadel ei olnud ka tema omadel tegelikkusega midagi ühist ja tegelikkus tõi talle hirmu asemel isegi kasu. Harold koges muretsemise mõttetust ja lõpetas sestpeale muretsemise.

Ühes targas satiirilises essees muretsemisest – “Otsi roostes voodrit” (Look for the Rusty Lining) kirjutab Ralph Schoenstein: “On aga nimekiri! Midagi vana ja midagi uut, midagi kosmilist ja midagi maapealset kah, sünnipärane muretseja peab alati väikest suurega segama. Äkki põletab päike end läbi? Kas kunstlikku jäässe krüogeeniliselt külmutatud inimesi saab veel kunagi üles sulatada? Kas nad peavad end veel kuskil kunagi arvele võtma, et valimistel osaleda?“

Võib-olla kuulute teiegi elukutseliste muretsejate liigasse, tuues oma ellu mõttetut ängi ja pinget, sest igas valikus, mida teete, olete otsustanud kõikvõimalike asjade pärast pabistada. Võib-olla kuulute madalamasse liigasse, mille liikmed muretsevad vaid isiklike asjade pärast. Järgnev nimekiri toob ära kõige tavalisemad vastused küsimustele “Mille üle te muretsete?”

Tüüpilised murede põhjused meie kultuuris

Ühe õhtuse loengu ajal kogusin järgnevad andmed umbes kahesajalt täiskasvanult. Ka teie võite endale nagu eelpool süütunde käsitlemiselgi punkte anda. Nimekiri ei ole koostatud esinemissageduse järgi. Sulgudesse on pandud õigustused, millega muretsemise puhul lagedale tullakse.

Teie murede põhjused

1. Laste pärast. (Igaüks muretseb laste pärast; ma ei oleks hea vanem, kui ma seda ei teeks, eks ju?)

2. Tervise pärast. (Kui sa tervise pärast ei muretse, võid iga hetk surra!)

3. Suremise pärast. (Keegi ei taha surra. Kõik muretsevad selle pärast.)

4. Töökoha pärast. (Kui sa ei muretse, võid selle kaotada!)

5. Majanduse pärast. (Kui president ei näi sellest hoolivat, peab keegi ju selle pärast muretsema.)

6. Selle pärast, et võin infarkti saada. (Kõik ju muretsevad, sest süda võib igal hetkel üles öelda!)

7. Kindlustatuse pärast. (Kui sa selleüle ei muretse, satud varsti vaestemajja või muusse hoolekandeasutusse.)

8. Abikaasa õnne pärast. (Taevas teab, et mul kulub palju aega tema pärast muretsemiseks, aga tema ei oska seda hinnata.)

9. Selle pärast, kas ma ikka õigesti käitun. (Ma muretsen alati selle pärast ja see tähendab, et olen normaalne.)

10. Kas ma ikka sünnitan terve lapse. (Iga tulevane ema muretseb selle pärast.)

11. Hindade pärast. (Keegi peab ju nende pärast muretsema, enne kui nad taevani tõusevad!)

12. Õnnetuste pärast. (Ma olen alati mures, et mu abikaasa või lastega võib õnnetus j uhtuda. See on ju loomulik, eks?)

13. Selle pärast, mida teised mõelda võivad. (Ma muretsen, et äkki ma ei meeldi oma sõpradele.)

14. Oma kaalu pärast. (Keegi ei taha paks olla. Loomulikult muretsen ma seetõttu, et ma mahavõetud kilosid jälle tagasi ei võtaks.)

15. Raha pärast. (Mul ei paista seda kunagi piisavalt olevat ja ma muretsen selle pärast, et ühel päeval võime pankrotis olla ja peame hakkama sotsiaalabi taotlema.)

16. Selle pärast, et mu auto võib katki minna. (See on üks vana logu ja teeb mulle muidugi muret, et võib rikki minna ja mind teele jätta.)

17. Arvete pärast. (Igaüks muretseb selle pärast, kas jõuab arveid maksta. Te poleks inimene, kui te nende pärast ei muretseks!)

18. Vanemate surma pärast. (Ma ei tea, mida ma teen, kui nad sureksid. See mõte teeb mind haigeks. Ma muretsen üksijäämise pärast, ma ei usu, et ma toime tulen.)

19. Taevasse minemise pärast, kui humalat polegi. (Ma ei suuda taluda mõtet, et pärast surma ei olegi midagi.)

20. Ilma pärast. (Äkki hakkab sadama, kui olen pikniku planeerinud. Ei tea, kas suusatamiseks ikka on küllaldaselt lund?)

21. Vananemise pärast. (Keegi ei taha vanaks saada. Mind sa juba ei peta – kõik muretsevad selle pärast. Ma ei tea, mida ma küll tegema hakkan, kui pensionile jään. See teeb mulle tõesti muret.)

22. Lendamise pärast. (Kogu aeg kuuleb lennuõnnetustest.)

23. Tütre süütuse pärast. (Iga isa, kes oma tütart armastab, kardab, et ta tütrele tehakse haiget või et ta rasedaks jääb.)

24. Avalike esinemiste pärast. (Inimeste ees seistes muutun ma hirmust kangeks ja enne iga esinemist närveerin ma end peaaegu segaseks.)

25. Kui abikaasa ei helista. (Mulle tundub loomulikuna muretseda kellegi pärast, keda armastan, muretseda, kui sa ei tea, kus ta on või kuidas temaga on.)

26. Suurde linna mineku pärast. (Kes teab, mis selles džunglis võib juhtuda. Olen iga kord mures, kui pean minema. Mulle teeb alati muret, kas ma üldse parkimiskoha leian.)

Ja siis vast neurootilisim neist kõigist...

27. Selle pärast, et mul millegi üle muretseda pole. (Ma ei saa rahulikult istuda, kui kõik hästi paistab olevat, ma muretsen selle pärast, et ei tea, mis järgmiseks juhtuda võib!)

See on meie kultuuri inimeste kollektiivne murekoorem. Võite neid näiteid, mis teie kohta tunduvad käivat, punktidega hinnata ja punktid seepeale liita, ent ükskõik kui suure summa te niiviisi saate, võrdub see tegelikkuses ikkagi nulliga.

Selleks et muretsemisest vabaneda, on vaja mõista, miks muretsetakse. Kui muretsemine täidab teie elust suure osa, siis võite kindel olla, et sellel on pikk eellugu. Mis kasu te aga sellest saate? Tasu on sarnane neurootilisele kasumile, mida saate süütunde eest, sest mõlemad – nii muretsemine kui süütunne – on isiksust hävitavad käitumisviisid, millel on ainult ajaline erinevus. Süütunne keskendub minevikule, muretsemine olevikule.

Muretsemise psühholoogiline tasu

• Muretsemine on praeguse hetke tegevus. Kasutades oma olevikku selleks, et tuleviku pärast teovõimetu olla, saate põgeneda praeguse eest ja selle eest, mis teile tulevikus ohtlikuna tundub. Näiteks ma veetsin ühe suve Karamurselis Türgis, õpetades ja psühhoteraapia kohta raamatut kiijutades. Mu 7-aastane tütar oli emaga Ühendriikides. Kuigi ma kirjutamist väga armastan, pean seda samal ajal ka väga üksildaseks ja raskeks tööks, mis nõuab tugevat enesesundust. Ja äkki on kõik mu mõtted väikese Tracy Lynni juures. Äkki sõidab ta jalgrattaga ettevaatamatult tänavale? Loodan, et keegi on ta juures, kui ta basseini läheb, sest ta on seal ettevaatamatu. Enne kui ma arugi sain, oli terve tund möödunud ja ma olin selle kulutanud muretsemisele. Loomulikult oli see kõik täiesti asjatu. Või polnud? Niikaua kui sain oma olevikuhetke muretsemisega täita, ei pidanud ma kirjutamisraskustega maadlema. Vägev tasu tõepoolest.

• Võite vältida riske, vabandades end teovõimetusega, mida muretsemine on tekitanud. Kuidas saategi tegutseda, kui olete hetkemurega hõivatud? “Ma ei saa mitte midagi teha, ma olen liiga mures,” on üpris tavaline kaebus, mis annab teile võimaluse passiivsena püsida ja tegutsemisega kaasnevaid riske vältida.

• Kui muretsete, saate end nimetada hoolivaks inimeseks. Muretsemine tõestab, et olete hea lapsevanem, hea abikaasa või hea ükskõik kes. Ilus, kuigi selles puudub igasugune loogiline mõtlemine.

• Murega võib käepäraselt õigustada mõningat kaotusmeeleolust tingitud käitumist. Kui olete paks, sööte muretsedes rohkemgi, see annab teile vaimustava põhjuse muretsemisest kinni hoida. Samamoodi märkate end muretsedes rohkelt suitsetamas ja mure annab vabaduse suitsetamisest mitte loobumiseks. Samasugune neurootiline käitumine ilmneb ka näiteks abielu, raha, tervise või muu puhul. Muretsemine aitab teil muutumist vältida. On kergem muretseda valude üle rinnus, kui tõtt teada saada ja siis end käsile võtta.

• Muretsemine ei lase teil elada. Muretseja lihtsalt istub ja mõtleb asjadele, samal ajal kui teoinimene tegutseb. Muretsemine on kaval vahend, hoidmaks teid passiivsena, mis on loomulikult lihtsam, kuigi mitte nii rahuldustpakkuv kui aktiivne teoinimene olemine.

• Muretsemine võib põhjustada haavandtõbe, stressi, krampe, pea- ja seljavalusid ning muid hädasid. Need ei tundu küll tasuna, aga nad toovad enesega kaasa paraja hulga teiste inimeste kaastunnet ja õigustavad ka enesehaletsust. Mõned inimesed eelistavad ju kaastunnet rahuldusele, mida võib saada oma tegudest.

Nüüd, kui muretsemise psühholoogiline tugisüsteem on teile teada, võite hakata välja mõtlema strateegiat, kuidas tülikatest muretsemisputukatest, kes selles nõrgas tsoonis elutsevad, lahti saada.

Mõned strateegiad muretsemisest vabanemiseks

• Hakake suhtuma praegusesse hetke kui aega, milles elate tuleviku pärast mitte aru kaotades. Kui tabate end muretsemast, siis küsige endalt: “Mida ma praegu püüan vältida?” Parim vastumürk muretsemisele on tegutsemine. Üks mu patsient, kes varem oli väga muretsemisaldis, jutustas mulle oma hiljutisest võidust. Ta läinud ühel õhtupoolikul puhkekodus olles sauna. Seal kohtas ta meest, kes polnud hetkekski võimeline muretsemist jätma. See mees ladus mu patsiendile ette kõik asjad, mille üle viimane peaks muretsema. Ta mainis bõrssi, kuid ütles, et lühiajaliste kõikumiste pärast ei tarvitse muret tunda. Kuue kuu pärast tulevat tõeline krahh, ja selle pärast tasuvat juba muretseda. Mu klient kuulas ära kõik asjad, mille pärast tal tuleks muretseda, ja lahkus saunast. Ta mängis tund aega tennist, koos väikeste lastega veidi jalgpalli, võttis koos naisega osa lauatennisematšist, mis neile väga meeldis, ja läks siis mõne tunni pärast sauna tagasi duši alla. Ta uus tuttav istus ikka veel seal ja muretses, alustades oma muredekroonika pajatamist otsast peale. Vahepeal oli mu patsient kasutanud aega elamiseks, teine aga mattunud veel enam muredesse. Ja kummagi käitumine ei avaldanud börsiseisule kõige vähematki mõju.

• Tunnistage muretsemise naeruväärsust. Küsige endalt ikka ja jälle, kas midagi sellest muutub, et muretsete.

• Lubage enesele aina lühemaid muretsemise perioode. Määrake selleks kümme minutit hommikulja teist samapalju õhtu¬poolikul. Kasutage neid minuteid kõikvõimalike asjade pärast pabistamiseks. Siis, kasutades oma võimet mõtteid kontrollida, lükake muretsemine järgmisele perioodile edasi. Varsti näete, kui narr on aega raisa¬ta ja lõpuks saate sellest nõrkusest täielikult lahti.

• Tehke nimekiri kõigest, mille üle möödunud nädalal ja isegi möödunud aastal muretsesite. Vaadake, kes ükski nendest muretsemistest teile midagi kasulikku kaasa tõi. Tehke ka kindlaks, kui palju nendest asjadest, mille tulekut te kartsite, tegelikult juhtus. Varsti näete, et muretsemine on tõepoolest topeltpillav tegevus, mis ei aita tulevikku muuta. Etteaimatud katastroof osutub millekski üsna vähetähtsaks, sageli hoopis millekski heaks.

• Lihtsalt muretsege. Vaadake, kas saaksite muretsemist demonstreerida, kui teil selleks jälle kiusatus tuleb. See tähendab: peatuge, pöörduge kellegi poole ja öelge: ‘Vaadake nüüd mind – ma kavatsen muretsema hakata!” Arvatavasti ajate teised suurde segadusse, sest tõenäoliselt ei oska te seda, millega nii sageli tegelete, kuidagi välja näidata.

• Esitage endale küsimus: “Mis on kõige halvem, mis minuga (või nendega) juhtuda saab? Ja kui suur on tõenäosus, et see juhtub?” Näete, kui absurdne on niiviisi muretseda!

• Otsustage teadlikult käituda täiesti vastupidiselt oma tavalisele muretsemisele. Kui te aina tuleviku jaoks raha säästate, pidevalt muretsete, et äkki teil homseks enam küllalt raha pole, hakake seda raha kohe täna kulutama. Olge nagu see rikas onu, kes oma testamenti kirjutas: “Olles täie mõistuse juures, kulutasin ma kogu oma raha, kui ma veel elus olin.”

• Vaadake oma hirmudele positiivse käitumise ja mõtlemise abil näkku. Üks mu sõber veetis hiljuti nädala Connecticuti ranniku lähedal saarel. Sellele naisele meeldib teha pikki jalutuskäike ja ta avastas varsti, et saarel on palju koeri, keda lubati vabalt ringi joosta. Ta otsustas võidelda oma mure ja koertehirmuga, et need võiksid teda hammustada või tal ihuliikmeid küljest rebida. See oli ta kõige suurem hirm. Ta kandis enesekaitseks kaasas kivi ja otsustas oma hirmu mitte näidata, kui koerad lähenevad. Ta isegi ei aeglustanud käiku, kui koerad urisedes tema poole jooksid. Kui koerad ründasid, aga kohtasid kedagi, kes neid ei kartnud, jooksid nad minema. Kuigi ma ei reklaami hädaohuga riskimist, usun siiski, et väljakutse hirmule või muretsemisele on kõige edukam viis neist vabanemiseks.

Need on mõned tehnikad, kõrvaldamaks muretsemist oma elust. Kõige efektiivsem relv mure minemapühkimiseks on kindel otsustus – neurootilist käitumist oma ellu üldse mitte lubada.

Kokkuvõtvaid mõtteid muretsemisest ja süütundest

Muretsemise ja süütunde mõistmise võtmeks on praegune hetk. Õppige elama praegu ning ärge raisake oma olevikuhetki kammitsevatele mõtetele minevikust või tulevikust. Teil pole teist aega elamiseks kui praegune ning kogu meie ajastu süü¬tunne ja muretsemine toimub just sellel kergesti käest libiseval hetkel.

Lewis Caroll kõneles elavast olevikust oma raamatus “Läbi peegli” (Through the Looking Glass) nii: “Reegliks on: moos homme ja moos eile... Iialgi aga mitte moos täna.” Millalgi peab ometi tulema ka moos täna,” vaidles Alice vastu.

Kuidas on teiega? Kas tänaseks on moosi?

Wayne W. Dyer „Sinu loomuse nõrgad kohad“,Maalehe ja Varraku raamatusari "Tarkusepuu"

Märkmed: