23. oktoobril möödus 50 aastat Ungari ajaloolise ülestõusu — punavõimule vastuhaku algusest. See oli esimene, kerge tuulepuhanguga võrreldav märk, et ka raudse kardina taha võib kunagi vabadus saabuda. Hapra lootuse hävitas tookord julm terror.

Pilk 50 aasta taha

Ungari teatrites jt kultuuriasutustes toimus juba 1956. a suvel arvukalt poliitilisi väitlusi, kus kritiseeriti üpris julgelt Moskvat ja kohalikku nukuvalitsust. Nõuti sõnavabadust, mitmeparteisüsteemi, vabu valimisi, punaväe väljaviimist ja salapolitsei likvideerimist. Toetati poolakate meeleavaldusi.

23. oktoobril 1956 kogunes Budapesti tänavatele ca 200.000 meeleavaldajat. Suur hulk inimesi läks hiiglasliku Stalini kuju juurde, mis lammutati. Veel suurem rahvasumm suundus Radio Budapesti hoone juurde, kus salapolitsei avas inimeste pihta tule. Verevalamine oli alanud.

Ungari punavõim kutsus Moskvast abi. See tuli kiiresti. Juba järgmisel päeval ilmusid Budapesti tänavatele tankid, mille vastu kerkisid aga barrikaadid ja lendasid Molotovi kokteilid.

Hädaabinõuna toodi taas võimule aasta varem tagandatud reformimeelne kommunist Imre Nagy, kuid meeleavaldused jätkusid. 25. oktoobril parlamendihoone ette saabunuid tervitas nõukogude kuulirahe. Rahvas ei andnud alla: purustati kommunistlikke sümboleid, toimusid lahingud nõukogude üksuste ja kohaliku kommunistliku salapolitsei vastu. 30. oktoobriks taandusid venelased Budapestist, 4. novembril sisenesid aga sinna uued tankikolonnid. Nukuvalitsejaks määratud János Kádár kuulutas Szolnokis välja „revolutsioonilise tööliste ja talupoegade valitsuse”.

Sõjaline vastupanu vaibus lõplikult 10. novembril. Seda jäi meenutama kurb statistika: 3652 tapetud ja 19.226 vigastatud Ungari kodanikku.

Punavõim paljastas seejärel oma tõelise palge. 26.000 ungarlast saadeti kohtu ette, 13.000 mõisteti vangi. Ligi 350 hukati, veerand miljonit elanikku põgenes riigist, nendest 40.000 Kanadasse.

Tänasel madjarite maal

Ungari president Laszlo Solyom ja peaminister Gyurczany võõrustasid esmaspäeval kümneid aukülalisi ja välisriikide riigipäid, sh Eesti presidenti Toomas Hendrik Ilvest. Pidustused kulgesid aga pinevas õhkkonnas, sest Ungaris on praegugi rahutu. Käesoleva sügise sündmused meenutavad paljuski 50 aasta taguseid. Rahvas on välja astunud valitseva sotsialistliku partei vastu. Meeleavaldused puhkesid septembris, kui meediasse lekkis peaminister Ferenc Gyurcsany erakonnakaaslastele peetud kõne, milles ta tunnistas, et on süstemaatiliselt valetanud rahvale valimiste võitmiseks. Meeleavaldajad leiavad, et peaminister on sellega reetnud 1956. a revolutsiooni ideaalid.

Politsei kasutas esmaspäeval meeleavaldajate vastu jõudu ja kummikuule. Opositsioon boikoteeris revolutsiooni 50. aastapäevale pühendatud pidulikku parlamendi istungit.

Vaatlejate hinnangul on Ungari ühiskond lõhestunud. Oma osa selles on kindlasti asjaolul, et siiani pole kommunistliku rezhiimi kuritegusid hukka mõistetud. Võitlus minevikuvarjudega jätkub. AFP analüütik Zoltan Simon nendib 26. okt National Post'is ilmunud artiklis, et leidub ka neid, kes kirgi üles kütavad ja tahtlikult ühiskonda lõhestavad. Miks ja kelle huvides seda tehakse, jääb paraku selgusetuks.

Kuid kaht Ungarit sümboliseerivad ka kaks 23. oktoobril avatud mälestussammast: üks neist on eraannetustega rajatud ülestõusu hälli, tehnoloogiaülikooli juurde; teine, riigi poolt ehitatud vägev monument Kangelaste väljakul.

Ungari revolutsioon oli selle traagilisest lõpust hoolimata esimene tõsine kommunismi ja Stalini kuulekate õpilaste kukutamise katse ning on sellisena ka jäädvustatud ajalukku.

„Kuigi revolutsioon suruti maha, ei olnud see mõttetu. 1956. aasta ülestõus signaliseeris maailmale ja ennekõike ikestatud riikide rahvastele, et nad ei kavatse võõra võimuga leppida,“ ütleb president Ilves oma päevakohases avalduses. Ta lisab: „Eesti rahvas mäletab ja mälestab oma vapraid Ungari vendi ja õdesid sel poolsajandi tagusel lootuste ärkamise päeval.”

Märkmed: