14. mai varahommikul suri Mississaugas, Ontarios 72 aasta vanuses Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.) peapiiskop
Udo Petersoo.
* 8. mai 1934 — † 14. mai 2006

14. mai varahommikul suri Mississaugas, Ontarios 72 aasta vanuses Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.) peapiiskop Udo Petersoo.

Udo Petersoo sündis 8. mail 1934 Tallinnas Jenny ja Elmar Petersoo perekonda. Elmar Petersoo oli tol ajal Jõelähtme kirikuõpetaja. Udo Petersoo koolitee algas Jõelähtmes. Üsna pea oli ta juba tunnistajaks karmidele katsumustele, kui perekond oli sunnitud põgenema punavõimu eest 1944. a. Rootsi, kus Udo koolitee jätkus hoopis uutes oludes ja rootsi keeles Lundis. Samas algas ka keskhariduse omandamine.

Perek. Petersoo siirdus 1952 a. edasi Kanadasse, asuti elama Sault Ste. Maries'se, kus keskkooliõpingud jätkusid juba inglise keeles.
Keskkooli lõpetamise järel astus Udo Petersoo Waterloo Luterlikku Ülikooli, mille ta lõpetas 1962 B.A. kraadiga, ning omandas Waterloo Luterliku Seminari diplomi teoloogia alal 1965.
Seejärel jätkus Udo Petersoo haridustee Toronto Ülikooli Pedagoogiumis, mille ta lõpetas B.A. kraadiga (Hon. English) pedagoogika alal, spetsialiseerudes inglise keelele.
1965 alustas ta tööd keskooliõpetajana, mis kestis 17 aastat.
1966 a. abiellus Udo Petersoo Reet Krabiga. Õnnelikust abielust on võrsunud pojad Alar ja Tõnu ning tütar Taimi.
Udo Petersoo pühendas kogu oma jõu pagulaskogukonna teenimisele ja Eesti vabaduse eest võitlemisele.
Ta valiti Eestlaste Kesknõukogu Kanadas koosseisu 1969 a.; oli EKN-i abiesimees 1969 —1973 ja esimees 1973—1981; samuti Balti Liidu esimees 1969-1977, olles ka üheks Ottawas toimuvate Balti Õhtute esimeseks organiseerijaks.
1982. a. oli ta Ülemaailmsete Eesti Päevade Peakomitee liige ja esimese Ülemaailmse Eestlaste Kongressi esimees; oli aastaid Ülemaailmse Eestlaste Kesknõukogu liige.
Rahvuslike ja perekondlike kohustuste kõrval pühendas Udo Petersoo suurt tähelepanu ja palju aega hingekarjase kutsumusele ja Jumalariigi tööle.
Peale prooviaastat Toronto Peetri koguduses ordineeriti ta õpetajaks 9. veebruaril 1975, misjärel täitis õpetaja kohustusi E.E.L.K. Sault Ste Marie eesti koguduses, kus ta isa oli teeninud surmani ja mille hooldusõpetajaks oli ta ka ise surmani. 1981—1982 oli ta ka Toronto Peetri koguduse hooldusõpetaja.
1982 sai Udo Petersoo kutse asuda Toronto Vana-Andrese koguduse õpetajaks. Loobunud kooliõpetaja ametist, teenis ta kogudust kuni 2005. aastani.
Eesti huvide eest seismine oli Udo Petersoo jaoks alati lahutamatu osa kiriklikust tööst. Oma karjasekirjades ja artiklites sidus ta alati vaimuliku sõnumi rahvuslike sündmuste, murede ja rõõmudega.

1986.a. valiti ta E.E.L.K. välisameti juhatajaks. Samal aastal oli ta Balti erihuvilise osakonna loomise algatajaks Evangelical Lutheran Church in Canada (ELCIC) juurde ja kaks aastat selle esimees. Sellel ametikohal oskas ta suunata maailma kiriku pilgud itta, raudse eesriide taha, kus toimus järjekindel inimõiguste rikkumine. Peatselt algatas ta ametlikud läbirääkimised Kanada Luterliku Kiriku piiskopi ja konsistooriumiga, et saavutada ametlik põhikirjaline topeltkuuluvus Eesti kogudustele Kanadas – E.E.L.K.-sse ja ELCIC-i, mis ka teostus.
2. mail 1987 valiti Udo Petersoo E.E.L.K. Kanada praostkonna praostiks ja samal aastal E.E.L.K. Konsistooriumi assessoriks.
Udo Petersoo valiti E.E.L.K. peapiiskopiks 6. septembril 1990 ja õnnistati ametisse 9. detsembril 1990 Toronto Vana-Andrese kirikus.
Udo Petersoo oli ka skautjuht. Tema skaudirada algas juba Lundis. Sault Ste. Maries rajas ta Eesti Skautlipkonna ja oli selle juht 4 aastat. Ta kaitses 1985.a. skautmasteri väitekirja teemal „Skautlik lühiagenda; usuliste talituste käsiraamat”. Tema panust skautluses on hinnatud skaudisõbra teenetemärgiga Tammetäht II järk a. 1975; skaudijuhi teenetemärgiga Põhjatäht III a. 1989 ja Põhjatäht II a. 2001. Ta oli tegev juht Kanada Eesti Skautide Maleva nimekirjas ja Toronto „Kalevi“ lipkonna vaimulik. Lahkunul oli eesti noortega suurepärane kontakt ja ta püüdis nendes süvendada usulisi huvisid.
Udo Petersoo pälvis oma tegevuse eest Kanada Eestlaste Teenetemärgi, Eesti Võitlejate Ühingu Kuld-Teenetemärgi ja mitmeid tunnustuskirju Kanada valitsusorganitelt.
Udo Petersoo valiti Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlaseks, mille laiendatud eestseisuses ta pidas erinevaid ameteid, olles ka esimeheks Toronto Koonduses 1970, kui olid EÜS-i 100. juubeli pidustused.
Udo Petersood jäävad leinama abikaasa, kolm last ja lapselaps ning luterlikud kirikud Eestis ja välismaal.

Märkmed: