Lähis-Ida rahukõnelused – oaas või miraazh?
Arvamus 30 Nov 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Nii küsis nimekas kolumnist Thomas L. Friedman 28. novembri ajalehes New York Times. Maineka USA Annapolise Mereakadeemia ruumes 27. novembril toimunud Lähis-Ida rahukonverentsil leppisid Iisraeli peaminister Ehud Olmert ja Palestiina president Mahmoud Abbas kokku, et nendevahelised läbirääkimised rahulepingu sõlmimiseks algavad 12. detsembril k.a., pärast seda kohtuvad osapooled iga kahe nädala tagant.

USA riigisekretär Condoleezza Rice ütles oma konverentsi järgses avalduses, et see kohtumine tähistas uue ja reaalse, kuid pikaajalise rahuprotsessi värsket algust.

Vaatlejate hinnangul oli tegemist kõige esinduslikuma ja kaalukama selleteemalise üritusega president George W. Bushi ametiaja jooksul, kus osalesid 49 riigi (sh. Süüria ja Saudi Araabia) ning mitmete tähtsate rahvusvaheliste organisatsioonide esindajad. (Osalenute hulgas polnud siiski Iraani, Hamasi ja Hezbollah’ esindajaid.)

Kohtumine sattus kahjuks juba enne toimumist kõva kriitikarahe alla. Nii oldi kohe valmis ka meeleavaldusteks.

Gaza sektoris tuli teisipäeval tänavatele kümneid tuhandeid palestiinlasi, kes protestisid läbirääkimiste alustamise vastu; Gaza sektorit kontrolliv rühmitus Hamas teatas aga juba eelnevalt, et ei pea Annapolise konverentsil sõlmitavaid leppeid palestiinlastele kohustuslikuks.

Iisraeli poolt kontrollitavas Jeruusalemma osas avaldati samuti meelt konverentsi vastu. Opositsiooni juht, ekspeaminister Benjamin Netanyahu nimetas konverentsi „ühepoolsete järeleandmiste jätkamiseks“.

Rahvusvahelisest skepsisest hoolimata võib kohtumist pidada positiivseks, kuna iga rahumeelne abinõu piirkonna alatasa hõõguva konflikti lõpetamiseks on teretulnud.

President Bush teatas nii Ühendriikide kui Iisraeli ja Palestiina valmisolekust teha kõik, et rahuläbirääkimistega lõpule jõuda juba enne tema ametiaja lõppu ning sellega peaks piirkonda pikka aega piinanud konflikt ka tema hinnangul lõppema.

Iisrael ja Palestiina lubasid omalt poolt hakata täitma 2003. a. „teekaardist“ (road map) tulenevaid kohustusi ja lubadusi, mida siiani on eiratud.

Konverentsi näol oli tegu olulise sammuga, mis pärast 2000. a. Bill Clintoni läbikukkumist piirkonna juhid taas kokku tõi ning rahupürgimustele hädavajaliku impulsi andis. Kas pidada siis saavutatud läbimurret tõesti minimaalseks ja tähtsusetuks, nagu mitmes mainekas rahvusvahelises väljaandes kolmapäeval arvati? President Bushi kritiseerijad on veendunud, et ta võttis rahukõneluste koordineerimise oma tiiva alla üksnes soovist juhtida tähelepanu kõrvale Iraagi sõjalt ja isiklikult negatiivselt mainelt, tahtes jätta midagi väärtuslikku oma ametiaja pärandisse. Võib-olla on see tõesti osaliselt nii.

Ometi – kui kõik kulgeks plaanipäraselt, s.t., kui rahukokkulepe 2008. a. lõpuks paberile pandaks ja seda asutaks ellu viima, saaksid palestiinlased tagasi oma ammu-lubatud kodumaa ja Iisrael kaua-igatsetud turvalisuse. Arvatakse, et siis väheneksid ka islamiäärmuslaste terroriaktid kogu maailmas ja paraneks Ameerika Ühendriikide reputatsioon Lähis-Idas. See oleks ka kõiki jõupingutusi väärt.

Thomas L. Friedman märgib tunnustavalt, et Lähis-Ida arengutes pole kaua nähtud, et tasakaalukus hõivab ekstremismilt maad ning ta nimetab seda viimaste aastate parimaks uudiseks ehk „meeleheite kõrbe oaasiks“.
Ta on samas veendunud, et kogu käesolev ettevõtmine on ajendatud hirmust, mitte aga vastastikku kasulikest ühistest pürgimustest. Hirm al-Qaida sunniitide, Iraani tuumaambitsioonide ja viimase poolt toetatavate Iraagi shiitide, Mahdi armee jt. ees on Friedmani hinnangul see, mis viis Lähis-Ida rahukonverentsi korraldamiseni Ameerika egiidi all.

Tõelise Lähis-Ida rahu vundamendiks peaks olema ühiste soovide olemasolu ning koostöö- ja kompromissivalmidus. Sellekohaseid märke on hetkel aga väga vähe.

Friedmani meelest oleks Annapolises võinud sellega algust teha näiteks Saudi välisminister prints Saud Al-Faisal Iisraeli peaministri käe surumisega, millest ta aga keeldus. Mööngem, et ta plaksutas siiski viisakalt, ehkki põgusalt peaminister Olmerti kõne peale.

Esimene samm Lähis-Ida rahu järjekordsel uuel teel on astutud. Kas edaspidine kujuneb oaasiks või miraazhiks, selgub ajapikku.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus