Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan: Mälestused.
423 lk. Kirjastus Kunst, 2010. Värskeim raamat, mida lugesin on Lagle Pareki – meie tuntuima vabadusvõitleja ning kodanikualgatuste eestvedaja – esimene isiklike mälestuste kogum.
Aprillis 69-aastaseks saav Lagle Parek on kodanik selle sõna positiivseimas ja sügavaimas tähenduses. Me hakkame tema elutöö mõtet aduma siis, kui teadvustame, et elujõuline ja inimvääriline riik samastub kodanikuühiskonnaga, mis niihästi normaalseis kui ka ebatavalistes oludes võtab aktiivselt osa oma rahva käekäigu kujundamisest, kandes vastutust tema saatuse pärast.
Lagle Pareki elukäik, mis on esmakordselt meile kättesaadavaks saanud, pakub nii kaasakiskuvat lugemist, et seda on isegi raske võrrelda mõne teise okupatsiooniaegse elulooga. Seda peegeldab raamatu pealkiri, mis laenatud ühest Juhan Liivi luuletusest – „Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan“. Naine, kel on kõik põhjused süüdistada ülekohtust saatust, kuid kes on oma rängad kogemused suutnud sünteesida sellise positiivsuse ja inimlikkusega, et selle taga võib aimata suurt isiksust. Isiksust, kes märkamatult on tõusnud kõrgemale karjääri ja isikliku väikluse tasandist, kes ei takerdu minevikku, vaid on jätkuvalt keskendunud parema tuleviku kujundamisele. Kuid parem tulevik muutub reaalseks üksnes paremate kodanike kaudu.
Sündnud aprillis 1941, kaotas Lagle oma isa, Eesti Kaitseväe kapteni ja riigikaitse õpetaja 3-kuiselt – kommunistid mõrvasid Karl Pareki juulis 1941. Esimese klassi õpilane Lagle küüditati 1949 koos ema, õe ja vanaemaga ning pidi jätkama õpinguid venekeelses koolis Siberis. Kogu elu oli võitlus, et mitte nälga surra – Eestist polnud pakke tulemas. Lisaks arreteeriti 1951 Lagle ema. Tema äraviimisel selgus, et emal ja vanemal õel Eval oli kahe peale üks paar kingi – need pidi vanglateele kaasa võtma ema.
Perekond sai taas kokku 1955. Vanaema, tuntud näitleja Anna Markus, suri kaks kuud pärast kodumaale naasmist. Kogu Siberi aja oli ta taotlenud õigust pensionile – see rahuldati nädal pärast tema surma.
Kuulnud NLKP 20. kongressil tehtud Stalini kriitikast, läks 15-aastane Lagle oma Türi keskkooli klassiruumi ning pööras Stalini portree näoga seina poole. Selle esimese poliitilise kodanikualgatuse eest oleks ta äärepealt koolist välja visatud.
Selleks ajaks oli Lagle juba õppinud – lootust ei tohi kunagi kaotada. Edasine elu kujunes üha teadlikumaks püüdluseks elada ilma valeta vägivallale ning valele tuginevas ühiskonnas.
Lagle Pareki tee viis 1970/80-ndail aastail aktiivse osavõtuni kodanikuõiguste liikumisest, ta oli populaarseima põrandaaluse ajakirja „Lisandusi uudiste mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis“ üks väljaandjaid, 1983-87 poliitvang.
Üks joon, mis Lagle Pareki elu iseloomustab, on võime alati ajast ees olla. Lagle on algataja, enamasti võimatuina tunduvate asjade eestvedaja. Kui need algatused juba realiseerumas, on Lagle oma tähelepanu ja jõu juba suunanud uutele praktilistele vajadustele ja lahendustele.
Hirvepargi algataja, MRP-AEG grupi asutaja, Tartu rahu tähistamise korraldaja 1988 veebruaris, esimese Nõukogude Liidu alal loodud demokraatliku erakonna – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei – rajaja augustis 1988, Nõukogude Liidu ikestatud rahvaste konverentside korraldaja Eestis 1989 ja 1991. Ning siis äkki presidendikandidaat 1992 ja Eesti esimene nais-siseminister 1992-94.
Ja siis – „sai läbi minu poliitikuelu ja ega see polnudki minu õige osa siin maises elus“, nendib ta aastal 1994.
Selle asemel, et ühiskondlikust elust tagasi tõmbuda, suunab Lagle oma energia hoopis elulisematele probleemidele kui tegevus ministrina. Igatsus millegi ilusama ja parema järele viib ta – usuvõõrast perest pärit naise – katoliku kirikusse. Lagle Parek seostab oma elu birgitiinide nunnaorduga, kes tema abil taastasid oma tegevuse Eestis; tal on keskne roll uue Pirita kloostri ülesehitamise organiseerimisel. Kuid nunnaks astumise asemel asub ta juhtima katoliiklikku heategevusorganisatsiooni „Caritas“ ning tõuseb Eesti MTÜ-de juhtivaks figuuriks. Lagle Parek algatab 1997 mitte-eesti lastele programmi „Eesti talu õpetab eesti keelt“.
2001. a jõulude ajal, Iisraeli-palestiinlaste terava konflikti oludes saabub Lagle Parek Jeruusalemma. Soov külastada uut birgitiinide kloostrit Petlemmas on muutunud võimatuks. Turiste sinna ei lasta, Iisrael ehitab kahte kogukonda eraldavat müüri. Kuid üks palestiinlane osutab Parekile müüris olevat pilu. Lagle ronib sellest elegantselt läbi ning jõuab Petlemma.
See on raamat kodanikualgatusest, ühtlasi julgustav eeskuju sellest, et võimatuid asju pole olemas. Parim lugemine igas vanuses inimesele.
