Eesti Elu
Laevasõit Dubaist Savonasse (2)
Kultuur 08 Jul 2011 Vaike Külvet, Aimi ZechanowitschEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
(Algus Eesti Elus # 26)


Safagas valisime ekskursiooni Luksorisse. Sõit sinna võttis mitu tundi, alguses läbi mägise kõrbemaastiku ja siis möödusime Niiluse jõe äärsetest kunstlikult niisutatud põllumaadest ja küladest. Panime tähele, et isegi kõrbes olid teeääred prügi täis. Eriti jäi meelde, et egiptlastel paistis olevat rõõm jälle turiste näha. Isegi tankides asuvad sõdurid tõusid püsti ja lehvitasid meile.

Luksorit (vanasti Teeba) on tihti nimetatud maailma suurimaks vabaõhumuuseumiks. Nii Luksoris kui selle lähedal asuvas Karnakis on tohutu arv templite varemeid ja kujusid. Nägime Amenophis III kahte kuju, mis 5000 aastat tagasi seisid kunagise templi väravas, Luksori templi varemeid ja Kuningate Orus astusime sisse mitme vaarao hauakambrisse.

Karnakis imetlesime sfinkside alleed, sambaid, obeliske, kujusid ja palju muud, mis sinna on vaaraode ja jumalate auks paigutatud. Karnak on äärmiselt võimas koht ja peegeldab kunagiste valitsejate rikkust, mis võimaldas kompleksi ehitamist.

Järgmisel päeval käisime ekskursioonil võluvas Jordaania kaljulinnas Petras. Petra rajasid muistsed nabatealased 6. ja 7. sajandil enne eKr, aga ka teised rahvused, nt roomlased, on sinna oma jäljed jätnud. Petra asub roosakas-punases kaljuorus, kus kaljudesse on raiutud hulk suurepäraseid templeid, koopaid jm. Petra valiti hiljuti üheks seitsmest maailmaimest. Ka antiikajastul olid olemas „imed“, millest on järele jäänud ainult Egiptuse püramiidid. Petra on seepärast nii hästi säilinud, et oli 1500 aastat ajaloo üldteadvusest kadunud - ainult Petra läheduses elavad beduiinid olid teadlikud Petra olemasolust. Petra taasavastas šveitslane Johann Burckhardt aastal 1812 ja nüüd on Petra turistide seas populaarne sihtpunkt. Muuseas, Petra tegi kuulsaks Hollywoodi film „Indiana Jones ja viimane ristiretk“.

Aquaba sadamast Petrasse oli mitmetunniline sõit. Kuna meile sattus hea giid, kuulsime nii mõndagi huvitavat Jordaania kuningriigist. Näiteks on kuningas püüdnud riigis elavad beduiinid 20. sajandisse tuua. Neile on ehitatud kivist elamud, kus on elekter sees, nende asulates on koolid ja kliinikud. Paljud beduiinid eelistavad siiski elada telkides oma kaamelite, kitsede ja lambakarjade keskel.

Ühepäevane ekskursioon Jeruusalemma algas Israeli sadamalinnast Eilathist. Et võimalikult palju näha, lendasime sinna lennukiga ja tagasi sõitsime bussiga. Jeruusalemm on ajalooliselt tähtis kolmele usule: ristiusk, juudiusk ja islam. Linn on jagatud kahte ossa juutite ja araablaste vahel. Bussiga viidi meid Õlimäele, kus asub Ketsemani aed ja kus veel tänapäevalgi kasvavad õlipuud. Kui õlipuu maha lõigatakse, kasvab tema juurtest uus puu. On võimalik, et puud, mis kasvavad tänapäeval Õlimäel, olid seal ka 2000 aastat tagasi.

Jeruusalemma vanas osas on bussidel raske liikuda, nii pidime ülejäänud vaatamisväärsusteni jõudma jalgsi. Et võimalikult palju näha, kujunes see ekskursioon kiiretempoliseks kolmetunniseks matkaks läbi vanalinna kitsaste tänavate. Ikka ja jälle pidime lõpmatutest treppidest üles ja alla ronima. Kui me lõpuks Via Dolorosa kaudu Püha Haua kirikusse (the Basilica of the Holy Sepulchre) jõudsime, olime üliväsinud. Via Dolorosa’l on tänapäeval poed ja restoranid – ühel reklaamplakatil pakuti Pizza de la Rosa’t. Vanalinnas liikus ringi suur arv sõdureid. Meile öeldi, et nad on ametipuhkusel ja turistid nagu meiegi. Eriti palju oli neid Nutumüüri ees asuval väljakul.

Teel tagasi laeva nägime bussiaknast nii mõndagi huvitavat, näiteks kaljumäge, kus asuvad kuulsa Masada kindluse varemed. Sõitsime üle tunni mööda Surnumere kallast. Meri, mis on tegelikult järv, oli suurem kui olime arvanud.

Egiptuse suvituslinnas Sharm el Sheikh’is peatus laev ainult pool päeva. Seal on ilusad mererannad, pargid ja ostukeskused ning seal suvitavad paljud eurooplased, kaasa arvatud kodueestlased. Sukeldumine on väga populaarne tegevus. Ringi jalutades, ei näinud me sellist rämpsu, mida on märgata mujal Egiptuses. Koht peab olema veetlev turistidele – raha sissetoojatele.

Enne Vahemerele jõudmist, sõitis laev läbi Suessi kanali, millele kulus terve päev, kuna laeva kiirus oli ainult 14 km tunnis. Kanal on 182 km pikk ning avati 1869. aastal. Istusime tundide viisi laevatekil ja jälgisime elu veetee kallastel. Idapoolsel kaldal on peamiselt kõrb, aga läänekallas on asustatud – seal asuvad suured linnad nagu Suess ja Port Said, palju väiksemaid asulaid ning kunstlikult niisutatud põllumaid.

Laeva eelviimane peatus oli Napoli. Meil õnnestus leida sümpaatne inglise keelt rääkiv taksojuht, kes viis meid kabelisse Cappella Sanseveros, kus asub võrratu kuju – Cristo Velato (looriga kaetud Kristus). Giuseppa Sanmartino marmorisse raiutud kuju valmis 1753. aastal. Olgugi, et kunstiteadlased peavad seda kuju üheks Itaalia skulptuuri suurimaks meistriteoseks, on see üldiselt vähetuntud. Isegi kuju kõrval seistes on raske uskuda, et kuju ümbritsev loor on tehtud marmorist. Kuna loori detailid on nii osavalt välja raiutud, tundub, et tegemist on hoopis riidega.

Viimasest peatusest Savonas viis buss meid Genoasse ning järgmisel päeval algas lend tagasi Torontosse. Jäime rahule huvitava ja meeldejääva reisiga.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus