See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/laane-diasporaa-roll-eesti-iseseisvuse-taastamisel/article20609
Lääne diasporaa roll Eesti iseseisvuse taastamisel
08 Aug 2008 EWR Online
Aho Rebase ettekanne Jõhvi kontsertmajas 6. augustil 2008 kell 15.00.

Neli küsimust

Tänase konverentsi sihiks on otsida vastuseid neljale küsimusele:

1. Milline ja kui suur oli väliseestlaste panus?
2. Kuidas muutus väliseestlaste identiteet ja tegevus?
3. Kuidas on muutunud väliseestlaste suhted kodumaaga peale iseseisvuse taastamist?
4. Mis on organiseeritud väliseestlaste roll tulevikus?
Vaade konverentsi saali. Esiplaanil vabadusvõitleja Mart Niklus. - pics/2008/08/20609_1_t.jpg
Vaade konverentsi saali. Esiplaanil vabadusvõitleja Mart Niklus.

Sellistele küsimustele vastamine vääriks õieti mõne ajaloolase ja sotsioloogi doktoritööd, aga kuna need on meile esitatud, siis pakun ka välja konkreetsed subjektiivsed vastused oma ettekande lõpus. Selleni palun teie kannatlikku tähelepanu.

q Tublidus

Alustan julgelt väikse enesekiitmisega. Kui ma kümmekond aastat tagasi elasin Göteborgi lähedal sini-must-valges majas mille ees vahest lehvis sini-must-valge lipp, jalutas sealt mitu korda mööda vanem terava pilguga härra. Kord jäi ta seisma ja küsis:
- Millest tuleneb, et kõik eestlased on nii tublid?
Oli tegemist pensionile läinud gümnaasiumiõpetajaga, kes oli aastakümnete jooksul kohanud arvukalt eesti õpilasi. Ja kõik olevat olnud silmapaistvalt tublid.
Rääkisime pikalt Eesti ja eestlaste teemadel ja katsusin selgitada, miks väga mitmed väliseestlased tõesti püüavad edukad ja tublid olla.

Ütlesin, et oleme aru saanud vajadusest, et peale isiklike ja perekondlike ambitsioonide ka vähemusrahvuse esindajana head mainet luua ja sellega oma püüdlustele võimalikult laiades ringkondades poolehoidu saavutada.

Ka see on kaudselt osa väliseestlaste vabadusvõitlusest ja panusest Eesti iseseisvuse taastamisele.

Käisin ise Göteborgi kuulsamas gümnaasiumis, kus leidus pea igas klassis peale rootslaste ja juutide ka mõni eestlane. Hea haridus heas koolis võimaldas hiljem Rootsi tippjuhtidega suhelda nagu olime õppinud nende enda kooliõuel.

Tahan eriti kiita eesti naiste tublidust nii paguluses kui Eestis. Eesti naised on olude sunnil varem kui mitmed teised pidanud leppima topelttöötamisega. Eesti kodu loomine ja emakeele õpetamine lastele on enamasti olnud naiste teene ja ilma uute eestimeelsete põlvkondadeta poleks meil ka täna taastatud iseseisvust.

q Piirangud

Kuigi töötan Tallinnas ÜEKN-i esindajana ja rahvastikuministri nõunikuna ja olen mitme eesti organisatsiooni liige, siis esitan teile siin vaid omaenda arusaamisi.

Eesti vabadusvõitlus on toimunud peaaegu igal maal ja igas kohas kus on leidunud väliseestlasi ja nende sõpru. Piirdun aga täna suurelt osalt kolme suurema väliseestlaskonna tegevuse juures, nimelt USA, Kanada ja eriti Rootsi eestlaste juures, kuna neid tunnen kõige paremini. Katsun kirjeldada ühiseid suuremaid rahvuspoliitilisi ettevõtmisi aga ka üksikisikute panuseid.

Võib kaua arutada selle üle, millal Eesti iseseisvuse taastamine algas. Kas oli see seoses Laulva revolutsiooniga 1987, vahetult peale teist maailmasõda või otsekohe siis kui iseseisvus kaotati 1940? Ise arvan, et välis- ja kodueestlaste sihikindel tegevus mitme aastakümne jooksul lõpuks andis soovitud tulemuse. Võime ka arutada selle üle, kas alustatud töö on lõpule viidud. Kas terve Eesti on vaba ja iseseisev?

q Diasporaa kujunemine

Eestlasi on välismaale rännanud suuremal arvul juba alates 19. sajandist. Mindi uut maad ja vabadust otsima Venemaale, Ukrainasse, nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikasse ja Lääne-Euroopasse. Eesti kogukondi on olnud ka Hiinas ja Aafrikas.

Suur põgenikelaine 1944 läks peamiselt Rootsi ja Saksamaale ja sealt edasi ülemeremaadesse, USA-sse, Kanadasse ja Austraaliasse. Viimane suurem väljaränne on toimunud peale Eesti taasiseseisvumist.

Teadlaste hinnangute kohaselt on eestlasi ja nende järeltulijaid väljaspool Eestit ligi 200 000. Mitmes lääneriigis domineerib eestlaskonnas juba teine ja kolmas põlvkond kelle eestluse määr võib olla kaunis tagasihoidlik.

Praegu huvitab meid siiski peamiselt peale teist maailmasõda läände põgenenud rahvuskaaslaste ja nende järeltulijate tegevus Eesti iseseisvuse taastamisel. Nende arv võiks olla 70-100 000, aga teadlike ja organiseeritud väliseestlaste arv on minu hinnangul umbes poole väiksem.

q Rootsi näide

Et hästi aru saada väliseestlaste elamistingimustest ja kohanemisraskustest, oleks vaja teada nii põliselanike kui eestlaste ajaloolist ja kultuurilist tagapõhja, asukohamaa poliitikat ja palju muud. Neid küsimusi ma täna ei jõua pikemalt käsitleda.

Oma sünnimaa Rootsi kohta siiski paar lauset. Rootsi ametlikust seisukohast polnud Eestit kaua üldse olemas ja eestlaste esindajail Rootsis oli raske oma küsimusi päevakorda saada nii rootsi ajakirjanduses kui poliitikas.

Põhjuseks oli, et ka Rootsi oli tegelikult mõneti soomestunud, s.t. et Rootsi tunnustas kiirest balti riikide kuulumist N Liitu ja valis ise teatud küsimustes enesetsensuuri oma geopoliitilise asendi tõttu imperialistliku NL vahetu naabrina, täpselt nagu Rootsi valitsus ei kritiseerinud natsistlikku Saksamaad nii kaua kui Hitler oli võimul.


q Eestlased Rootsis 1

Kui põgenikud saabusid Eestist sügisel 1944, siis oli rootslaste rahvalik vastuvõtt lahke, aga valitsus keelas põgenikel alguses poliitilise tegevuse ja elamise suurlinnades ja soovis eestlasi kiiresti assimileerida ja rakendada Rootsi tööturul. Eestlastel olid aga teised plaanid.

1946 surus Rootsi valitsus läbi 146 saksa mundris Rootsi tulnud baltlase väljaandmise N Liidule – otsus, mis rootslaste keskel äratas suuri proteste ja mis oli üheks põhjuseks, et paljud eestlased rändasid edasi ülemeremaadesse.

Antud rõhutud ja ebakindlas õhkkonnas organiseerisid ennast eestlased siiski efektiivselt – eriti suurlinnades – ja korraldasid ka meeleavaldusi kõiksugu tähtpäevadel ja kui NL juhid Hrustjov 1964 ja Kossögin 1968 külastasid Stockholmi.

1966 tehti aktsioon NL poolt pealesunnitud topeltkodakondsuse vastu. Saadeti suurel hulgal märgukirju ja selgitusmaterjale poliitikutele ja massimeediatele.

Ajutist huvi balti maade vastu äratas 1968 Rootsi kirjaniku P.O. Enqvisti raamat „Leegionärid“ nimetatud baltlaste väljaandmisest ja sellele raamatule järgnenud film. Siis arutati avalikult mõnda aega Rootsi sõjaaegset välispoliitikat ja balti riikide saatust.
Enamasti valitses aga avalikus elus balti küsimustes surmvaikus.


q Eestlased Rootsis 2

Väliseestlaste omavaheline aktiivsus ja organiseeritus oli kõige suurem esimestel aastakümnetel peale põgenemist. 1958 registreeriti Rootsis üle 730 eesti organisatsiooni. Praegu on Rootsi eestlaste organisatsioone alles umbes 100 ja väliseestlaste omi üldse võib-olla 300 ringis.

Rootsis tegutses kaua neli keskorganisatsiooni:
Eesti Rahvusfond, mille peamiseks ülesandeks oli infotegevus,
Eesti Rahvusnõukogu, mis tegeles üldisemalt pagulaspoliitikaga,
Eesti Komitee, mis tegeles koolide, sotsiaaltöö ja noorsootööga ja
Rootsi Eestlaste Esindus (hiljem REL), mis oli Rootsi eestlaste valitud parlament.
Neist on tänapäevani üleelanud vaid REL, kes on üle võtnud suurema osa teiste tegevusvaldkondadest.

Eesti kirikud alustasid varakult tegevust paguluses ja olid mitmel pool rahvusliku töö keskpunktiks. Nende tegevust on pikemalt kirjeldatud mujal. Nii ka eesti maju, koole, suvekodusid ja skautlust, millel on olnud suur kasvatuslik tähtsus eesti keele ja kultuuri säilitamisel.
Igas eestlaste keskuses tähistati Eesti Vabariigi aastapäevi aktustega, kuhu kutsuti kõnelema pagulaskonna juhid ja asukohamaade juhtivaid poliitikuid.


q Eksiilvalitsus ja esindused

Kuna Rootsi eestlastel algaastatel oli poliitiline tegevus keelatud, siis moodustati 1954 Norra pealinnas Oslos suure saladuskatte all Eesti eksiilvalitsus. Kaldun arvama, et eksiilvalitsuse tähtsust on Eestis kõvasti ülehinnatud. Lääneriikide vaatevinklist polnud eksiilvalitsust olemas rohkem kui Stalinile mahamüüdud Eesti Vabariiki. Vähemalt Rootsis ei mäleta ühtegi juhust, kui keegi oleks eksiilvalitsuse poliitilisi juhtnööre küsinud, või et eksiilvalitsus oleks eestlaste heaks midagi konstruktiivset ette võtnud.

Eesti diplomaadid töötasid esindustes Londonis ja New Yorgis kus nende peamine ülesanne oli Vabariigi juriidilise järjepidevuse hoidmine ja informatsiooni levitamine Eesti saatuse kohta. Endised Eesti diplomaadid Rootsis võtsid aktiivselt osa keskorganisatsioonide tööst.


q ESTO ja globaalne eestlus

Kuuekümnendatel aastatel koorus läänes välja aktiivne eestlaskond, kes oli kogunud küllalt jõukust, et hakata suhtlema ja tegutsema globaalses ulatuses. Skautide maailmalaagritega alustati juba 1962 ja Toronto Ülemaailmsetel Eesti Päevadel 1972 sai alguse ESTO-de traditsioon, mis on vastu pidanud tänapäevani. Laagrid ja ESTO-d on tugevdanud sidemeid väliseesti kogukondade vahel ja ESTO-de rahvuskongressidel on ühtlustatud poliitilist vabadusvõitlust. Järgmine ESTO toimub tuleval suvel Münsteris.

Rootsi üldsusele oli teadmiste osas üheks veelahkmeks ESTO 1980 Stockholmis, kui massiteabed pühendasid suurt tähelepanu ESTO-le ja Eestile – palju tänu sellele, et sel suvisel nädalal juhtus olema täielik uudiste põud. Samal suvel toimusid Moskva olümpiamängude purjetamisvõistlused Tallinnas, mis ka aitasid huvi äratada Eesti vastu.


q Suhted ENSV-ga

Kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel äratas teravaid vaidlusi okupeeritud kodumaa külastamine. Oli see tegudes okupatsiooniga leppimine ja kollaboratsioon verivaenlastega, oli see inimlik sugulastega suhtlemine, või oli see isegi planeeritud ja teadlik Eesti vabaduse heaks kontaktide loomine ja vaenlase tagalas luuramine?

Nõukogude Eesti pööras siis ka nii suurt tähelepanu väliseestlastele, et meid kaardistati, infiltreeriti ja meile saadeti tasuta propagandalehti. Korraldati VEKSA laagreid ja seminare, kus taheti suhteid luua väliseestlastega ja meie ühiskondi lõhestada. Teatud määral see õnnestuski. Toimusid ägedad vaidlused äärmuslike rahvuslaste ja rohkem pragmaatilise järelandjate vahel. Mõned tuntud väliseestlased, kes varakult käisid läbi Nõukogude Eesti esindajatega tõrjuti julmalt eesti ühiskonnast välja.

Mitmed väliseestlased on tunnistanud, et kui nad oleksid pidanud elama nõukogudeaegses Eestis, siis oleksid nad arvatavasti olnud kas libedad karjeristid või pettunud joodikud, nagu liiga mitmed nende eakaaslased Eestis.

Mitme meeskonnaga mängimine võib olla kasulik kui sihid on samad. Eestlased on aga tihti liiga suurt rõhku pannud omavahelisele jagelemisele. Sellest ju tuleneb tuttav väljendus, et eestlase suurim maiuspala on teine eestlane.

Seitsmekümnendatel aastatel aktiveerusid nn. teisitimõtlejad mitmes idapoolses diktatuuris. Nad olid minu arvates meie tõelised kangelased, kes riskisid oma eluga, et oma kodumaal nõuda inimõigusi ja demokraatlikku riigikorda. Läänes tuntuimad Eesti poliitvangid olid teatavasti ornitoloog ja riigikogu liige Mart Niklus ja keemik Jüri Kukk.

Poliitvangide toetamiseks loodi läänes erilised organisatsioonid.
Eesti Vabadusvõitlejate Abistamise Keskuse (EVVA) kaudu tegid Ants Kippar ja Jaak Jüriado Stockholmis palju tööd poliitvangide ja vabadusvõitlejate toetamiseks.

Ka USA-s loodi EVVA toimkond, mida juhatasid Olaf Tammark ja Mari-Ann Rikken. 1980 töötas EVVA raames Amnesty Internationali eeskujul 33 vangide hooldusgruppi. Ühe tulemusena saatis 1984 USA president Ronald Reagan N L juhtkonnale läkituse Mart Nikluse vabastamise kohta.


q Estival 1983

Mitut paguluses üleskasvanud eestlast häiris 30 aastat tagasi vanemasse põlvkonda okupatsiooni kogemuste põhjal juurdunud ettevaatlikus ja defensiivsus. Tahtsime seda kartlikkust asendada ofensiiviga. Teatavasti on julge pealehakkamine pool võitu!

Selles optimistlikus vaimus korraldasime Göteborgis 1983 esimesed Rootsi eestlaste kultuuripäevad nimega Estival paarituhande osavõtja ja ulatusliku kultuurikavaga, kus ei puudunud rongkäik läbi kesklinna lippude ja loosungitega, Neeme Järvi poolt juhatatud sümfooniakontsert, laulupidu, rahvatantsupidu, rahvapidu ega mitmed näitused. Kutsusime ametlikult Eestist esinema Eesti Raadio ja Televisiooni Segakoori – muidugi teades, et lootus neid Göteborgis kuulata oli olematu.

Saime aga rootslastele näidata, et soovisime koostööd kaasmaalastega okupeeritud Eestis, ka siis kui meid lahutas Kremli raudeesriie. Saavutasime aga eriti suurt tähelepanu tänu NL peakonsulile, kelle kaebuse tulemusena Göteborgi linna juhid ajutiselt langetasid meie kultuuripäevadeks heisatud 50 suurt eesti lippu kesklinnas. Saime pressis ja riiklikus televisioonis arutada, miks Göteborgi juhtkond rohkem kuulab ühe diktatuuri esindajat kui oma enda linna lojaalseid ja demokraatlikke elanikke. Järgneval päeval olid lipud jälle lehvimas ja meie propagandavõit täielik!

Estivale on hiljem korraldatud viis korda, viimati möödunud sügisel seoses Göteborgi rahvusvahelise raamatumessiga, mille avas president Ilves.


q USA ja Kanada

Enamus pagulastest jõudis Põhja-Ameerikasse Saksamaalt ja Rootsist aastatel 1948-52. Nii USA-s kui Kanadas loodi erinevateks tegevusaladeks palju organisatsioone, kelle ühendavaks sihiks oli Eesti iseseisvuse taastamine ja eesti keele ja kultuuri säilitamine.

USA eestlased lõid endale ühendavaks keskorganisatsiooniks
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) ning mitu organisatsiooni, millega ta oli seotud. Sama moodi tegid eestlased Kanadas.

ERKÜ liikmed valitakse Ameerika eestlaste poolt sama moodi kui Eestlaste Kesknõukogu Kanadas (EKN) valitakse Kanada eestlaste poolt.

Mõlemad organisatsioonid on koordineerinud üleskutseid ja toetanud eestlaste ettevõtmisi. On tegutsetud poliitiliselt ja kultuuri alal. On kogutud raha, on loodud eestlaste arhiive, on korraldatud kongresse, organiseeritud poliitilisi aktsioone ja toetatud Eesti kultuuri ja ajaloo valgustamist trükisõnas. Igas suuremas eestlaste keskuses muretseti Eesti Majad ja lisaks vabaõhupiirkonnad ja laste suvekodud.

1953 loodi USA Saadikutekoja poolt nn. Kersteni komisjon, mille tulemusena USA kuulutas Balti riikide annekteerimise ebaseaduslikuks. See mittetunnustamine andis juriidilise ja poliitilise aluse eestlaste poliitiliseks tegevuseks. Nii sai ka Eesti peakonsulaat New Yorkis edasi tegutseda, olles pidevas ühenduses Ameerika valitsuse ja Kongressiga.


q Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu - ÜEKN

ÜEKN asutati 1955 USA-s selleks, et ühendada eesti kogukondi välismaal ja et koordineerida välisvõitlust. Hiljem on rohkem toetatud eestikeelset kultuuri, haridust ja teadust.

Algatajateks olid väliseestlaste keskorganisatsioonid Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Rootsis, Inglismaal, Saksamaal ja Austraalias
ja lisaks Belgia, Hollandi, Prantsusmaa ja Johannesburgi Lõuna-Aafrika Eesti Seltsid.

Viimased neli on ära langenud, aga juurde on tulnud seltsid
Lätis, Leedus, Tśehhis ja seltside liidud Venemaal ja Ukrainas.

1984 hakkas ÜEKN raha korjama Vabadusfondiks, et oleks vajalikke ressursse vabadusvõitluseks. Fond on toetanud Eesti isikutunnistuste väljaandmist ja ESTO-sid ja suurel arvul teisi Eestiga ja väliseesti kogukondadega seonduvaid projekte.
Linna nimelisest fondist on jagatud stipendiume eesti üliõpilastele kokku üle 8 miljoni EEK.

ESTO-de asukohad on olnud ÜEKN-i otsustada ja neil pidustustel on ÜEKN vastutanud rahvuskongresside korraldamise eest, nagu tehakse ka ESTO-l Münsteris.

Käesolevast aastast on ÜEKN-il oma ametlik esindaja Eestis, kelle tööd juhendatakse ja majandatakse heas koostöös EV valitsusega.


q Muud organisatsioonid

Mitmes organisatsioonis tehti koostööd lätlaste ja leedulastega ühiste huvide ja sihtide saavutamiseks. Eriti edukas on see koostöö olnud USA-s, kus elab eestlastest suuremal arvul lätlasi ja leedulasi.

Peamine poliitiline võitlusorganisatsioon on olnud Joint Baltic American National Committee (JBANC) ehk Ühendatud Balti Ameerika Komitee (ÜBAK) mis loodi 1961. ÜBAK on energilise lobiorganisatsioonina aastakümneid informeerinud ja mõjutanud poliitikuid USA kongressis, Valges Majas, Välisministeeriumis ja Pentagonis ja selle läbi saavutanud USA toetuse Balti riikide vabaduspüüetele. Seda tööd on raske ülehinnata.

1968 loodi Baltic Appeal to The United Nations (BATUN), eesti keeles Balti Apell ÜRO-le. See organisatsioon on teinud lobitööd Balti riikide heaks Ühendatud Rahvaste Organisatsioonis. Sarnane organisatsioon BAFL – Baltic American Freedom League – on tegutsenud edukalt Los Angelesis.

Kahtlemata mängib Ameerika ikka veel kaua juhtivat rolli maailma poliitikas ja suhtub positiivselt Eesti iseseisvusse ja arengusse, mispärast on suure väärtusega, et eestlastel on tugev lobi Washingtonis ja hästi funktsioneeriv ühiskond Ameerikas.

Teaduslikul alal on balti rahvusgrupid läänes teinud omavahelist koostööd Ameerikas AABS-i (Association for the Advancement of Baltic Studies, loodud 1969), Rootsis Balti Instituudi ja Saksamaal Baltische Historische Kommissioni raames. Koostöö hõlmas ka baltlaste kodumaade teadlasi ja kultuuriisiksusi, kellega koos korraldati teaduslikke seminare ja loodi kasulikke suhteid.

Metsaülikoolid said alguse 1967 Kanadas ja said hiljem järeltulijad Rootsis ja Austraalias ja lõpuks ka Eestis 1990. Metsaülikoolid olid üldiselt liberaalsema maailmavaatega nooremate haritlaste omaalgatuslik eestluse eneseväljendus. Koguneti nädalaks ajaks laagrisse, kus kuulati huvitavaid loenguid, arutati Eesti kultuuri ja poliitikat ja käidi läbi omavahel.

Meid - sest olin üks Rootsi metsaülikooli Metroo seltskonnast koos mõne tulevase Eesti ministri ja presidendiga – kahtlustati alguses vanema põlvkonna eestlaskonna juhtide poolt ja katsuti isegi meie tegevust takistada. Hiljem said mitmetest metsaülikoolide tegelastest Eesti demokraatliku ühiskonna aktiivsed ülesehitajad.


q Poliitilised aktsioonid

Ameerika Ühendriigid ja tema lääneliitlased rakendasid küll mittetunnustamispoliitikat ja heatahtlikku retoorikat Balti riikide suhtes, aga tegelikult nad müüsid külma rahuga Balti riigid maha N Liidule ja ei teinud aastakümneid suurt midagi selle äraandmise heastamiseks.

Väliseesti delegaadid võisid siiski edaspidi rahvusvahelisel tasandil esindada Eestit kiriklikes organisatsioonides, Rahvusvahelises PEN-klubis, skautlikes organisatsioonides, juristide ja kõiksugu erialade organisatsioonides, kus igal pool jagati infomaterjale Eesti saatuse kohta.

1972 moodustati Ameerikas Balti Maailmaliit, kes 1973 ja 1975 saatis delegatsioonid Helsingi konverentsile, kus maailma tipp-poliitikud käisid koos et arutada Euroopa julgeolekut ja riikide piire. Baltlaste efektiivse lobi tulemusena sätestati konverentsi lõppdokumendis, et Euroopa külma sõja aegseid piire võis muuta rahumeelse kokkuleppe alusel.

1985 korraldati koos lätlaste ja leedulastega Balti tribunal Kopenhaagenis, kus maailmale selgitati Nõukogude Liidu kuritegusid ja ebaseaduslikku Balti riikide annekteerimist.

Tribunalile järgnes vahetult baltlaste ühine Vabadusristlemine (Baltic Peace and Freedom Cruise) Läänemerel. Suure meediakajastuse toetusel sõideti üüritud laevaga Kopenhaagenist Helsingisse ja Stockholmi. Laeval korraldati ettekandeid ja väljaspool Balti riikide rannikuid viidi läbi tseremooniaid. Helsingis sai ristlejate rongkäik läbi linna suure poolehoiu osaliseks.

Kanadas on baltlased oma püüete tutvustamiseks korraldatud mitmed Balti Õhtud pealinnas Ottawas ja üheks viimase aja suuremaks aktsiooniks oli JBANC lobitöö Washingtonis 1996-2004 selleks et võimaldada Eesti vastuvõtmist NATO-sse.

Lääneriikide rahadega ja väliseestlaste oskustega töötasid raadiojaamad Voice of America ja Radio Free Europe lääneliku informatsiooni levitamisega Eestisse. Viimase teenistuses töötas mitu aastat Eesti praegune president.


q Rahvusvaheline Musta Lindi Päev (International Black Ribbon Day)

Rahvusvaheline Musta Lindi Päev on üks hea näide sellest, kuidas ühe inimese ideest ja tööst võib saada edukas rahvusvahelise levikuga poliitiline üritus. Ideega tuli 1986 välja Kanada eestlane Markus Hess. Taheti seoses Molotov-Ribbentrop-pakti aastapäevaga 23. augustil korraldada suuri üritusi selleks, et nõuda vabadust venelaste poolt okupeeritud Balti ja Ida-Euroopa riikidele. Sel päeval soovitati kõikidel asjaosalistel kanda musta linti.

Vastukaja kesk- ja idaeuroopa rahvuste esindajate poolt nii Kanadas kui teistes riikides oli väga positiivne. Loodi kohalikke allorganisatsioone kes kogusid tegevuseks nii palju raha, et suudeti Kanada CTV televisioonis teha oma üritustele reklaami poole miljoni eesti krooni eest. 1986 korraldati 23. augustil väljaastumisi 21 linnas üle kogu maailma – Kanadas, Rootsis, Austraalias, Suurbritannias ja USA-s ja neid aktsioone kajastati suurtes meediakanalites.

Korraldajad saatsid oma reklaamide koopiad ka NL saatkonda Ottawas, et nad seal materjali ajaloolise tõetruuduse seisukohast läbi vaataks. Vastust muidugi ei tulnud. Siis anti pressikonverentsil uudisteagentuuride esindajatele NL saatkonna telefoninumbri, koos soovitusega neil endil vastust pärida. Järgneval päeval võis iga lehelugeja ja televaataja näha, kuidas NL saatkond vihaselt eitas ajaloolisi tõsiasju ja just saatkonna ägeda reaktsiooni tõttu saavutati MRP-le ja Musta Lindi Päevale väga suurt tähelepanu.

1987 peeti meeleavaldusi 34 läänemaailma linnas, samal ajal kui MRP-AEG korraldas Hirvepargi meeleavalduse Tallinnas. 1991 korraldati viimast aastat väljaastumisi 56 linnas.


q Aktiivsed Rootsis

Võiks kunagi täpsemalt uurida mida on eesti diasporaa üksikisikud ja väiksemad grupid on suutnud teha Eesti heaks. Selliseid „elukutselisi eestlasi“ on leidunud palju väliseesti kogukondades.

Rootsis oli parem selline näide publitsist Andres Küng, kes oma osavuse, kartmatuse, kontaktide võrgu, raamatute, etteastumiste ja suure töövõimekusega tegi rohkem ära Rootsis Eesti olukorra tutvustamiseks kui mitmed suured organisatsioonid.

Andres Küng koos Peeter Luksepa ja kahe Rootsi poliitikuga – Håkan Holmberg ja Gunnar Hökmark – korraldasid 1989-91 Stockholmis kuulsaks saanud esmaspäevamiitingud.

Igal esmaspäeval kell 12 toimusid ühel kesklinna turul kõnekoosolekud, kus nõuti Balti riikidele vabadust, kus valgustati olukorda Balti riikides ja kus pakuti kultuurielamusi. Nii Rootsi kui Eesti juhtivad poliitikud ja kultuuritegelased, orkestrid ja koorid tulid miitingutele tasuta esinema ja miitingute idee levis ja rakendati lõpuks 50. erinevas paigas.

Teised silmapaistvad poliitilised aktivistid Rootsis on olnud Eesti Päevalehe toimetaja Ülo Ignats, kauaaegne REL-i esimees Peeter Luksep ja ajalooprofessor Hain Rebas. Ka ise olen jõudnud üht-teist korda saata Eesti iseseisvuse heaks.

Väsimatuid ideelisi töötajaid on tegelikkuses olnud lugematuid. Head näited on Stockholmi Eesti Ühisabi eestvedajad abielupaar Velliste, kes on saatnud paarsada konteineritäit haiglavarustust Eestisse. Teine on Mai Raud, kes aastakümneid eesriide tagant on juhatanud Rootsi Eestlaste Liitu ja lisades isiklikku raha ikka veel toimetab ajakirja Rahvuslik Kontakt. Või Evald Soomägi, kes 50 aastat juhtivalt võttis osa pea igast eestlaste kultuurilisest, hariduslikust ja poliitilisest ettevõtmisest Göteborgis.


q Aktiivsed Põhja-Ameerikas

USA ja Kanada poliitilistest aktivistidest on kuulsust kogunud ja väärivad kiitust nimed nagu Vello Ederma, Lembit Savi, Ilmar Pleer, Juhan Simonson, Laas Leivat, Mäido Kari, Tönu Parming, Mati Kõiva, Markus Hess, Marju Rink-Abel, Ilvi Jõe-Cannon, Heino Jõgis, Karin ja Hans Ruus, Lya Karm, Karl Altau, Rein Taagepera, Jaak Juhansoo, Avo Kittask ja paljud teised. Austraalias on kahtlemata väga suure töö teinud Raivo Kalamäe.

Mari-Ann Kelam, Toomas Hendrik Ilves ja Jüri Estam kuuluvad nende hulka, kes on Ameerikas üles kasvanud ja seal töötanud Eesti heaks ja hiljem seda tööd jätkanud Eestis. Kõikide nende ja paljude teiste inimeste panused on mänginud märkimisväärset rolli Eesti iseseisvuse taastamisel.


q Koostöö Eestiga

Kuigi valdav enamus organiseeritud väliseestlastest tundsid suurt ühtekuuluvust Eesti demokraatlike rahvuslastega, siis leidus ka neid, kes valisid oma sõpradeks inimesi, kes olid Eesti okupantidega head koostööd teinud.

Ka Andres Küng pingutas korduvalt, et rahvuslaste kiitmisel leida positiivseid jooni ka põliste kommunistide juures nagu Vaino Väljas, Indrek Toome ja Arnold Rüütel, kes laulva revolutsiooni ajal tegutsesid demokraatliku ja iseseisva Eesti kasuks.

Läänes organiseeriti Eesti Muinsuskaitse Seltsi toeks mitmed Väliseesti Muinsuskaitse Seltsid. Kogusime mitu aastat raha m.h. Eesti keskaegsete kirikute taastamiseks. Ka Eesti ajalooline lipp, mis õnnistati Otepääl 1884, sai taastatud ja konserveeritud Göteborgi VEMS kulu ja kirjadega. Võeti läänes vastu Eesti juhtivaid kultuuritegelasi ja poliitikuid, keda kostitati, sõidutati ja majutati ja kellele korraldati kohtumisi ja koosviibimisi.

Võtsime läänes osa Kodanike Komiteede loomisest ja Eesti Kongressi tegevusest.
Kui märtsis 1990 väliseestlaste delegatsioon saabus Eesti Kongressi avaistungile Estonia kontsertsaalis, siis koheldi meid kui läänest saabunud lunastajaid. Kuulati huviga meie arvamusi ja pandi meie mõjuvõimule suuri lootusi.

Mõne aja pärast aga avastati, et oleme siiski vaid tavalised inimesed, kohalikest eestlastest erineva tagapõhjaga. Siis kogesime mõned aastad pettumust ja isegi vaenu. Küsiti mida me Eestist tahame, siit kust meie – või meie vanemad – raskel ajal lasime jalga ja kus me oma võõramaa kommetega ei suutnud kohaneda. Ei suudetud aru saada, et me ei tahtnudki kohaneda nõukogude korraga Eestis, vaid et püüdsime abiks olla Eesti eestlaste kohanemisel meile tuttava lääne ühiskonnaga.

Kuna ERSP ja Isamaaliit varakult näitasid huvi väliseestlaste vastu, siis oli loomulik, et suurem osa väliseestlastest tundsid ühtekuuluvust nende erakondadega. Suurt mõju suhete arendamisel välis- ja kodueestlaste vahel avaldasid ka kontaktid Eestis taastatud akadeemiliste organisatsioonide kaudu. Lisaks olid mitmed väliseestlased vahendajateks sõpruslinna suhete loomisel Eesti ja teiste riikide linnade vahel. Nende kontaktide kaudu on Eestile vahendatud suurel hulgal humanitaarabi ja koolitust.

Ka väliseestlaste poolt organiseeritud majanduslik panus on olnud märkimisväärne Eesti taasiseseisvumise, demokraatia ja turumajanduse toetamiseks – otseste toetuste, abisaadetiste, investeerimiste, fondide ja lugematute töötundide kaudu. Kõik see moodustab väliseestlaste panuse Eesti iseseisvuse taastamise heaks.

q Vastused küsimustele

1. Milline ja kui suur oli väliseestlaste panus?
Milline? Info- ja lobitegevus, kontaktide vahendamine ja eestluse hoidmine.

Kui suur? Kui arvestada, et väliseestlasi on üle 15 % eestlaste üldarvust, siis julgen väita, et väliseestlaste osakaal vabanemisprotsessis on tunduvalt suurem. Pakun välja, et oli 30 %!

Miks? Sest väliseestlased olid poliitilised põgenikud, palju üle keskmise huvitatud poliitikast ja elasid riikides, kus kehtis sõnavabadus ja kus oli võimalik poliitiliselt tegutseda. Oli ka võimalik endale muretseda teadmised, majanduslik baas ja kasulikud suhted oma poliitilise tegevuse läbiviimiseks. Nõukogude Eestis teatavasti need võimalused olid väga piiratud.

2. Kuidas muutus väliseestlaste identiteet ja tegevus?
Õilsa sihiga pagulastest saime lihtsateks, tavalisteks välismaalasteks,
väikseks vähemuseks võõras keskkonnas.
Tegevus kahanes ajutiselt kui aktiivsemad tegelased suhtlesid otse Eestiga.
Hiljem on tegevuse areng olnud erinev erinevates riikides, olenevalt asukohast ja hiljem tulnud väliseestlaste aktiivsusest.

3. Kuidas on muutunud väliseestlaste suhted kodumaaga peale iseseisvuse taastamist?
Lennukast romantiseerimisest ja idealiseerimisest maandusime argipäeva sotsiaalrealismi.
Suhted on muutunud radikaalselt paremaks ja tihedamaks. Esimesele eufooriale järgnenud pettumuse järele on tulnud asjalik, tihe läbikäimine ja suhtlemine nii perekondlikul, majanduslikul kui kultuursel ja lõpuks ka poliitilisel pinnal.

4. Mis on organiseeritud väliseestlaste roll tulevikus?
· Olla ühendav sild Eesti ja välismaa vahel.
· Olla vabad, mitteametlikud välisesindused, Eesti vahikoerad välismaal.
· Nõuda taasiseseisvumist tervele Eestile – ka Petserimaale!
· Toetada Eesti arengut pere- ja kodanikukeskseks heaoluriigiks.
· Organiseerida paremat globaalset infovahetust eestlaste vahel.
· Säilitada keelt ja kultuuri.
· Tuua Eestisse jõukust ja uusi kogemusi.
· Osaleda Eesti poliitikas ja ühiskonna arengus.
Märkmed: