Eesti Elu
Laadanaljast nopitud tõeteri
Eestlased Kanadas 13 Nov 2009 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Laupäeval, 7. novembril oli Eesti Majas kaugelt rohkem elevust ja sagimist kui tavaliselt. Parkla täitus viimase võimaluseni juba varastel hommikutundidel ja saatis motoristid tänavale oma bensiiniruunadele sobivat lasipuud otsima. Olgu see õpetuseks kõigile – kes laadale hilineb, võib paljust heast ja paremast ilma jääda.

Jah, laat oli täies hoos ning kaubitsemine käis igal rindel. Korraldajaks Baltic & Friends, mille eestvedajaks energiline eestlanna Siiri Ruccella-Puri. Suures saalis olid lauad ja letid kaetud kõige võimalikuga: leidus kunsti, käsitöid, mitmesuguseid tarbeesemeid ja toidukraami. Laadalisi tuli ja läks ning nii mõnedki püsisid pikemat aega paigal. Lehemehe uudishimulik pilk seiras peakorraldajat, üritades teda hetkeks tabada.

Siiri oli väle kui keravälk ja tema hõlstihõlma ei olnud lihtne haardeulatusse saada. Toime ma sellega siiski tulin. Tahtsin teada, kust ta sellise ürituse korraldamise mõttele tuli ja millist eesmärki ta taotleb. Sain vastuseks, et tal on kange tahtmine Baltimaid ja nende kultuuri ning elustiili kohalikele elanikele tutvustada, samuti rõhutada balti rahvaste koostööd. Esialgu domineeris küll Eesti ja kõik eestimaine, kuid mõningal määral oli suudetud kaasa tõmmata ka lätlasi ja soomlasi. Edaspidi püütakse kindlasti ka teiste rahvuste osatähtsust tõsta ja senisest enam muulastest publikut ligi meelitada.

Keskpäeval esitas Rosemarie Lindau süntesaatori saatel rahvalikke laule, mis laada atmosfääri hästi sobisid. Õhtul toimus ürituse jätkuna Scarborough’s Balti-teemaline pubiõhtu, kuhu siinkirjutaja kahjuks ei jõudnud.

Edaspidi! Sel sõnal on paljutõotav kõla. Ilmselt pole sellelaadne ettevõtmine mõeldud ainsaks ja ühekordseks, vaid ainult varbaga veetemperatuuri proovimiseks. Homme oleme kaelani vees ja ülehomme tõmbame krooli! Ei raatsinud tegusat noort daami kauem kinni pidada, saatsin ta oma toimetamiste juurde tagasi ning lasin oma mõttelennu korraks omapead uitama.

Laadal on omapärane võlu ja veetlus. Ütleksin, et tal on võrdsustav mõju. Ta tõmbab ligi inimesi ühiskonna kõigist kihtidest, vaatamata soole, eale või seltskondlikule positsioonile. Üldises saginas on kõik lihtsalt laadalised, ei loe isegi see, kummal pool letti keegi liigub ja tegutseb.

Poisikesepõlvest mäletan alevikus kaks korda aastas peetavat laata, mis oli suursündmuseks nii noorele kui vanale. Oh, kuidas mulle imponeeris kompvekikaupmees, kelle tõmbenumbriks oli „paaris või üksik“. Kahmasid kastist peotäie ponkse ja pidid mõistatama, kas said paaris või üksiku arvu. Heitsid letile, kaupmees luges üle ja kui olid märki tabanud, said maiuse tasuta, muidu tuli kauba eest maksta. Kuidas oleks, Siiri, kui katsetaksid kevadlaadal sellega?

Oma neljasilindrilise sõiduki juurde tagasi lonkides tabas mind uus nostalgialaine. Ükskõik kui suurejooneline järgmine laat saab olema, ega sinna vist mustlastest hobuseparisnikke ei ilmu. Mõned mälestused peavad jääma alaliselt minevikku. Kuid külastada kavatsen seda järgmist laata sellegipoolest ja ässitan teisigi minu eeskujule järgnema.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus