Eesti Elu
Kyllike Sillaste-Ellingu kõne Eesti Sihtkapital Kanadas tuluõhtul 15. mail 2010
Arvamus 21 May 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kallid kaasmaalased,
Head sõbrad,

Lubage mul veel kord tänada Eesti Sihtkapitali Kanadas kutse eest kõnelda tänasel pidulikul tuluõhtul. Nagu ma eelnevalt juba ütlesin – see on mulle väga suur au. Seda eriti seetõttu, et Eesti Sihtkapital Kanadas toetab nii mitmeid organisatsioone ja projekte, kus olen ise lapsena osalenud ning kust olen isiklikult palju kasu ja rõõmu saanud.

Nagu paljud teist, käisin ka mina lapsena Eesti koolis, leeris, rahvatantsus, gaidides ja võimlemises ning veetsin oma suved Jõekääru ja Kotkajärve laagrites. Mäletan hästi, kuidas eestlust ja eestlaseks olemist võeti tol ajal ülitõsise ülesandena. Nn pagulasorganisatsioonide kuldsel ajal ei olnud eestlaseks olemine ainult hobi, vaid sügavast isamaa-armastusest kantud tegevus: paljude jaoks oli see lausa kohustus.

Täna ei ole Eesti enam pelgalt eesmärk, vaid riik. Ja seoses sellega, et eesti keele ja kultuuri säilitamise raskuskese on kandunud tagasi kodumaale, on välismaal eestlusega tegelemine paratamatult kaotanud oma pakilisuse. Eestlusega ei tegelda enam missioonitundest, vaid omal soovil – pigem lõbu pärast, sest eestlane on uhke olla ning tore on koos teiste eestlastega aega veeta. See kõik on mõistetav ja loomulik.

Eesti organisatsioonidele on uus – iseseisvuse taastamise järgne – olukord tähendanud teatud muudatusi, millest osad on olnud üsna dramaatilised. Mõned Eesti majad on sulgenud oma uksed ning osad Eesti organisatsioonid välismaal lõpetanud oma tegevuse. Seevastu paikades nagu Helsingi, Brüssel ja London, kuhu on viimastel aastatel läinud elama palju eestlasi, on tekkinud uued eesti seltsid, ühingud ja koolid, mis on taas rikastanud eestlaste elu ja keelt. Muutuvas olukorras on raske välja tuua üht kindlat tendentsi. Võib olla on selleks lihtsalt liiga vara, kuid minu hinnangul on juba üsna selge, et vaatamata teatud intensiivsuse vähenemisele ei hääbu eestlus välismaal niipea.

Seda tõestab ilmekalt Kanada, eriti aga just Toronto eestlaste kogukond, mis on vaieldamatult üks elujõulisemaid maailmas. Olles näinud eestlaste kogukondi teistes riikides, võin öelda, et selliseid kohti, kus ühele üritusele tuleks korraga paarsada eestlast, enam eriti ei leia. See mis siin Torontos toimub, on tõeliselt muljetavaldav.

Samas, kui ettepoole vaadata ja võtta arvesse kõikvõimalikke tegureid, mis võivad eestlasi välismaal mõjutada, tuleb tõdeda, et praegune olukord võib, kuid ei pruugi kesta. Teatud tulevikuprobleemid väärivad teadvustamist.

Kuna aktiivseid eestlasi on täna vähem kui vanasti, tuleb eestluse elushoidmiseks välismaal rohkem vaeva näha. Eesti meele säilitamine on suhteliselt lihtne ülesanne ja paljudes paikades on sellega kenasti hakkama saadud.

Eesti keele säilitamine on aga märksa keerulisem väljakutse väljaspool Eestit elavate eestlaste jaoks. Siin saalis on väga palju eesti keele oskajaid ning eesti täienduskoolid ja teised asutused teevad väga head tööd, kuid ilmselt nõustume kõik, et eesti keele oskajate arv väheneb tulevikus kõigele sellele vaatamata. Mida kauem elab eestlane väljaspool eestikeelset keskkonda, st väljapool Eestit, seda raskem on keele säilitamine.

Samas ei ole keele õpetamine ja hoidmine kokkuvõttes midagi ületamatut või võimatut. Kui minu vanemad said selle ülesandega hakkama 30 aastat tagasi – siis, kui Eesti oli okupeeritud ja kontaktid kodumaaga äärmiselt piiratud, siis tänapäeval peaks see lihtsam olema. Internet on kõigil kodus olemas ja lennukid ju lendavad. Kuid lisaks vahenditele on mõistagi vaja põhjust, mis motiveeriks keelt õppima. Vanasti oli selleks mure, et eesti keel võib ühel päeval lihtsalt välja surra. Nüüd võiks selleks motivaatoriks olla tihedam side Eestiga, sest eesti keele oskamine on lahutamatu osa eestlaseks olemisest.

Nagu on mitmeid kordi öelnud nii Eesti president kui ka vabariigi valitsuse liikmed – Eesti riik on väga huvitatud välismaal elavate eestlaste tihedamast sidumisest Eestiga. Ja selle tulemusena on viimastel aastatel – vähemalt minu hinnangul – suhtlemine riigi ja eesti kogukondade vahel muutunud regulaarsemaks ja sisukamaks. Kindlasti teate te, et Eesti riik on loonud välismaal elavatele eestlastele infoportaali. Et Eesti toetab rahaliselt neid eestlasi, kes soovivad Eestisse tagasi pöörduda – kas elama või õppima. Et Tartu Ülikoolis pakutakse juba mitmendat aastat järjest kursust nimega „väliseestlased“. Kõik need tegevused on kantud põhimõttest, et Eesti riik vajab kõiki eestlasi – nii neid, kes elavad kodumaal kui ka neid, kes elavad väljaspool Eestit.

Tean, et nimetus „väliseestlane“ ei ole iseenesest kõige täpsem ega pruugi paljudele teist meeldida. Kahjuks on sellel mõistel endiselt teatud negatiivne varjund, kuid ajad muutuvad ja muutuvad ka mõisted. Mida aeg edasi, seda raskemaks muutub kellegi pidamine „väliseestlaseks“ või välja arvamine „õigete eestlaste“ seast. Kes on väliseestlane? Kas keegi, kes on Eestis sündinud, kuid 14 aastat välismaal elanud? Või keegi, kes on Kanadas sündinud ja 14 aastat Eestis elanud?

Eesti riik võib olla ei näe välja täpselt nii, nagu te unistasite või tahtsite, kuid see on üks ja ainus. Eesti on ainuke koht maailmas, kus eesti keel on riigikeel, kus meie kultuur on põhiseadusega kaitstud ja kus meie – eestlased – otsustame, kuidas me tahame oma olevikku ja tulevikku korraldada. Eesti ei kuulu vaid neile, kes seal elavad, vaid kõigile eestlastele. Eesti on kõikide eestlaste kodumaa. Ja selleks, et Eesti püsiks kindlana, tuleb meil kõigil sinna panustada. Suur tänu kõigile, kes seda juba teevad ja eriti suur tänu Eesti Sihtkapitalile Kanadas, kes oma tegevusega ei toeta ainult Kanada eestlasi, vaid ka Eesti riiki.

Elagu Eesti!
Ma tänan tähelepanu eest!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus