LIHTNE LUGU.

MTÜ Misso Kandi Külade Seltsi liige ja kagu-Eesti talumees Paul Nurme.
Hiljuti sattusin artikli peale, kus 2 ajakirjanikku olid näinud vaeva ja arhiividest välja otsinud rida poliitikute ja muude avalikke tegelaste apsakaid läbi aegade. On tõsi, et teadmine, milline on meie poliitikute moraalne pale, nende inimeste vaimne seisund, kelle oleme valinud oma riigi käekäiku kujundama, on oluline, kuid seda vaid, selleks, et oleks teada meie rahva üldine vaimne tervis. Ja me teame et see tervis ei ole sugugi kiita ja seda juba väga pikka aega.

Kuid, mida annab meile teadmine, tulevaste valimiste tuules, selle kohta, kuidas keegi ennast suguliselt rahuldab või kes, kellegi pilte tulistas, kes, kuidas korteri sai või, kes, kuipalju kasiinos maha mängis jne? Kas, arvestades meie rahva halba vaimset tervist, sellised teadmised aitavad meil langetada õigemaid otsuseid valimistel?

Need on kahtlemata mitme otsaga küsimused, aga arvestades seda, et meie inimesed kannatavad meie omas riigis ja need kannatused ei ole teps, mitte ainult loodusseaduste poolt paika pandud vaid paljuski sisseprogrammeeritud käitumismustrite tulemid, siis võiks kasvõi põgusalt otsa vaadata nendele põhjustele, mis sellist programmeerimist põhjustavad. Räägime vastutusest või õigemini selle puudumise põhjustest.

Kõige suurem küsimus minu jaoks on see, et , kui palju me üldse oleme valmis ise vastutama selle eest, mis meie riigis toimub? Kas meie ise oleme valmis võtma vastutust tänase olukorra üle meie kodumaal? Kuipalju me tegelikult oleme valmis vastutama iseenda elu üle? Kas on loogiline, et me veeretame vastutuse kellegi teise õlule ainult selle pärast, et meile üritatakse kogu aeg selgeks teha, et me ise ei saa hakkama?

Milleks sellised küsimused?

Kui oled juba 40 eluaasta piiri ületanud, siis tõenäoliselt on tulnud elus kokku puutuda üsna mitmete valimistega. Valida saab mitut moodi, võid valida kahe hea asja vahel näiteks, kas mulle meeldib rohkem banaan või porgand. Mõlemad on ju head ja valik sõltub vast pigem hetkkeisudest. Või siis saab valida sobivama ja vähemsobiva mütsi vahel. Jällegi maitse võib ajas muutuda, aga see ei sega valiku tegemist konkreetses hetkes.

Aga mis siis, kui me peame valikuid tegema 2 või enama halva vahel. Kas sellisel juhul on tegemist valikuga? Ja kuidas üldse tekkivad olukorrad, kus tuleb valida ainult halbade valikute vahel? Ja mis siis, kui sellised valikud saavadki tavapäraseks?

Väga palju küsimusi, kas pole?

Inimesed peaksid olema mõtlevad ja analüüsivad olevused, seda lubavad aimata mitmed teadusuuringud, kui võrreldakse inimest muu elavaga. Üsna mitmed teadusuuringud on väidetavalt kindlaks teinud, et võrreldes loomadega on inimese aju kordades võimekam, näiteks analüüsi teostamisel ja sellest analüüsist lähtuvate tegevusplaanide koostamisel. Nii nad väidavad, aga mina hakkasin selles kahtlema.

Iga kord, kui järjekordsed riigi valitsemist puudutavad valimised tulevad, siis inimesed justkui kaotavad igasuguse võime analüüsida, võrrelda ja prognoosida. Mis kõige huvitavam, siis mälufunktsioon lakkab täielikult töötamast. Ma üritasin internetist leida, kas tänapäeva teadus on seda fenomeni üritanud kuidagi uurida, aga paraku leidsin vaid artiklid selle kohta, miks vastaskandidaatide toetajad on mõtlemisvõimetud amööbid.

Nali naljaks, aga siin on tegelikult peidus üks trikiga paradoks. Me oleme sattunud justkui lõpmatusse ajakordusesse, kus kõik kordub, aga keegi ei mäleta, mida eelnevalt läbi elati. Kõigil on justkui tunne, et kusagil on keegi, kes alati mõtleb kõik läbi ja näeb ette kõikvõimalikud olukorrad. Ehk paradoks seisneb vastutuse olulisuse mõistmises, aga eeldusel, et see vastutus on kellegi teisekanda.

Paraku on kogu parlamendi ja kõikide muude poliitiliste valimiste süsteem rajatud justnimelt vastutuse edasi delegeerimisele.

Poliitikud on inimesed, nagu kõik teised, kuid miks me eeldame, et nad on kuidagi teistsugused, kui kõik teised. Jah oma ideaalides me näeme oma esindajaid väärikana, ausatena, tarkadena, lugupidavate ja empaatiavõimelistena, kes suudavad ette näha kõike ja mitte kunagi eksida. Ehk kõike seda, mida enamus iseenda kohta ei taha arvata, sest elu on selline, et tuleb vingerdada ja keerutada?

Meie reaalsust kipuvad saatma lõpmatud paradoksid stiilis nokk kinni, saba lahti, kuid, kas see on paratamatus või meie teadlik valik? Kui teadlik valik, siis kes on need, kes need paradoksid on teadlikult valinud? Mina ei ole seda omast arust teinud ja rääkisin ka naabertalu peremehega ja ka tema laiutab käsi, et miks peaks me tahtma sellist duaalsust, mis ühest küljet nagu ehitab üles ja teisest otsast juba lammutab.

Seega paratamatus? Aga kui paratamatus, siis, kes on selle paratamatuse loonud ja miks?

Praegune üldlevinud teaduslik maailmkäsitlus sarnaneb kaleidoskoobile ehk kõik on juhuslik ja ei oma omavahel mitte mingisugust seost. Asjad ja olukorrad lihtsalt on niimoodi, kuidas nad on ja laias plaanis ei ole meil mitte mingit võimu nende üle. Sellest lähtuvalt on ka meie haridussüsteem rajatud killustatud arvamuste pealesurumisele. On rida teadmisi, mis ei ole suudetud ühte tervikusse kokku viia ja lähtutakse suures osas vaid killukestest, mida peab pähe tuupima ilma nende killukeste vastastikuste seoste mõistmiseta.

Sellisel kaleidoskoopilisel maailmtunnetusel rajanev haridussüsteem on olnud põhjus, miks mul koolis õppimine ei edenenud. Ma ei saanud aru, kuidas asjad lihtsalt on nii või naa sest ma ei näinud seoseid selle vahel, mida meile õpetati. Ometigi isegi energia jäävuse seadus ütleb, et mitte midagi ei tekki ega kao vaid lihtsalt muudab oma olekut või vormi. Järelikult seos kõige vahel on ikkagi olemas?.

Seoste mittemõistmine ei võimaldanud minu noorel mässulisel hingel lihtsalt asju pähe tuupida ja neid siis silmagi pilgutamatta ette kanda. Kuid kõige hullem, mida ma oma lapsepõlvest kaasa sain, siis see oli vastutuse olemuse mittemõistmine. Sest, kui mitte millegil ei ole seost, siis ei ole ka vastutusel mitte mingit mõtet. Sellele leidsin lapsepõlves kinnitust nii nii oma isa kui ka paljude teiste näitelt.

Kuidas see kõik on seotud valimistega?

Minu hinnangul on eelkõige seos meie kõigi vastutuse tunnetamises oma ühise tuleviku kujundamisel. Meil tuleb kokku leppida, mida me tahame tulevikult saada, aga selleks tuleb meil kokku leppida ka maailmatunnetuse põhimõtetes. Kas kaleidoskoop või mosaiik? Kaleidoskoopset maailmkäsitlustma juba põgusalt puudutasin, aga, mis on mosaiikne maailmkäsitlus? Usun, et paljud juba aimavad, mis see on. Iga tükike on osa suuremast pildist. Seega kõik on kõigega seotud.

Meie riigi tuleviku kujundamisel on oluline mõista iga killukese õiget kohta ehk iga otsus peab toetama suuremat pilti, mis ei saa olla vaid väikese grupi huvide väljendus, vaid peab teenima selle riigi igat kodanikku. Riik ju ei ole asi omaette vaid sellel territooriumil olevate inimeste väljendus olla vabad ja mitte lihtsalt hakkama saada, vaid elada täisväärtuslikku elu keskkonnas, mis seda toetab. See ju kõlab hästi, aga miks me siis sellele vastupidiselt käitume?

Kas need inimesed, keda me riigikokku valime, saavad ainuisikuliselt vastutada meie kõigi vajaduste ja unistuste eest? Kindlasti mitte. Aga, kas see on siis nokk kinni saba lahti situatsioon jälle? Jah on. Meie riigikogu valimised on vaid linnuke demokraatliku riigi eelduste tingimuste nimekirjas. Mingit tegelikku sisu nendel valimiustel ei ole.

Niikaua, kuni me ei lepi kokku oma riigi tähenduses igaühele meist, ei oma see riik mitte mingit mõtet. Tegemist on fiktsiooniga, mis on imetabase nipiga ümber konverteeritud äriettevõtteks, kuid me ju teame, et me ei taha olla pisikesed hammasrattakesed kellegi isiklikus äris.

Paraku, kui me vaatame seda tsirkust, mis toimub iga järjekordse valimise eel, siis leiame vaid kinnitust, et meie riik endiselt väljendab kõike seda, millest eelmistel valimistel vannuti vabaneda või muuta. Jätkuvalt valitseb üleüldine ülbus ja ükskõiksus tsunftide poolt, kes valitsevad, äritsevad, ärastavad ja varjavad. Oma ignorantsuses , mis väljendub pidevas vastutuse delegeerimises, oleme lasknud tekkida riigil, millel puudub inimlikkuse nägu ja olemus.

Ja muide see on eriti hästi mõistetav inimestele, kes on mingil põhjusel sattunud raskustesse välismaal olles. Meie riik üldjuhul ei ole valmis mitte sentigi kulutama, et oma kodanike eest seista või neid hädas abistada, kui just hädasolijal ei ole mõnda sõpra hoobasid mudimas.

Sama toimub ka meie riigis sees. Meil on terve suur üüratu ametnike hord, kes peavad oma eksistentsi õigustama ja paraku tehakse seda inimeste arvelt, nende arvelt, kellel ei ole sidemeid. Kes sellisel riigil on lasknud tekkida? Eks meie ise, kes siis veel, sest oleme vastutuse oma õlult lükanud kellegi teise kanda ja ometigi me imestame, miks elu nõnda ebaõiglane.

Vaatamata kõigele on valimised kohe jälle käes ja paljudel on juba kindel valik tehtud ja paljud alles nuputavad, kelle õlule vastutus veeretada. Mina, nendel riigikogu valimistel, ei hääleta mitte ühegi kandidaadi poolt. Ma olen mõistnud, et elu saab muutuda vaid reaalsetest tegudest, mida tehakse meie endi poolt meie kodupaigas, aga mitte kusagil künka otsas. Ainuke viis muuta elu selliseks nagu ma soovin, on ise hakata tegutsema selles suunas, mis aitaks muuta elu inimväärsemaks.

Kuidas seda saavutada? Läbi isiklike tegude meie igapäevases elus kantuna vastutusest tuleviku ees. Sest elu on praktikas näidanud, et, kui ise ei plaani, et näe ette ja ei tee, siis ei tee seda mitte keegi või, kui teeb, siis nii, et see ei pruugi mulle meeldida. Praegune poliitsüsteem ei ole minu silmis jätkusuutlik ja selle pärast ma ei soovi ka sellesse panustada. Küll, aga soovin panustada kõigesse, mis minu silmis aitab reaalselt kaasa meie rahva kestmajäämisele.

Tõsi ma alles õpin tundma nii vastutust, kui ka erinevaid alternatiive olemasolevale, kuid ma tean kindlalt, millisena ma soovin oma tulevikku näha. Elada maailmas, kus peetakse lugu nii Loojatest, Loodust, kui kõigest, mis meie ümber on: puhas loodus, naturaalne toit, karsked eluviisid, kogemuste kogumine asjade asemel, armastus.

Aga millisena Sina näed oma tulevikku?

Märkmed: