Kuused lõunast. V episood.
Eestlased Soomes 19 Dec 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2013/12/40913_001.jpg

Auto oli seest nii segamini löödud kui võimalik. Loopinud eesistmelt igasuguseid esemeid veel vähegi vabamasse ruumi puges juht kabiini, käivitas mootori ning sukeldus liiklusemöllu. Masin kuuletus igale reageeringule. Suunad vilkusid. Raadiost tuli hullu rocki ja kohati prantsatasid rattad etteaimamatutesse asfaldiaukudesse. Ristteedel tuli olla ettevaatlikum. Kuid kui eessõitev liikur osutus taksoks, siis võis tema järgi täisgaasil tõmmata ka läbi punaste liiklustulede. Juba läbinud südalinna, märkas Ott teeviita “NA TALIN” . Keeranud rooli näidu järgi, nägi ta täishooga lähenevat trammi. Veel paremale, pidurid, sidur põhja ja siis uuesti gaasi. Kostus kõva krobin. Auto esiaknast nägi Ott, kuidas maapind kadus rataste alt. Hullult kella lüües vihises elektrisõiduk mööda millimeetri kauguselt ja siis jäi kõik vaikseks. Ei verd - ei valu. Autost väljaroninud nägi juht, et masin kõõlus tänava alla kaevatud augu serval. Augu põhjas töötas närviline mootorpump. See värisev ja võppuv riist tühjendas sügaval maa-all lõhkenud solgitorust haisvat vedelikku voolikute kaudu kaugemale tänavapinnale. Ehmatusest toibunud, kaks üleni sopast töömeest, kes olid askeldanud augupõhjas, pistsid nagu ühest suust korraga nii ropendama, et Oti esimene mõte oli joosta trammile järele, et üldse ellu jääda.

Vot tak. ----- Vat nii.
Pravilna. ----- Õigesti.
Shvartser. (nii eesti kui vene keeles.) -----Kahtlase kodaniku pseudonüüm.
Na Talin.(v.k.)(Tallinn) ------- Tallinna peale.


“Tsto tõ …… hotses slomat nashu svetluju buduhsthsee?”
Mõlemad soparüütlid ukerdasid maapinnale ja taibates, et siin on tegu mingi Inostranetsiga, tõmbusid vähe tagasi.
“Elus? Täitsamees. Näe meie ka,” jätkas neist lühem, meremehe särki kandev tüükas kaevur. ”Ma ütlesin brigadirile, et enne lähen Afganistani kui siia sita sisse.”
“Rahustu Kolja,” sõnas pikem soldati pluusi meenutavas kostüümis.
“Aga sina Vasja oled kõigega nõus, et saada õhtuks poolliitrit, babu i seljodku,” vaidlesid kaotsiläinud sõjakangelased isekeskis.
Järsku kõlas eemalt pikk kõrisev miilitsavile. Tormava külgkorviga mootorratta seljast mahakargava liiklusekorraldaja ehmatus oli nii suur, et augu täiteks oleks võinud saada ka tema põrisev ratsu.
“Ei näinud märki võiii…..?” kisendas ta vihasegases ehmatuses,
“Just märgi järgi ma siia sisse keerasingi,” karjus Ott vastu.
“Ei! Mitte seda, mis tänaval ripub vaid seda, mis siin augu äärel seisab.”
Kõik neli tegelast hakkasid otsima äsja paigaldatud liiklust keelavat tähist, kuid võta näpust.
Järsku osutas Kolja mudase käega augu põhja.
“Vat seal tal ongi õige koht.”
“Kuidas? Ma ise oma käega panin ta siia servale,” seletas kuuma laupa pühkiv ümar ment.
“Izvolte, aga tema mitte ei tahtnud augu äärel kükitada. Ju siis oli meiega lõbusam,” täiendas Vasja.
“Katsume kuidagi selle käru nüüd ratastele ajada,” otsis Ott lahendust.
“See pole mitte sittagi,” kõlas kaksikutelt ühest suust.
“Pooliku teed?” nuias Vasja.
“See on sul sama hea kui käes,” vastas enesekindel kooperatiivi esimees.

Külgkorviga ratsu aeti tagumikuga Tumesinise ahtri taha. Mudase trossiga ühendati mõlemad masinad ja kui Kolja korraks mootorrattal gaasi andis, siis oli kaarik otsaga jälle oma sõidusuunas.
Nüüd oli segadus autokaabiinis täielik. Tüki tuhnimise tulemusel leidis autoomanik siiski vaid ainult ühe pudeli ja et mitte piinlikkusse situatsiooni jääda, lisas ta veel ühe kollase banaanikasti. Kuskilt tuli vastikut haput haisu, kuid Ott pani selle lõhkenud toru arvele.
“Vot kakoi molodets!,” tänasid mudarüütlid ja et oma saaki mitte jagada, kadusid nad nurga taha, ise silmadega jõllavat liiklusekorraldaja iga liigutust jälgides.
“Trahv on vaja maksta,” kiusas ment.
“Mille eest?” algas duell.
“Rikkusid eeskirju.”
“Aga märki ju polnud?”


Tso tõ……. ---------- Mis sa ….. Tahad lõhkuda meie helge tuleviku?
Afganistani sõda. ------ Suurriigi kindel tahe vabastada isetoimetav Afaganistan.
Poollitru, babu i seljodku. (v.k.) ------ Poolliitrit, eide ja soolaheeringa.
Izvolte. (v.k.) ------- Vabandage. Võtke heaks. - Aristokraatlik lähenemise viis.
Vot kakoi molodets. ------ Vaat missugune täitsamees.
Ment. ------ Riigiteenistuja kes valitseb ekstremaalseid väikesituatsioone.


“Oli. Võtan load ja uuele eksamile tuled Pervomaiski liikluskomisjoni ette ja siis kui neil on vaba aega.”
Ott jäi jalust nõrgaks.
“Kui suur on trahv?”
“Üks punane,” ja tshekiraamatut põuest välja koukides lisas,: “Sinu pärast olen selle sitase tänava liiklusinspektor. Palka võeti maha ja naisele pole midagi öelda. Võid tahab ju igaüks leivale määrida.”
Nüüd mõistis Ott situatsiooni ja küsis kõva häälega naerdes.
“Kas arvasid, et olen Ameerika spioon?”
“Just nii,” tõmbus kirjutaja sirgeks.
“Näe! Siin on sulle poole aasta palk. Rõõmusta sellega naist. Osta talle kaunid kõrvarõngad,” ütles Ott ja võttes taskust põhjanaabrite sajalise, surus selle kahjukannatajale rinnarihma alla.
Koduvabariigi piirile lähenedes muutus hapu lehk autos lausa talumatuks. Väikeseid punaseid kärbseid lendles kõikjal. Algul arvas juht, et läbi külavahede sõites, millised palistasid kogu maanteed kilomeetrite viisi, tuleb hais lihtsalt elumajade kõrvalhoonetest. Sügavalt juureldes, jõudis ta järeldusele, et ei tõmba nende banaanidega koduni välja.
“Pinguta, mis sa pingutad, kuid külakost jääb viimata,” nukrutses ärimees ja kui eemalt paistis oletatavat piiri tähistav sild, peatas ta sellel masina. Keset kaunist suveööd lendasid kuldkollastes kastides pruuniks tõmbunud banaanijunnid keset kobrutavat jõge, alustamaks teekonda vennasrahvaid ühendavasse merelahte.

* * *

Auto just laevale pakkinud, püüdis Kill võtta veel viimast. Samaaeg, kui tiriti läbi väikese raudluugi veehiiglase sisemusse kellegi tähtsa tegelase järjekordset sõidukit, trügis Kill kahe raske nailonkotiga töömeeste vahelt kaile. Ootamatult lõhkus tundmatu tollimees kiirustaja tahtmise jõuda eesmärgini.
“See laev hakkab ju kohe väljuma?,” imestas tollur.
Teolt tabatu püüdis mängida kohalikku magamajäänud riigikodanikku, kuid loomuvastane aktsent reetis näitlejameisterlikkust. Ja siis ku laev andis viimast vilet, oli kotisisu tolliametniku kabinetis pikas reas lauale rivistatud. Kuidagi ei õnnnestunud ametnikele selgeks teha, et just tänu klaastornikeste sees asuvale vedelikule on hõlpsam tutvuda vennasrahva muusikakultuuriga.
Kohale oli kutsutud hulk mundris ja mundrituid tegelasi. Nõu peeti pikalt ja põhjalikult. Kõik pudelid pandi ükshaaval kirja ja nummerdati. Vahelejäänule tehti ettepanek viibida naaberriigis veel mõnda aega ning politseinike saatel käidi ka migratsiooniametis jutul, kus pikendati punases passis riigisviibimise ametiviisat. Seejärel sõidutati Noorsootöötaja linnaserva suure kivimaja õuele ja paluti tal veeta aega üksikvoodiga, laealuse akna, raadio ja televiisoriaparaadiga kambrikeses. Laualt ei puudunud ka telefon, mida Kill hirmuga vaatas. Alles nädala pärast helises see riist ja sealt kostus Bossi jämedalt vihane bass.


Pervomaiski. ( nimi.) ---- Esimese mai. Vaata “ Krasnõi Partisan.”


“Tead mees? Lugu on sitem kui sa arvata oskad? Kas see limusiin on sinu, mis mitu reisi kõlkus laeval edasi-tagasi kahe riigi vahel?,” alustas Boss, “Aga mida meie kokkuleppisime? Parteist ja Komsomolist oled sa nüüd väljalöödud. See on sulle kõige suuremaks karistuseks. Ühestki koosolekust sa enam osa ei võta - said aru? Sinu asjadega tegelevad nüüd diplomaadid. Spetsiaalselt pidi Moskvast sinna kohale sõitma Välisministeeriumi delegatsioon. Peale Teist Ilmasõda oled sa esimene loll, kes ei mõistnud sõbralike riikide heanaaberlikke suhteid. “Mercedes” on Keskkomitee garaazis ja nii mitmegi sekretäri vahel käib võitlus, kelle omaks ta saab. Siin ootab sind päris kõva kolakas!” lõpetas Boss omapoolse sõnavõtu.
Hetke mõelnud, lisas ta, “Oti alles päästsin ja nägin kurja vaeva. Sinuga on asjad palju hullemad.”
Paari nädala pärast saabuski suheterikkuja oma koduosariigi pinnale. Nagu ette arvata võiski, kujunesid asjaolud hoopis teisiti kui Boss oma ähvardustes ennustas. Vahepeal oli ülivõimsa ja ainukese partei read hakanud hõrenema. Pärast individuaalvestlust Voldemar Petroffiga otsustati “Büroo” suure koosseisuga arutada Bürooesimehe ja Noorsootööorganisaatori personaalküsimust.

Perestroeerimiselt vabal ajal oleks mõlemad seltsimehed kuulunud degradeerimisele. Kuid nüüd, kuumadel vabategevusetuulte puhumisel, hakkasid ka kõige võrdsemad kartma uute võrdsemate ilmumist ja mine sa tea……..?
Otsus kõlas demokraatlikult üheselt, mis oli muidugi enneolematu. Ranged noomitused rahvusvaheliste distsiplinaarküsimuste eiramisel tuli kanda süüdlaste isiklikele arvestuskaartidele. Lisaks määrati noor ja andekas organisaator Bürooesimehe esimeseks asetäitjaks, mistõttu paari päeva jooksul ei oldud nukrat Bossi nähtud kodus ega töökollektiivis.
Aga ka talvel võib sulada jää. Vaatamata ühistele vintsutustele muutusid eelkäija ja järeltulija suhted sõbralikult soojaks. Ühise eesmärgi nimel püüti lahendada kasulikud asjad ilma konkurentideta. Ainult üksikud kõrgemalseisjad teadsid mõningaid olulisi momente hiigeltululisest majanduslikust ettevõtmisest, milline pidi kindlustama vormilt rahvusliku ja sisult perestroeeritud kultuuri arengu võimsat edasihüpet.


Degradeerimisele. --------- Vabastamine nähtamatutest luureohvitseri õlakutest.
Komsomol ----------- Ainukese partei ainukene kasvuvõsulava kiirelt igavikku kaduva parteikaadri asendamiseks ja teadlikult ettevalmistatud kommunismimõnude (Perestroika) nautijate vähene põhikontingent.

***

Tallinn - rikaste, vaeste, vabade või vangide linn on läbi imede suutnud säilitada siiski ka oma tõelist nägu ja olemust. Olgugi, et teda on piiratud, põletatud, lammutatud ja pommitatud, elavad siin inimesed. Epideemiad ja mõistusekatkud on kõikide julmade vahenditega püüdnud lõhkuda tema traditsioone, mis osaliselt ka õnnestus. Pea tuhandeaastase ajaloo igale leheküljele on võimurid jätnud oma mälestuse kus ikka ja jälle toodi sisse uusi kombeid, millised on olnud nii õiged, et eelmised pidid jäägitult hävima. Pimedat Keskaega on kujutatud nii süngete värvidega, et kui öösel sattuda ajaloolise linna kitsastele tänavatele, võib tänagi kohtuda seal kummitustega. Mitte ajaloost - vaid samal ajahetkel elava tõelisusega.
Kord on ülikud elanud Toompeal kord all-linnas, parasjagu kus mugavam. Kord on valitsetud seda linna sealt samast, kus härraste eramud, kord jälle ülikaugelt - merede ja maade tagant. Ikka on leidunud võimuhulle, kes vangistasid linnlaste vaba mõtet. Oli ka nii, et omi maju keelati maalida läbi aastakümnete kaunite värvidega ja nüüd selle jubeduse üleelanud allesjäänud vanakesed hakkavad tasapisi jälle omandama siledamaid näolappe.
Viimase vaimse katku algaastail joonistasid arhitektid ülisuuri planshette võimsate hoonetega, milledega piirata sisse keskaegne linnasüda. Nad pidid moodustama uue linnamüüri, mis eemalt vaadatuna oli vaenlasele nii õudsalt hirmuäratav, et neil kaoks igasugune tahtmine vallutada see linn. Siiski – siiski! Seda ei juhtunud. Kuid ainult üle noatera. Suur-Aasia pealinna vürst, kes tegeles ka muuseas hiigelmaa arhitektuurse planeerimisega, pani ootamatult kõrvad peaalla ja pidi ise kolima kivi sisse. Kuid tema vaim jäi hõljuma mitmeteks aastakümneteks ja usinad õpilased, olles enam mitte nii julged, viisid uuslinna uusehituste kindlusevalli vaid mõne kilomeetri kaugusele. Tagantjärgi ennustamata, oli paberil olnud ka selline idee, et unustada täielikult ajalugu. Õnneks veel alles kujutlustes taheti rajada Keskaegse kaunitari asemele võimas ja moodne ideoloogiakeskus. Muidugi oleks läinud kaotsi ka kõik vanad legendid.
Mõnedes Vanalinna ajalooürikutes on kirjutatud, et aastatuhande algusaegadel koondanud kanged, elutahet täis noored mehed oma read ja asutanud klubi, milline tegelenud tõsiste asjade kõrval ka igasuguste rumalate jaburdustega. Nii räägivad karmid ajaloolased. Kuid siin ei oleks tähtsad faktid vaid see ilus legend, mille sisu tahaks nii mõnedki tõena võtta. Kuid? Kus suitsu, seal tuldki!
Pea et viimase aastatuhende algul toodi iga kesettalvise ajaarvestuse lõppu tähistavaks hetkeks Raeplatsile metsavärske kuusk ja süüdati see põlema, lootes usus ja armus järgmise looduseringi kordaminekutesse. Nii põletati teda seal mõned sajad aastad kui avastati, et kuusel võib süüdata küünlad ning jätta ta rahulikult paigale. Salasoovide tipuks ehiti teda veel kaunite kuivanud roosiõitega? Kuid niisked ja tuulised ilmad ei lasknud mitte põleda neil tulukestel ja keegi tarkpea jättis puu lihsalt oma tuppa ja …..! Nii olevatki saanud alguse meile ja kogu kristlikule maailmale kõige härdama aja tähistamise sümboliks igihaljas lõhnav Jõulupuu?
Tundub, et selles legendis on suits ja tuli käsikäes. Kuid kogu tõeks ajaloomeeste silmis on selleks vähe. Ja las tal siis ka nii olla.

* * *

Sügisehaku päikeseliselt tuulisel päeval oli reisisadama väljapääsu ukse ette pargitud ukhe “Mercedes”, mida valvasid kolm liiklusnuiadega mustavuntsilist punatriibulist sadama liiklusekontrollijat. Lahtisest juhiaknast kostus valju lindimuusikat ja näis, et kaariku omanik viibib ise tähtsate reisijate vastuvõtu sisestseremoonial. Mööda askeldavad jalakäijad heitsid arglikke pilke limussiini suunas. Isegi vähe tatiselt alamõõdulised sadamapommid ei söendanud läheneda sellele riistale. Aupaklikus kauguses kuulasid nad kaarikuomaniku poolt pakutavat muusikalist tundi.
Korraga prahvatas valla väljapääsu klaasuks. Kõige ees tormas auto juurde selle omanik ja avas sujuvalt limussiini läikiva pagasiluugi. Suured nahkkohvrid paigutati korrektselt üksteise kõrvale, peale veel mõned lillekimbud. Must luuk varjas kogu sisu. Tahtmatult tekkis mulje, et siit puudus veel viieliikmeline minoorselt mängiv pasunakoor. Seltskond sulgus kaarikusse ja alustas teed algul valget vannituba meenutavasse suurhotelli ja siis tähtsa kaubanduslepingu arutelule linnavalitsuse hoonesse.
Kill roolis ülitähtsalt, pea et seisva sõiduki, otse Raehoone paraadukse ette, millised olid pärani avatud mõneteistmeetri kaugusel asuvast sajandite vanusest oletatavast kuusepõletus pühast kohast.
Mööda järsu kallakuga punase vaibaga kaetud paekivitreppi ronis kõige ees üles Raemuuseumi hallikalt küürus direktor, tema järel külalised Johtaja, Urkuri ja Yritäjä. Tagantpoolt trügisid puntras Boss, Kill ja puhvlokkis pearaamat, ulatudes ninaotstega mõne sentimeetri kaugusele järsakul eesronijate tagumikest. Jõudnud tippu, kostus kammerkoori pehmes esituses ülituntud põhjamaine mitmehäälne lauluviis. Võlvkaartega laeni ulatuvatest akendest kumasid ajalooliste majade katuste teravikud ja kirikutetornid, moodustades maalilise pildi siluettvalguses koorilauljate figuuridega ja ees võitleva dirigendiga. Sügav kummardus ja ootamata publiku reageeringut, esitati ühes juttis veel paar tuntud viisikest. Saanud hõreda aplausi, lahkusid muusikud hanereas meeldivate naeratuste saatel külaliste silme eest allakäigu paraadtrepist Raeplatsile, ise veel kaua kätega lehvitades.
“Oli kaunis?,” küsis Boss ehmunud külalistelt.
“Ja… Yes…. Kyllä….” Pomisesid kimbatusse sattunud vastuvõetavad.
“Ja nyt täälta.” Ja avanud peakivi müüri sees raske tumedast tammest sepiskantide ja raudrõngse käepidemega ukse, palus üleni hallis kostüümis Raedirektor siseneda sajandite vanusesse Bürgermeistri vastuvõtu kivisesse ja renessanskunsti täistopitud nõupidamiste ruumi. Pikalt, kuni võlvakendeni välja ja ümbritsetuna kõrgete kaunite puunikerdustega ametnike toolidest, läikis lai massiivsete sammasjalgadega raehärrade töölaud. Selle valgemas otsas laiutas aga bürgermeistri korpulentne ametiiste. Jõudmata vabaneda oma diplomaadikotikestest, avanes veel üks väiksem uks, kust marssis sisse keskealine, alaliselt musthallis ülikonnas

LinnaValitsuseJuhatuseKomiteeEsimees. Ta jäi järsult seisma bürgerihärra tooli taha ja alustas võidukalt:

Raedirektor. ----- Raemuuseumi juhtiv seltsimees. Puudus täielikult täidesaatev võim.
LinnaValitsuseJuhatuseKomiteeEsimees. ------- Kodanik, kes kuulus laiemasse usaldusringkonda, omandamata veel haridus “ Kõrgemas Neurokirurgias”. Tulevikus lootus pääseda “ Valgesse (Punasesse) Majja.”


“Tere tulemast meie kaunisse linna. Olete alati oodatud ka tulevikus ja tänase tõsiseslt piduliku sündmuse tähistamiseks ”Palun!”” hõiskas ta uhkelt pead kuklasse lüües ja ise kahe käega kramplikult eelkäijate toolist kinni hoides. Nagu nõiaväel liuglesid ruumi kõige ees kandikutega rahvariides neiud ja nende järel frakkides ja vahuveini pudelitega kelnerid. Kõigile suruti klaasid kätte ja kallati ääreni täis.
“ Aastaid ei ole olnud meie ajaloolise Linnavalitsusjuhatuskomiteel õigust otsustada ise siia majja kutsuda imperialismi välismaalasi." Haudvaikus tiirles vanade võlvide all.
"Teie, minu kallid sõbrad, olete esimesed, kes selle au osaliseks on saanud. Siin ruumis meile ootamatult saabunud välismaalased, kui neid juhtus olema, käisid salaja. Ja kui Komitee mehed sellest teada said, siis oli ka Raemuuseumi juhtival seltsimehel sulg sabas. Te võite ju arvata, kui raske on olnud tema amet,” millepeale üleni hall, kuid nooremavõitu äramärgitud kangelane tegi külaliste suunas naeratava kummarduse.
“Siin võisid esineda vaid rahvakunstnikud. Nüüdsest võime lubada ka teisi. Oleme saavutanud suuri töövõite. Soovin edu teie tõsistele läbirääkimistele. Jõudu tööle!” Ta tõstis kuldse äärega kristallpokaali ja tühjendas selle hooga tilgatumaks.
“Ja nüüd, kahjuks pean ma ära minema ja jätma teid omapead,” kahetses Bürgermeister. Sama tempokalt nagu ta oli ilmunud, lahkus ta ka oma sadade eelkäijate tööruumist.
Jahmunud kuuseostjad ei olnud veel sellest karussellist toibunud kui Boss võttis juhtimise üle. Ta palus osapooli asuda otsekohe tegevuse juurde. Blondid rahvariides elusnukud, milliste koopiaid olid külalised ostnud mälestuseks igaveselt tiirleva laeva valuutapoest, kallasid auravat kohvi imekauni keskaegse serviisi tassidesse. Väriseva käega võttis Johtaja selle Meisseni tassikese ja sosistas salaja Yritäjäle.
“Tää maksa enempä kun su turbo “Volvo”!” kes vastuseks noogutas vaid vaikides peaga.
“Meil neid tasse jätkub,” tabas naeratav Boss.
Nüüd alles märkasid auväärsed külalised, et see ei ole veel kõik. Rikkalik furshettkate lebas rahulikult ootamas oma tarbijaid. Juhtnuku palus käega viibates asuma ka maitsma neid kunstiliselt kujundatud roogi. Ka kõige nõudlikum gurmaan oleks rahulolevalt mõnulenud, nähes seda sajanditevanust kokakunsti saavutust oma käeulatuse kaugusel. Kusagilt lähedusest kostus virtuoosne viiulimäng, mis jäi saatma kogu edaspidist toimingut.
“Aega on. On - on! Soojad road tuuakse alles tunni pärast,” lähenes oma ohvritele taldrikult peenutsevalt hiidkuldkahvliga delikatesse nokkiv pearaamat Maara.
Viisakalt naeratavad kohvijoojad noogutasid mõistvalt ja pöördusid Bossi poole palvega asuda ka asja juurde. Lõpuks istuti vastakuti nõupidamiselauda, kohmitseti mõni hetk paberilehtedega ja alustati.
Ühepoolselt lõbusalt lepiti kokku järgmises:

1. Kuuski ostetakse kokku mõni tuhat.
a) Täpsustamine toimub rahvusvahelise telegraafiaparaadi abil. Ostjad muretsevad ja taastavad selle riista. (Tuleb hankida selle masina täpne koopia sidemuuseumist.)
b) Ühe kaubandusliku eksemplari hinnaks võib olla kuni nelikümmend põhjaveljede marka. (Suurriigi valuutal arvelduse võimalus puudub.)


Meissen ------- Mees, kes valmistas ülihinnalisi toidunõusid aristokraatidele juba pimedal Keskajal.
Gurmaan. ------- Iskik, kes iialgi ei söönud pelmeene.
Delikatess. ----- Siin mitte pelmeen.



2. Kuused peavad saabuma mitte hijem kui kuuendal Jõulukuu päeval. (Transpordi eest vastutab Oti firma. Rahadega tema ei tegele.)
Selle punkti läbiarutamise juures jäid ostjad vähe hämmeldusse, kuid Bossi lühikene märkus, et Otti ei saa rohkem usaldada kui transpordi küsimustes, pidi rahuldama uudishimu.
4. Raha laekub teatud panka Büroo eriarvele.
a) Tegeleb Büroo majandusjuht Kill.
b) Kontroll jääb pearaamtupidajle.
Siin jäid ostjad nõutult üksteise otsa vahtima ja joonistasid suured küsimärgid oma paberitele. Lisaks punkti kirjeldusele tõusis majandusjuht ja neratas, et tema peale võib raudselt loota.
5. Kõik kokkulepped kaubatingimuste kohta jäävad Oti kooperatiivi vastutusele, millised suvel allakirjutatud.
6. Lepingu riknemise korral kannavad kahju osapooled iseseisvalt ja teineteisele pretensioone ei esita.

Pitsatid ja allkirjad ja lauda toodi suured, maguslõhnavad metsseapraed. Siiski enne kui asuti uluki hõrgutise kallale, palus Johtaja sõna ja teatas, et hotelli jäänud suurtes kohvrites on kingituseks hulgaliselt Põhjaveljede koorilaulu ja pasunakooride trükitud noote. Killi kahvatuks muutuv nägu ei jäänud terasele Yritäjäle märkamatuks. Bossi sõnatusse suhu sattunud lihatükk pidi äärepealt sulgema hapniku ligipääsu laiarindse kerega ja lauluga treenitud kopsudele.
Pärast ajaloolise lepingu allakirjutamist kulutas Pearaamat jäägitult oma arvuti puunuppude materiaalosad. Telegraafiaparaat viidi kapitaalremonti eriti salajase sõjatehase kõrgekvaliteediliste teadlaste kätte. Kõik paberile jäänud rehknutid suleti spetsiaalselt ostetud sheifi ning selle avamist võis toimetada ainult kolme kooditeadja juuresolekul. Vaarao hauakambri vaikuses otsustati “Büroole” laekuva raha maa ja asukoht
Suurriigi kõige rangemate määruste järgi oli tegevus vabam kui mullu, kuid sada protsenti kogu laekuvast valuutast pidi saabuma siseriikliku usalduspanga arvele ja väike osa sellest arvestati ümber ka oma tuimade puupaberrahade vastu. Kõiki tehinguid kontrolliti kuni taskute pahempidi pööramisega riigipiiridel ja eksinutele oli karistus karm. Seadustest püüdsid mööda hiilida kõik - ja kõikjal leidus rikkujaid ja vahelejäänutele karistajaid.


* * *

Teatud pank. Büroo eriarve. ---------- Salajane pank mõnel teisel kontinendil.




Alati ühiskondlikuks otstarbeks kasutusel olnud parkimisala oli selleks ja nii mõneski järgmiseks päevaks suletud. Ümberkaudsed keskäärelinnaelanikud olid võrdlemisi pahased, et nende igapäevane harjumuslik elurütm oli täielikult segi paisatud.
Kolm pikahaagisega veokit ootasid järjekorras oma saatust. Umbes kümmekond talvistes tööriietes meest ja kolm ametivormis autode inspekteerijat olid nii tõsiselt ametis, et isegi jäiselt niiske meretuul ja paks lumepudru ei takistanud kuumalt arenevat sõnelust. Kord autode alla ronides ja siis jälle koorma otsast hõigates avaldati isiklikku arvamust, ka päris jämedate sõnadega. Varases hommikupimeduses möödasõitvatest autoakendest nägid tööleruttajad imestusega Jõulukuu alguspäeval suuri kuusekoormaid ja nende ümber askeldavaid tegelasi. Olles ettevaatlikud arvamuse avaldamisega tuldi järeldusele, et toimumas on järjekordsed filmivõtted, milledega oldi nii harjutud. Kõikjalt üle suure riigi käidi kasutamas ühe ainumase europiidse linna valmisehitatud loomulikke dekoratsioone, loomaks valgel kangal miljonitele vaatajatele illusiooni, et kõik halb tegevus on juhtunud kuskil kaugel rajataga. Kuused, nüüd kui Jõuludeni pea et kuu, avaldasid tõsist imestust ka koormate kallal askeldajaile. Saadud käsud ning mitmeid kordi läbiarutatud plaanid sundisid mehi läbiviima aktsiooni juba teadlikult ja kõikidele osalistele oli selgeks saaanud, et mingi osa unistuste ajast oli saamas reaalsuseks.
“Mis kandi mehi?,” hüüdis koorma otsast üks kontrollijatest.
“Kesk Eestist,” vastas kõhetu mehike.
“No vaata seda,” hoidis asjamees haralist, kõveraks tõmbunud, rohkem kuivanud luuda meenutavat sümboolikat ja heitnud selle koormaotsast alla, teatas ta karmilt: “Kogu koorma laote ringi ja näitate iga puu mulle ette!”
“Siin on kaks tuhat puud. Oled lolliks läinud,?” õiendas keskeestlane vastu. “Juba oktoobrist alates oleme jännanud võsaga. Kurat, suure metsa oleks saanud selle ajaga maha võtta? Nüüd siis kui minek käes, lapi neid jälle uuesti ringi.”
“Kelle koorem on järgmine,?” päris teine ametimees.
“Siit samast linna küljealt,” hüüti õrnalt vastuseks.
“Vaatame kust peldiku tagant teie neid virutanud olete?”
Kontrollid, osavalt koormale roninud, hakkasid alla lennutama järgmiseid harakaid meenutavaid kuuskede vrakke. Kuid siiski suuremate arusaamatuste ärahoidmiseks, paluti kaks esimest laadungit laotada laiali mööda autode parkimisplatsi. Valgusehakuks oli rivvi sätitud umbes neli tuhat kuuske. Pikkadest pulmanautodest paistis vaid esilaternate kuma. Vabaks jäänud kolmas masin saadeti rahumeeli oma kolhoosi tagasi. Neid kästi järgmiseks hommikuks varakult platsis olla ja ainult korraliku kaubaga, muidu sõiduks luba ei saa.
Tükk aega oli Linnaametijuhtkomitees mõeldud, mis loa alusel võiks sulgeda nii tähtis autoparkla. Lõpuks leidis esimehe abi, et just filmivõteteks kehtib erimäärus ja täielikult seaduslik alus sulgeda tegevuseks teatud alad. Kõrgemale kui linnavõimud, hoiti tegevusplaani salajas, sest siis oleks bisnessis osalejaid juba rohkem kui ükshaaval kuuski. Lõunaajal saabus ka Boss, kaasas erandkorraks väljaantud eriluba kino väntamiseks.

* * *

Väike, autode tehnilise ülevaatuse Ülemvaataja kabinett, oli vormis ametnikest tulvil. Mõned suitsumehed pidid talla alla põrandale poetama oma kustunud konid, leidmata teed ainukese tuhatoosini, mis oli niigi pilgeni täis ülema segipaisatud töölaual.

“Terve tee on neid täis ja kogu aeg saabub juurde,” ahmis Kill ülemusele viimast kohalikku uudist, kes parajasti selgitas riiklikule komisjonile piirikaubanduse uusi ettekirjutisi.
“Mitu koormat?,” põrutas Boss.
“Täpsemalt kolmkümmend kaks,” kõlas vastus.
“Kolmkümmend kaks korda kaks tuhat teeb siis….? Kuule Ülem, on sul seda masinat?,” palus Boss abi.
Ülitähtsa liigutusega nööpis abiandja lahti vormi rinnatasku kinnitustruki. Isikliku metallist ametimärgi alt põuest tõi ta esile väikese taskuarvuti, millele oli peale trükitud “MADE IN CHINA.” Pingsalt uuris ta tibatillukesi nuppe ja asus arvutama.
“See teeb siis? Paluks vaikust!” veel hetk ja tummas ruumis kõlas tähtsalt vastus: “……Viiskümmend neli tuhat null null!”
“Kuuskümmend neli,” parandas üks alamatest.
“Näete nüüd kui suur vastutus asub teie õlul. Kontrollida täielikult ülemaailmsete nõuete alusel autode korrasolekut, koormate õigsust ja asukohta. Juhtide, viisade ja passide olemasolu ja plommida kinni koormad. Kõige hiljem peavad masinad startima homme hommikul vastavalt sõlmitud ja kontrollitud rahvusvahelistele lepingule. Kogu töökulgu jälgib Petroff isiklikult. Kordan - isiklikult ja muud küsimused lahendame paigapeal koos minu asetäitjaga,” kõnetas Boss paarikümmend mundrikandjat, kes erilist indu just eesseisva tegevuse vastu üles ei näidanud.
“Kas küsimusi on?,” jätkas Boss.
“Mida me teeme nende kolmega, kes said kolhoosi tagasi saadetud,” küsis üks hommikustest kontrollijatest.
“Saata kohe neile patrull järele. See on käsk seltsimees seersant!,” põrutas Ülem isiklikult.
“Tak totshno!,” ja süüdanud kustunud koni, pöördus seersant ülemuse käsu täitmisele.
Kikkis kõrvadega jäid kõik toasolijad äkitselt kuulama karjuvat telefonihelinat, milline kaikus ühest ja just sellest samast Suurriigi vapiga telefoniaparaadist.
“See on teile,” ulatas Ülem kõnetoru otse Bossi ninaalla, ise teistele sõrmega vaikuseks märke andes.
“Võtame ikka - kogu aeg võtame seltsimees Petroff…... et mida võtame? Kino ikka seltsimees Petroff. Kes kaebas? ….. Ah et seltsimees Esimene ise või? …..Ei - ei liiklus ei ole kinni, inimesed saavad läbi küll!………. Mis? Sõjavägi ei saa läbi? Kuhu nad lähevad? -…. Vabandust seltsimees Petroff. Ma ei saanud aru et sa tema toas istud. ……. Just nii! Jätta familiaarsused. ……… Tulevad kohe kontrollima!…. …..Saab täidetud! Punkt!”
Sisemisest pingest leemendavana püüdis Boss kindlaksmäärata asetäitja asukohta, kud võta näpust.
“Kiiiillllll…!,” kõlas kabinetist ahastav karje ja kõik mundrid tõmbusid aeglaselt kaasatundvasse valveasendisse.
Järgmine telefon nii kõvasti enam ei helisenud ja pärast mõnekordset tilinat võttis Boss vastu uue vapustuse.
“Kill? ….. Kust sa sinna said?…… Ah et miilitsa sireenidega! ….. Mis - telegraaf hakkas tööle? Tänu jumalale! …… Mida nad kirjutavad? … Mida - mida? ….. Kolm ja pool tuhat ainult …. Kellele me müüme? …… Hiinlastele? … Oot ma vaatan …… Ei. Siin kogu arvu pole märgitud …….. Miiiisssss? Ja nii jääbki! …… Kurat! Olgu kino koohe kohal!”

* * *



Operatiivnõupidamine toimus Petroffi isiklikus mustas ametiautos, milline oli peatatud just seismist keelustava liiklusmärgi alla. Aegajalt lülitas valvas roolimees sisse klaasipühkijaid, et paremini jälgida suurt sagimist lõpmatuna näiva veokite rivi ümbruskonnas. Juba olid kohale jõudnud filmistuudio helgiheitjad ja nende vahel sibasid väiksemad valgusjutid telekaamerate tarbeks. Kaableid veeti küll pikki küll põiki liiklusstrassi. Kogu tegevust reguleerisid sauadega miilitsad, kord lubades sõita, kord kästes momentaalselt peatuda. Liikumatult tummade gruppidena jälgisid hirmunud koormatesaatjad laisalt langevate lumeräitsakate vahelt ennenähtamatud siblimist.
“Kui palju nad siis lõpuks võtavad?,” küsis Volli.
“Ainult kolm ja pool,” vastas Boss.
“Aga leping?”
“Näed siin numbrit pole ju. Jutt oli nii palju kui anname.”
“Ja sina loll ei mõelnud?”
“Ott lubas.”
“Missugune Ott?”
“Noh see, kelle sa keldrist välja tõid,” õigustas Boss.
Autoomanikul oli asi klaaruma hakanud.
“Tahtsite kogu poti põue pista ja mida sa vennike nüüd teed?,” oli Petroff halastamatu tõe kui parteiliikmepileti lauale ladunud. “Nüüd pead kogu supi ise ära lörpima. Hommikuks olgu kaup kadunud ja sina ka”

* * *

“Kust kolhoosist siis see kaunis koorem pärit on?,” uuris Suurriigi Televisioonireporter ehmunud metsaraidurilt. Suu lukkus seisis tumm ümar nägu kaadris.
“Ära karda, ütle või paar sõna. Ma loen tõlke peale. Ega sinu häält ei kosta. Pane ainult suu käima,” õpetas teleäss.
““Teel Kommunismile” on meie kolhoosi nimi,” vastas nägu hirmunult. Äkki kogu meeli kokkuvõttes, vuristas pea röökides: “Sotsialistlikkus võistluses Jõulukuuskede raiumises sai meie brigaad esikoha ja nüüd sõidame neid Näärikuuski viima Jõuludeks meie vennasrahvale.”
Selle jutu peale jäi ka kogenud proffessionaal tummaks.
“Meid kolmekesi valis kolhoosi üldkoosolek. Mina olen meie lautade kõige eesrindlikum lüpsja. Sass on mehhanisaator ja esimees ise juhib koormaautot. Oleme õnnelikud ja tänulikud, et Partei usaldas meile nii vastutusrikka ülesande. Täidame oma kohustused eeskujulikult.!”
Põlvitav kaameramees lasi aparaadi otsa allavajuda ja purskas kõva häälega naerma.



Parteiliikmepilet. ---------- Elus või elutute olendite või asjade hulgast kõige tähtsam asi organiseerunud elemendi eraldamiseks mitteorganiseerunud elemendist kogu Maailmaruumis.




Kill koputas viisakalt musta auto tagumise ukse aknale, ise jalalt jalale tammudes ja lumeräitsakaid kui sääski eemale peletades ning ootas jutule pääsemist. Aeglaselt vajus autoaken.
“Lahingukäsk on täidetud. Kas meeldib?,” esitles ta ennast konsiiliumile. “Ott pidi ka kuskil siin massistseenides esinema.”
“Toimeta see värdjas siia,” oli Boss resoluutne ja sama aeglaselt sulgus aken. Käed küünarnukini taskutes, tammus Kill teisel teeservas oleva võttegrupi poole, kus just kaamermees püüdis end püsti upitada intervjueeritava ees.
“Hei ässad, ega te Otti näinud pole?”
“No selle metsa sees leiab kindlasti ka originaale. Viimati saadeti niisuguse kampaaniaga thsuksidele Moskvast jääd koos õnnitlustega töös ja isiklikus elus,” vastas ekraaniäss vihaselt.
Kogu äri kippus käest. Kokku ligi kaks miljonit ja nüüd ainult mõned tuhanded ei vääri loorbereid. Mida siin veel jamada. Sada passi koos viisadega väljatõmmata nendele puupeadele. Kogu maa läbi tallatud ja kurat - võlad peale selle. Hea pull küll! Mis kuradi nipiga Boss ja Maara sellest sitast välja rabelevad, pani Killi südamest irvitama, kui ta nägi kõrvaldatud ärimehe mõtlikku pilku talle silmi puurimas.
“Siin sa siis mängid artisti. Pool aastat tegele sinu pasaga. Isa Volli käru on seal teisel pool teed ja Boss isiklikult tahab sind rehabiliteerida selle kolonni kindraliks. Mind ära enam tülita. Kuid kulud maksad isiklikult Shveitsi minu pankade arvetele,” surus kunagine noorsootööline läbi hammaste.


* * *


Igaks tuhandeks elujuhuks käisid vormis tehnikamehed läbi kõik sõidukid ja tegid visuaalse vaatluse tulemusel selgeks, et üle Impeeriumi piiri pääseks vaid ainult kaks riista, millised vastavad elementaartingimustele - kui neid vähe kohendada. Koormatega neil asja polevat ja tollimehed järgigu omi eeskirju. Kes vastutab kauba eest oli siiamaani Ülemale selgusetu. Kõik olid kui maa alla kadunud. Ainult tohutu möll akende taga elava liiklusega magistraalil, kus lõikasid silmi säravad prozhektorid, seisvad ja edasi hüppavad ja jälle seisvad sõidukid, häirisid ülema kabineti vaikust. Tööpäeva lõpuni oli veel napilt veerand tundi. Taas pilku tõstes märkas ta uksel sõnatult kahvatud blondipoolset, alles lörtsi käest saabunud tegelast.
“Palun vabandust. Minu nimi on Ott Veel. Oleks vaja lahendada mõningad küsimused, milliseid teie abita osutuvad võimatuks.”
“Ja milliseid?”
“Seltsimees Petroff andis mulle käsu viia operatsioon lõpuni. Teie nõusolekul ma kutsuks siia trepikotta koormate esindajad ja selgitaks neile mida sain ka ise äsja teada. Väljas sajab ja kõik ei kuule.”
“Kui Petroff siis Petroff,” mõmises Ülem ja vaatas kella. Ta tundis, kuidas närv hakkas tasapisi üleskruttima. Naine seisab juba lastega kindlasti tänavanurgal ja ämmale jäävad viinerid jälle hiljaks.

Tshuktsid. ---- Rahvus, kes elab kaugel igikeltsal ja ainult tänu oma üliandekusele suutis Imperialismi ajal säilitada neile omased kombed ja tavad.
Rehabiliteerima. ------ Kõrgelt tulnud käsu korras olematuks muutma kõrgelt määratud sundkordset karistust.

Välgu kiirusel sai trepikoda pilgeni täis igatsorti vati- ja nahkjopedega metsameestest. Ülemisel platvormil, kus oli mingi ametniku vastuvõtuaken, olid ka üksikud toolid ja vigaselt kõõluv tavaline neljajalgne vineerlaud. Et oraatorit paremini kuulda ja näha oleks, aitasid lähemalolijad Oti sellele kiikuvale poodiumile. Krohvitud lagi nagu pressis kõnemehele peale ja ähvardavalt kontrollis, kas viimased Petroffi käsud ja nõuded saab teatavaks tehtud nii nagu nägi ette kõrge konsiilium. Nii ebakindlalt ei olnud Ott ennast iialgi veel tundnud. Trepikojas valitses hiirvaikus. Põlvede ja hääle värinal püüdis ta alustada.
“Mehed. Jälle on mingi jamps käimas? ” õigustas end rehabiliteeritu. “Praeguste andmete järgi lubatakse sõita vaid kahel veokil. Need oleks siis esimene - Kolhoos “Punane Partisan” ja teine - Tõrvaaugu Metsakombinaat.”
Keegi ruumis ei liigutanudki. Millegipärast hakkas Oti jalgealune kõvasti kiikuma ja viimases hädas tasakaalustas ta end kätega laest kinni haarates.
“Mis teha võsaga?,” kostus kuskilt keldrikorruselt.
“Linnavõimud lubavad sel aastal alustada Näärikuuskede müüki esmakordselt juba homme hommikust,” kõlas vapustav uudis.
“Aga mis saab viisadest ja välispassidest?,” päriti nüüd juba lähemalt.
Selle situatsiooni kohta ei oldud mustas kaarikus sõnagi räägitud ja siin improviseeris Ott juba omast peast. Viimasel hetkel vuristas ta ühe hingetõmbega:
“Võite sõita kuhu tahate ja kui sõit tehtud ……….”
Rohkem ei jõudnud ta midagi lisada. Kaotanud tasakaalu, maandus lubaja turskete meeste kätele, kes kasutasid võimalust loopida teda veel mõned korrad lae alla tagasi, ise täie häälega hõisates,: “Priveeet perestroiku! Priveet perestroiku !!!!!”

Järgmisel hommikul leidus iidse linna käidavamates kohtades hulgaliselt seinte äärde laotud sihvakaid Jõulupuid. Suuremad koguseid aga kohtas uuslinna mikrorajoonide keskuste avaratel platsidel ja isegi tsentraalne Võiduväljak ei jäänud ilma dekoratsioonita. Ebalev linnarahvas vaatas umbusaldusega seda metsarohelust ja ainult kohalikud kõutsid tundsid headmeelt, märgistades igat igihaljast oma vänge lõhnaga. Põhjakalda passikontrollid pidid nentima, et lõunapool on Uutmine läinud käima enneolematu hooga, sest üksikturistide arv enne aastalõppu oli kasvanud mitmekordselt. Kaks higist nõretavat käejälge ametiruumi kriitvalgel lael jäid kauaks tunnistama hiigelbisnessi õnnetust saatusest.

* * *

“Nii mehed. Lähme vaatame koormad ja autod üle. Peame väikese nõupidamise. Uurime kaarti. Hiljemalt reede lõunaks on vaja ületada riigipiir ja sama päeva õhtuks on koormad Helsingis üleantud,” tutvustas Ott kahele sohvrile tegevuskava. Mõlema juhi käest sai ta näha autode tehnilise ülevaatuse kohta suuri paberilehti, millede allservas ilutsesid ümarad punased pitserid, tunnistades õigust liigelda võõrriigi territooriumil.
“Kas siis tõesti ainult kaks masinat osutusid kõlblikuks,” päris Ott kõrvalseisjalt Ülemalt.
“Isegi see on hästi. Meie töö on tehtud ja kui on veel mingisuguseid arusaamtusi, palun tulge esmaspäeval. Homme sõidan Moskvasse instruktaazile. Ilma minu allkirjata ei sõida siit ükski vigane masin põhjapoole,” teatas resoluutne ülemus.
Sellega oli sekskorraks kõik. Mehed olid sunnitud vabastama koridori ja peagi kustusid ametihoones ka viimased valgustid.
Alles nüüd sai Ott rahuneda. Tänaval, juba süttinud laternavalguses, mille alla trio seisma jäi, silmitses ta mõlemat metsurit. Esimene neist tuletas talle meelde kunagist rahvuskangelast. Läikiva nokaga kaheksanurkse sohvrite mitteametliku vormimütsi alt vaatasid vastu enesekindlad pruunid silmad. Teotahteline nina koos pikkade kitsaste huultega jätsid kindla mulje, et sellise selliga võib juba luurele minna. Kõvasti kulunud nahkjope vasakule rinnatasku kohale oli monteeritud hõbedane märk, kus hoogsat kurvet võttev mootorratas kihutas võiduka finishi poole. Puhhvis kalifeepüksid lõppesid päevinäinud nahksetes säärikutes.
“Uurid elu või?,” päris sohver Otilt, kui see vahtis ta hõbedast rinnakaunistust. “Olin kallutaja. Näe siit samast sirgest tõmmasime otse puusse, selle asemele, et paremale pöörata. Vähe sain põrutada. Masin tegi mitu tiiru ja siis sai käruga jälle kokku. Ma olin sellepeale juba valgete kitlite õndsas kaisutuses. Rahvas räägib siiamaani,” lõpetas jutumees oma etteaste.
“Mis kallutaja?” päris Ott.
“Vankri kallutaja noh. Liidu Meistergi selle eest saadud. Ära muretse, kui vaja, siis tõmmame tinna veel kõvasti peale.”
“Kas sul viisa ja pass korras?,” päris Ott nüüd juba ametlikult.
“Nagu Norras seltsimees. Lapsest saadik olen unistanud Pekka tsiklit vaatama minna.”
Koos marsiti esimese läikimalöödud veoki juurde, mille ümber askeldas grupp Tollivalitsuskomitee töötajaid.
“Kes on juht?” päris Peatollur.
“Mina,” astus kangelaslik kihutaja ametniku palge ette.
“Kolhoos “Punane Partisan”. Võtke teadmiseks. Koorem läbikontrollitud. Kaks tuhat viissada taime kindlaks määratud. Haigustevabad. Garantiiniaeg läbitud. Niiskuskindel presentkate rebenditeta ja kinni plommitud kolmesaja seitsmekümne kuue Osariigi peatolluri number ükssada seitsmekümne teise poolt. Kirjutage alla,” kõlas etteaste.
See jutt võttis kihutaja tõsiselt kokutama.
“Mul tead seal k..k..oormas mõned k..k..astid…?”
“Koormas peale taimede kohta antud andmete mingeidki võõraid esemeid avastatud ei ole,” kõlas konkreetne seisukoht. “Kus on viimane masin?,” pöördus Peatollur Oti poole.
Teeäär oli autodest tühi. Läikiv “Punane Partisan” pika plombeeritud haagisega oli ainus, mis meenutas möödunud sündmusterohket päeva. Ott oli sootuks unustanud teise väljavalitu, kes seisis natukene eemal ja jälgis koorma vormistamist. Mehikene oli nähtavasti väga tagasihoidlik ja kuhu siis ikkagi tormata. Küll järg temanigi jõuab. Rohekas vatijope, samavärvi püksid, peas kõrvaklappidega lendurimüts avaldasid selles jässakas kujus isegi natukene kaastunnet. Kuid samas kiirgas ta ka mingit hingekindlust, mida Ott ei olnud tajunud juba hulga viimaseid päevi ja tunde.
“Kus Tõrvaaugu masin on?,” viibutas Ott.
“Seal linnaääres viimane,” vastas küsitav selgelt.

Rahvuskangelane. ------ Tavaliselt mingi elukutse esindaja põllumajandusest või rasketööstusest. Ka esines sõjalis-patriootilis spordialade esindajaid. Siin mootorrattavõidusõitja.


Sõnatu seltskond ees kappavate tollimeestega tormas sinna suunda kuhu tänavalgus enam ei ulatanud.
“Kuule Tõrvaaugu, aja oma masin vähemalt siia valguse kätte,” kamandas närviliseks muutuv Ülemtollur.
Rahulikult möödus mehike ootamajääjaist ja kadus kaitsva pimeduse rüppe. Sigaretid olid juba lõpukorral kui kaugusest hakkasid lähenema kaks tuhmi tulukest. Mida lähemale, seda suuremaks muutus mürin ja hiigelkontuurid võtsid selgemaid piirjooni. Võimas veok seiskus valju õhkpidurite sisina saatel laternaposti alla. Lühemat kasvu mundrimees, kes teepeenral jalaga koni kinni tallas oli just sama pikk kui esiratta läbimõõt. Kribinal krabinal ronisid tollimehed mööda veoki külgi ja lahtiarutanud koormakatte, hüüdsid nagu ühest suust.
“Siin on kõik korras!”
Peatollur uuris pabereid ja päris kolleegidelt taimede kohta.
“Kõik korralikult pakitud, valgete, punaste ja roheliste lintidega ümberseotud!”
“Arv?”
Hetk vaikust ja siis.
“Üks tuhat null null,” kõlas kõrgusest.
“Taimede tervislik seis?”
Jälle hetk vaikust.
“Kõik taimed terved. Garantiini ettekirjutustele vastavad.”
“Plommige kinni! Juhi nimi on ….?”
“Herman Mets - Tõrvaaugult.”
“Siin on kirjas German,” vaidles Peatoll.
“Punaarmees olin German. Naisele ikka Herman.”
“Tähtis, mis on paberitel. On paber, on inimene. Ei ole paberit, ei ole inimest. Nii German - kirjuta alla,” lõi peamees plartsuga paki dokumente veoki poritiivale, ise veel kõrgusesse pärides,” Kas saja plommiga saate hakkama?”
“Just nii,” kõlas vastus ja pimedusest hakkasid kukkuma alla tollureid, kes tööga kiiresti ja eeskujulikult valmis saanud.
“Dokumendid on vormistatud viimaste korralduste kohaselt. Kui hommikuks on mingeid uusi eeskirju, siis olete kohustatud ümbertegema need vastavalt uuele korrale. Seltsimees kolonniülem, allkirjad siia alla ja pool nendest paberitest jäävad meile järelkontrolliks,” sirvis Peatoll veel kord seda hunnikut. Ott pressis kogu selle väärtusliku puhmaka lörtsi eest mantli põue peitu ja ametimeeste brigaad marssis oma järgmiste kohustuste täitmisele.
“Saame tuttavaks, mina olen Ott,” surus kolonnijuht mehikese kätt.
“Maal kutsutakse mind lihtsalt Herru’ks,” naeratas sõbralikult lendurimüts.
Nagu vanad head sõbrad hingasid mõlemad mehed kergendatult, ja omad uudised vahetanud, et siis jälle tagasi koju oma perede juurde tormata, mida nad ka sügavas hingesopis soovisid. Korraga kääksusid pidurid ja hulk punaseid tulesid andsid märku, et kõik alles algab. Vastu liiklust oli läikiva kabiiniga veok tagurdanud otse Herru oma massiivse esistangeni. Ja nagu ühes heas näitemängus ikka, kui hingepaus hädasti vajalik, jätkuvad sündmused täie hooga - äkkehmatuste, lüüriliste pisarate ja kurat teab veel millega, kuni tragöödia või komöödia traditsioonilise lõpuni välja.

* * *


“Olgu neeetuuuuud, neetuud, neetud see võsa. Ma teadsin, et see kõik on suur pasa rookimine. Kogu elu seisab. Tööd üldse enam teha ei saa!,” hüsteeritses Boss ja tagus rusikatega vastu hiigelveoki poritiiba. Nahkjopes sohver nähes, et tema juuresolek on siin üleliigne, sosistas Otile vaikselt kõrva, et läheb kabiini tukkuma. Tema meeskond koos passide ja viisadega on kell viis hommikul lahkumisvalmid.
“Hommikuks oleme küpsed kõik,” arvas Ott ja noogutas ükskõikselt Kallutajale.
Peasüüdlane German vaatas imestusega, kuidas üks täitsa võhivõõras mees taob masinat ja peab teda kõige suuremaks riigireeturiks, metsavennaks ja tagatippu veel bandiidiks kah.
“Kuule vend - ära märatse. Mina tulin siia, et need Jõulupuud ilusasti üleanda ja siis koju tagasi vurada. Mitte keegi ei ole mind käskinud lahingülesannet täitma minna ja üle - üle- üldse on need asjad mul ammu tehtud,” sõnas vanarahu ise, “Vot nii!,” ja näitas Bossile keskmist sõrme.
“Miks kurat siis sulle passi ja viisat ei tehtud,” üritas Boss rahuneda.
“Mul oma pass taskus ja viisa on haiglas sünnitamas. Võtke need plommitud taimed ja viige need sinna kuhu vaja,” oli solvunud juht valmis hüppama autorooli.
“Kuule - kuule. Kuhugi sa ei lähe,” hingeldas Boss. “Katsu mees mõista, et ilma sinuta ei ole meid kedagi enam hommikuks hinges. Kurat, sinu nimele on vormistatud see koorem ja see…” Boss jäi hetkeks silmitsema hiigelveokit, “… see Bronevik kah. Enne hakkavad siin meres ujuma krokodillid, kui vormistada ringi kõik need bumaagad!?”
“Mis teha?” kõlas ükskõikne vastus.
Isegi Otile pilku heitmata, surus murtud mees käed küünarnukini mantlitaskuisse, pööras kannapealt ringi ja võttis sihiks teiselpool tänavat riiginumbrimärkidega musta limussiini. Ta veeres üle magistraali kui siil, kellelt võetud võimalus uinuda rahulikku talveunne.

* * *

Mehed istusid laias, kuid sõidusuunas kitsas, kõrgel Broneviku kabiinis ja jälgisid vaikselt, mida võib ette võtta ületee elutu Petroffi liikumatu võimusümbol. Ainult aegajalt tõmblesid närvilised klaasipuhastid edasi tagasi, tõendamaks kõrget temperaturi, milline otsis suletud plekkkestast väljapääsu. Järsku hüppas riist paigalt, lülitamata isegi sõidutulesid, tegi magistraalil U pöörde ja stopptulede valguses peatus sama järsult “Punase Partisani” ette. Kõrgusest oli Otile selgelt näha, kui lülitusid kollased vilkurid, milline oli nähtavasti märguandeks järgida võimu ja alluda korraldusele. Mootorid käivitusid ja kolonn läks liikvele. Läbinud südalinna suuremad väljakud, oli marshruudi lõpppunktiks Valge Maja Maailmamuutja pronkskuju seljataguse fassaadiesine parkimisplats. Siin võisid seista ainult mustavärvi väikesõidukid, millised kuulusid väga võrdsetele tegelastele. Seda tähistasid ka vastavad liiklusmärgid. Vilkuvast autost tormati ummisjalu läbi klaasuste kuhugi hoone sisemusse. Sõnagi lausumata jäeti ootajad jälle omapead.
“Kuidas sa julged panna masinat seisma nii vängete märkide alla?” küsis Hermann, kui Kallutaja oli hüpanud astmelauale.

Bronevik. ------ Ühe kergekahuriga soomussõjamasin.
Bumaagad. ------- Kirja pandud ja sinna ridade vahele peidetud tegelik informatsioon.


“Liidus kehtivad mõnel pool liiklusmärgid hommiku kuuest õhtu null-nullini. Vabal ajal toimi nii nagu puhkusel. Eks siin ole samuti,” arutas tsiklimees.
Klaasuksed avanesid ja sealtsamast osutas tumm ametnik sõrmega Oti ja Hermani suunas ning sõrme mitu korda konksutades kutsus neid endale järgnema . Sõnagi lausumata juhatas ta sisenejad palee fujees esimese ukseni liftide galeriist ja kui mehed olid sinna korralikult pakitud, vajutas ainsale tõstuki nupule. Ragisev riist toimetas reisijad enneolematusse kõrgusse. Kumbki ei osanud uneski aimata, et saatus võib osutada neile nii suurt au, et hingata sisse selle püha templi õnnistatud õhku, mis siis et öösel. Ka kabinett, kuhu lifti uksed avanesid, oli avar.
“Tulge siia,” kamandas Petroff.
Pärast paarikümmet sammu seisid mehed lauatennise väljaku suuruse, kogu Osariigi auastmelt kõrgeima kultuuritöötaja tammise töölaua vastaskaldal.
“Anna pass,” nõuti teiselt kaldalt.
“Pole. See on naisega sünnitusmajas isaduse tõestamiseks,” vastas lendurmütsi keerutades endine punaarmeelane.
“No siis midagi muud on sul ju olemas,” hakkas nõudja hari tasakesi punaseks tõmbuma.
“On. Ostukaart on. Pildiga ja puha.” Ta viskas oma märja mütsi keset lauda ja ronis kätega sügavale vatijopi sisemusse, kus pidi asuma see tähtis dokument.
“Herman Mets. Välja antud Tõrvaaugu Metsakombinaadi A/Ü poolt. Allkiri parteibüroo sekr. Mitteloetav? Kehtiv aastani 2000! Tõrva rajoonis. Hmmmm…….?”
Sel ajal kui käis isiku ja isaduse tuvastamine, oli Otil mahti vaadelda Osariigi Kultuuriülem Staabijuhataja komandopunkti.
Laua vasakul poolel, nägudega vastu peremeest, lebasid oma paarkümmend kuldpunaste Suurriigivapiga telefoniaparaati. Tähelepanelik pilk tabas igaühel neist oma suuna, mis olid märgistatud kirillitsa kirjamärkidega - KULT.MIN,- TEATR.OP, -PEV.POL,- DIR.DRAM, -DIR.FIL, -MYZ.X., -TB,- ON SAM.,- MOC.,- KGB,- JNE…
Liit – Okupeeritud väikeriikide vabatahtlik liit.
Ostukaart. ----- Kõige tähtsam Perestroika dokument. Vaba sissepääs kõikidesse kauplustesse, kus kehtis Suurriigi puuraha.

Osariigi kultuuriülem.(lühend.KK.) --- Kodanik, kes oli omandanud proffessionaalsed oskused kõikidest kultuursetest elukutsetest. ( Dirigent, sopran, bass, reshissöör, koloratuur, Othello, Odett, Vürst Igor, Hamlet, Zõkina jne.)
KULT. MIN.( v.k.) ---- Ministeerium kus viidi ellu K.K. loomingulised ideed.
TEATR.OP. ---- Opereti, mõnikord Ooperiteater, mõnikord Ballettiteater.
PEV.POL. ----- Suurriiklikult tähtis Lauljate väljak, kus iga viie aasta möödudes esines K.K. soolopartiiga., millistest on vändatud ka filmid.
DIR.DRAM. ----- Draamade teater, kus tihti lavastati kuulsusrikkaid episoode verisest sajandialguse revolutsioonist.
DIR.FIL. ---- Kontserdisaal kus kuulati Kuupaistesonaati.
MYZ XOP. ---- Ustavate meeste laulukoor.
TB.(televidenija.) ----- Pildiga Ideoloogiakeskuse allstaap.
ON SAM. ---- Tema Ise. Mees, kelle nime võis kasutada ainult “hädakorral.”
KGB. ----Komitee. Vt. Komitee.
MOC. ---- Suurimpeeriumi Keskus.
JNE. ----- Vähemtähtsad.


Ainult üks neist oli vapita ja kulunud numbrikettaga.
“Istuda!,” kõlas kõrgkultuuri kuraatori komando.
Sõnalausumata võtsid mõlemad mehed kursi otse helehalli nahksohva suunas ja viskusid läbiligunenud riietega tema embusesse. Siit oli seda avarust justkui ohutum vaadelda koos kauguses kapiuste kallal sipleva Bossiga, kes käitus nendega kui omas kodus.
”No podletsõ,” pomises üle prillide ostukaarti eksperteeriv, kogu selle krempli kujundaja.
Otse tema selja taga ilutses kalliskividest tikitud MaailmarevolutsiooniIsa ristkülikuline portree. Labakäe siseküljelt, milline oli tervituse märgiks paigutatud võrdse suurusega igihaljalt naeratava näoga, võis mõni ennustaja lugeda välja tuhandeaastase eluea. Vasakust õlast kasvas välja Suurriigi sümbol kindlusetorn, mille tippu kaunistas proportsioonilt võrdne poole portreepinnaga rubiinidest viisnurk. Taamalt oli näha valitseva ideoloogia hele päike, milline peab valgust andma nii pimedas öös kui ka keerulistes situatsioonides. Paar, kolm rändavat punalippu igas ruumi nurgas, akende all vineertoolide read ja hunnik seinakappe, pidid näitama kogu ideoloogia askeetlikkust suurjuhtide elumaneeris.
“Kuhu sa lepingu koopia turganud oled,” päris Boss kolleegilt.
“Staliina teab,” väntas Petroff vapita telefoni. Ja siis kostusid ka kutsuvad signaalid.
“Staliina kallis. Nüüd on kiiresti abi vaja. Tule palun ruttu. Avarii olukord,” pani helistaja toru tagasi. “Kurat, selle linna telefoniga….. Ta elab siin kõrval majas. Tunneli kaudu on ta välgust kohal,” andis ta kolleegile selgitusi. “Selle sekretarshaga tuleb viisakalt ringi käia. Sõbranna on Esimese naine ja mees Kultuur- ja Importkaubalao direktor,” õigustas Petroff.
“Seda ma olen kuulnud. Ei tea, kas tal Välisministri kodust ka on?” uuris Boss halastamatu huviga kõrgülemust.
“Soo, nüüd läheb eriti suur jamps lahti,” sosistas Ott oma sohvanaabrile.
“Mis teha,” tuli samavaikne vastus.
Staliina, nagu võimukas perenaine ikka, ei jõudnud veel sisenedagi, kui põrutas Suurriigi ametlikus keeles “Lift on sopane. Kabineti põrand mudaseid jälgi täis. Mis siin toimub?.”
Nähes, et sohval, kuhu haruharvadel külaskäikudel on lubatud istuda vaid Esimesel ja kaugetel külalistel Pealinnast, lamasklesid kaks läbimärga peletist. Ta oli hirmsalt raevunud ja pea et kättpidi valmis nendele lojustele kallale kargama.
“Momentaalselt vabastada diivan! Ümber istuda vot sinna!,” kriiskas sekretär vihaselt.
“Staliina kallis,” alustas ülemus Petroff magusalt sulaselges isapoolses kodukeeles: “Jäta nad rahule ja asume kiiresti asjakallale. Meil ainult mõni tund aega.”

Kuraator.------ Siin lembev&
 
    Trüki   E-post   FB     
18 Aug 2017 16:43
EELK peapiiskop Urmas Viilma kõneles 13. Metsaülikoolis religioonist ja hirmudest.
18 Aug 2017 12:55
Saksamaal hukkus pussitamises üks inimene
18 Aug 2017 12:47
OTSEBLOGI JA FOTOD SÜNDMUSKOHALT | Soomes Turus pussitati vähemalt 8 inimest, kellest 2 on surnud. Kurjategija on võetud vahi alla
18 Aug 2017 02:36
Oleks nagu tehtud kõik, ent tühivastused käibivad nii nagu ennegi. -Ametikirjavahetuse meelespea.
17 Aug 2017 18:37
Eerik-Niiles Kross: metsavendade sõda kestab edasi (2)
17 Aug 2017 15:51
Terrorirünnak Hispaanias PM
17 Aug 2017 15:44
Maailmapilt: MAAILMAPILT. Fred Kraav ERR Arhiiv
17 Aug 2017 15:15
Ottawa - Black Ribbon Day 2017
17 Aug 2017 10:01
Trump: monumentide eemaldamine on rumalus (2)
17 Aug 2017 09:34
Stockholmi politsei keeldub 11 päeva kestnud afgaani noorte meeleavaldust laiali löömast (5)
17 Aug 2017 07:46
Niinistö: Kui Eesti ja Venemaa vahel algab sõda, puhkeb maailmasõda (1)
17 Aug 2017 07:42
David Vseviov 13. Metsaülikooli avaloengus: suurim nauding on võim, sest ühegi muu naudingu nimel pole külvatud nii palju hirmu (2)
17 Aug 2017 07:39
Eesti President Kaljulaid Metsaülikoolis: kui piisavalt hästi valmistume, siis see hoiab riskid ka tegelikult madalamana
16 Aug 2017 12:05
Toit, mida Briti kuningapere väljas süües tellida ei tohi PM
16 Aug 2017 11:57
Trad. Attack! Wednesday, August 16, 2017 8:30 PM
16 Aug 2017 09:45
Uus pusletükk? Franklini Arktika-ekspeditsiooni hukule leiti veel üks võimalik põhjus DELFI
16 Aug 2017 08:18
Galerii ja video: USA ründelennukid maandusid esmakordselt Kuressaare lennuväljal PM
15 Aug 2017 18:59
Eestlanna võitleb USAs raske haigusega
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus