Sama päeva hommikul istus Ott suures ja soojas inimtühjas kontserdiväljaku lavataguses esinejate kogunemisruumis ja nautis läbi hiigelhoone klaasseina kaunist päikesepaistelist linnasiluetti.

Ta lihtsalt mõnules ja unistas, et siin võiks ju isegi jalgpalli mängida või suur sümfooniorkester koos kooridega harjutada. Aeglaselt liugles lahel jääsulbi sees suur reisiaurik. Mida lähemale rannale see riist ujus, seda fatamorgaanilisemalt tahtis ta justkui randuda otse väljaku tagaruumidesse, millised oleks täiesti reaalsed mahutama tema suurt kõhutäit. Ja ainult hetk veel - kuid siis toimus järsk pööre. Terve hulk mundris mehi ootas oma kabiinides kannatamatult tavareisijate seas üksikuid kahtlasi tegelasi kaugematest riikidest, kes kasutasid seda ainukest õhkõrna niidikest pääsemaks Suurriigi territooriumile. Koos uute tuultega oli ülemaailmselt kasvanud enneolematu huvi ka väikese Osariigi ja tema värskete laulude vastu. Salapäraseid tulnukaid oli igapäevase turistidemassi seest võimatu eraldada. Kontrolli tõhustamiseks täiendati mundris ja mundrituid abijõude, kes olid laialipaisatud ettenähtud vabaliikumise ruutkilomeetritele. Võimuritele olid saabunud rasked ajad.

Kõik linnlased teadsid, et see laev oli aastakümnete jooksul kiigutanud hellalt sadutuhandeid põhjanaabreid nende endi ehitatud magamistuppa keset lõunakalda pealinna elavamat keskväljakut. See imeline hotell nägi välja kui pahempidi pööratud vannituba ja kogu Osariigis oli ta ainukeselt asendamatu. Kaugemale, kui paar kilomeetrit sellest ja ühes aimatavas keskpunktist Suurriigi Võimurid oma kalleid külalisi lihtsalt ei lasknud.

Otil isiklikult suure ja punavalge laeva vastu ei olnud sooja ega külma. Tema meelest asus vastaskalda sadam tuhande miili kaugusel. Ainult mõni üksik tuttav, kes oli sellel kaunitaril reisinud, teadis rääkida uimastavast banaanidega rootsilauast.

“Oooooo…ttt !” kaikus jäme hääl kuskilt koridoride labürindist.
Egas midagi, laevad rannas, unistused pakituna põue ja tegelikkusse tagasi. Aeglaselt loivates, käed taskus, astus ta sisse päikesest valgesse, sigaretivingusesse direktrissi eestuppa, kus seinteääred täis lagedaid kirjutuslaudu koos kaunitaridest kasutajatega.

“Tõesti, need plikad on täitsa kenad,” mõtles Ott ja sõbralikult kätt lehvitades, kui tõeline proffessionaal lavale astudes, hüüdis kuumakõlalise tervituse: “Priveet!”

Kõik ruumisolijad teadsid, et välk oli tabanud gigantse kontserdiväljaku direktrissi otse tema hinnalise mööbliga töökabinetis. Vastu valgust, suitsukiirte sees istuv sekretär, oli nagu nõelast püsti ja sõrm suul. Täna tundus juhtuma midagi ähvardavat ja ennekuulmatut, sest keegi ei teinud märkamagi Oti tavapäratut head meeleolu. Pannood meenutava akna tagant paistis üleriigiliselt tuntud tippjuhtide läikiv must limusiin. Külmast sädelevas higipilves nühkis oma ratsu mudaseid silmi Otile juba tuttav, tema kõrguse isiklik kaarikujuht. Pilt oli selge ja otsus, milline võidi väljakäsutada lähima tunni jooksul, ei kuulunud mitte kunagi ja mitte kellelegi edasikaebamisele. Haudvaikuse katkestas sekretäri laual asuv kummaline sidekeskus. Kõva ragina saatel tundsid kõik ruumisviibijad oma lemmikdirektrissi mehist häält.

“Alustame lahtise parteikoosolekuga! Kõigil kiiresti kohal olla! Puudujaid vabandab ainult tööluus!”

Eesruumi suubuvatest ustest kogunes hulgaliselt igatsorti figuure. Habetunuid ja silutuid, soengutes ja sasipäid, kuid pea et kõik parteitud. Direktrissile oli tehtud mõne aasta eest just samasugusel ootamatul lahtisel koosolekul nii tõsiseid etteheiteid, et on vaja organiseeruda ja tõsta kollektiivi teadlikust. Nii suure kontserdiväljaku kohta ainult kolm parteilast näitab madalat kultuuritaset. Meie Suurriigis on ju ainult üks ja võimas partei ja valikut on ju nii lihtne teha - ilma teadlikuseta juba masse ei juhi. Aga kui leitigi mõni sundkandidaat, siis kohalikus parteirajoonikomiteest tuli range vastus, et iga inteligendist liikme kohta pidi leiduma vähemalt kümme kolhoosnikku ja samapalju töölisklassi esindajaid. Siin varjupaiga leidnud kahtlaste kunstnike, näitlejate, muusikute ja kunst-ringijuhtide peale ei olnud mõtet raisata tublisid töölis- talupoegklassi paremaid poegi ja tütreid. Kaupa kauba vastu ei olnudki nii lihtne vahetada.

Ja nagu viisakas ühiskonnas ikka, sisenesid kabinetti esimestena õrnema soo esindajad. Tugevam pool haaras kaasa lahtiseid toole ja nendega vaikselt kolistades, püüdsid suruda endid kaugemale võimalikust esiletõstmisest. Tema kõrgus armastas esitada eriti tobedaid küsimusi kui vastasistuja näo omaniku nimi talle juhuslikult kuskilt teatri- või televisioonilavastustest meenus. Ja muidugi, kultuuris oli ta kodus, sest ta oli Petroffi isiklik esimene asetäitja massisündmuste alal.

“Tore seltsimehed!” Terav tõmmu pilk libisemas üle publiku, kes ise võiks vabalt laval olla. “Nii harva kui me kohtume, on mul ikka suur rõõm teid näha.” Ta väänas ja murdis oma sõrmi nii hullusti, nagu rahvusvahelise tasemega bajanist, kes hetke pärast on astumas kolhoosikeskuse kontserdilavale lõunavahe täiteks esitama põllutöö eesrindlastele Bachi “Toccaatat ja fuugat”.
-------------------------------------------------------------------------------------------
Priveet. ----- Otsetõlkes “Terviist”. Parasiitsõna iseregureelivas keeltesegunemise protsessis
Tööluus ------- vaata edaspidi “Progull.”
Kolhoosi kontserdilava ----- Suurparteilises ülitähtsas arenguplaanis ettenähtud koht kus toimus linna ja maa ühinemine ühtseks tervikuks. Kõik lavad olid dekoreeritud äravahetamiseni sarnaselt veripunaste tonaalsustega ja kipsskulptuuridega.


Kogu sissejuhatust häiris vänge äratuskella sarnane telefonihelin ja nii mõnigi soeng pehmes tugitoolis võpatas. Direktrissi välkkiire liigutus katkestas häirija. Midagi vastamata teatas ta sisinal asetäitjale, et nad on randunud ja samas libistas kõnetoru tagasi numbrikettavapi kindla kaitse alla.

“Kuulsite, nad on saabunud! Siit algab meie uus elu. Perestroika - see on meie tulevik! Nüüd on meie eesseisvad ülesanded arendada kõrgel kunstilis ja kultuurilis-ideoloogilis tasemel sõprust meie naaberrahvastega, meie vendadega ka läänest. Mis te arvate?” otse oma ees istuvale, juba elunäinud massitegelasele ligiastudes ja silma puurides, vastust nõutama.

“Ma, ma ei mõista,” kogeles õnnetult üle keskea seltsimees ja et mitte väga püünisesse siplema jääda küsis ise: “Miks läänest?”

“Kallis Afred. Kogu elu oled sa rahvaga töötanud, aga sai ei võtnud vaevaks, et organiseeruda meie parteiga ja nüüd sa ei mõista. Otse loomulikult. Ainult läbi meie armastatud Keskkomitee saab minna uude ja helgesse tulevikku ja meie oleme otsustanud, laiade rahvahulkade toetusel, alustada perestroeerimist ja seda võimsat uut minekut.”

Ülikogenud ja pea et eluaegse disklahvi saanud vaikselt vinditaja lõuapoolikust näitlejal vajus suu aeglaselt lahti nii, et pea ülemine pool kangestunult paigale jäi.

“Issand Jumal. Jura on lolliks läinud?” sosistas liikumiste üldjuhi naisassistent ja vaatas ehmunult ringi, kas ta on ikkagi õiges ruumis ja ajas. Kuid kõik jändasid oma mõtetega ja ei avaldanud vähematki tähelepanu, mida oraator püüdis edasi anda. Ainult Ott taganurgas näris küüsi ja jälgis hoolega, mida Kultuurikindrali asemetäitja püüdis selgeks teha ja ta nägi välja just nii, nagu imperialismispioon Suurriigi kinolinal.

“Tänane tegemine toob meile rikkuse majja ja me alustame otsekohe. Seltsimees Voldemar Petroff on kokku leppinud tõsise tööalase kohtumise ülelahe väga tähtsate tegelastega ja pärast lõunat on nende programmis ettenähtud külaskäik siia. Vaatamata kõigele, mis on olnud. Kordan - mis on olnud, peate teie neile esitama küsimusi ja hankima igasuguseid kogemusi. Tulevikus on üle kogu Suurriigi ülitähtsa kontserdiväljaku majanda- mine teie teha ja meie kontrollime seda pidevalt. Tugev majandus peab saama aluseks, et sooritada võimas hüpe edasi kaugele helgesse tulevikku meie sisult sotsialistlikul, vormilt perestroeeritud kultuuril!” kõlas lõpetav loosung bajanisti suust.


Keskkomitee ------ Koht kus töötasid eriti võrdsed ja igakülgselt haritud tippjuhid. Nad olid saanud ettevalmistuse kõikidel tähtsamatel elualadel alates neurokirurgiast kuni lüpsja kõrgeima kvaliteedini välja. Nad olid võimelised asendama vajaduse korral iga inimest Suurriigi territooriumil.
Disklahv ----- Teatud ajaline esinemisekeeld näitlejale, lauljale, muusikule, kunstnikule või muule artistile, kes on esitanud oma peast teksti või muusikat või mõnda muud teost.
Imperialismispioon ------ Kodanik, kes tundis huvi Lääneimperialismi vastu või vastupidi.

Viimaste aastate jooksul toimusid pidevalt, ka keset kuuma suve, keldrikorruse ilma akendeta ruumis kinoetendused suurest rahvapeost, kus kohalikus kakskeeles lõpetas ekraanile salvestatud Volli Petroff paatosega kiidukõne rahvasõbrast parteile. Mornidele nägudele nii kinolinal kui ka umbses saalis piinlevatele välisturistidele jättis see seanss vapustava mulje, mille nad eelnevalt olid muidugi sundkorras kinni maksnud. Igasugune külaliste kõnetamine ja häirimine väljaku töötajate poolt oli kategooriliselt keelatud. Ja ega need turistid pärast seda etendust eriti midagi soovinudki. Kui ainult - kus on väljapääs ja järsku on siin majas ka tualett? Kuid see silditu uks oli nagu nõidusliku võtmega etenduse ajaks lukku pandud.

Lahtine parteikoosolek lõppes sama järsku, nagu oli alanudki. Naeratav asemik tõmbas selga oma aasiamaise pruunkollasse nahast kasuka ja enne kui keegi toibus, oli ta toast väljas.

“Toimetajad Ott, Jaak ja näiteringijuht jäävad läbirääkimistele. Teised töötavad igapäevase graafiku alusel edasi. Kui vaja, siis kutsun,” teatati päevakäsk.

Toolide kolinal ja sigarette süüdates lõpetas kollektiiv informatiivse istumise. Arutelu võis alata juba omade ringis sauna eesruumis, kuhu ei ulatunud sideliinid.

“Tulevad, tulevad!” kommenteeris Ott esimesena kogu situatsiooni.

“Kui peale lõunat, siis peale lõunat. Sinna on mõni tund aega,” sõnas Jaak oma sõbrast näitlejale ja Bussijuht oli kohe nõus ka ärakäima.

* * *
Normaalne elu äärelinnas toimis kohaliku kella järgi. Vastavalt teravale Suurriigi seadusele perestroeerimisele alusepanekuks, oli paljudest poodidest käinud üle kuivseaduse taifuun. Ainult neile kaupluste juhatajatele, kellel kallis sugulane või suur parteiseltsimees tuttavaks osutus, jäeti mingitel aegadel õigus tegeleda töörahva kasvatamisega vedela kultuuri sihipärasel tarvitamisel. Ületee kaupluse Valentina aga ei olnud sugugi saamatute killast ja et turvalisus oleks täielik, varustas ta direktrissi isiklikult viinerite ja mõne muu defitsiitse kaubaga. Bussijuht oli ainukene, kellele usaldati peajuhtkonna poolt tunda kohalikku kella ja tavasid. Hea sõprus sohvriga päästis nii mõnigi kord progulli seletustest, kes direktrissi sõidutades advokatuuris süüdistatu patuse tegevuse.

Bussijuhil oli oma graafik täpselt teada ja juba vuraski ta riist ületeepoe tagaõue kaubalattu. Just teiselt ringilt naasnuna, pidurdasid kaks puhtaksküüritud taksoplafoonidega eritellimus sõidumasinat ja otse bussi ukse ette, kust juht kohmerdades, tagaots ees, paberikottides sisuga väljapääsu otsis. Libe lumekate ja kõik muud ehmatavad tegurid hakkasid korraga toimima.

Perestroeeritud kultuur. ------ Sama mis Sots. Realism või Perestr.Uus MajandusSüsteem. Siin arvatavasti mongoliidse majanduse ja neoliitilise kultuuri ja süntees. (Vt. palun uuesti kuskilt Sots. Real. Või P.U.M.S.)
Välisturistide kõnetamine ja ….------- Kogu Suurriigi aladel kehtiv ülisalajane Ringkiri Nr.?

Kuivseaduse taifuun. ------ Alates 1. Apr. 1985.a. toimis Suurriigi Parteikeskkomiteebüroo kuivseaduse üliavalik määrus Nr.1.(enne ega pärast sellised määrused puudusid) Enne määruse jõustumist hävitati suurem osa viinamarjapõldudest ja tarbiti tilgatumaks suurimad strateegiliste varude tähtsusega kangemate karastusjookide hoidlad.

Ärakäima. -------- Kiire, etteplaneerimata, programmilise nimetu kauba hankimine.

Progull. ------ Parema ajutise tegevuse kui tõõlkäimine ärakasutamine.



Õnnetus ei hüüa ju kunagi, otse Bossile sülle ja kogu saak lumele laiali - osa neist veel tellitud autode ratastevahele.
“No - Noo. Kas nii võetakse külalisi vastu?” kõlas Bossi mehine bass.

“Ootasime teid siin juba pool päeva.” Kartmata vahelejäämist ja pudeleid auto alt kokkukorjates, jätkas Bussijuht naeruselt: “Näe kuradeid! Külmaga jääs ja maru libedad.”

“Hyvä tavara. Meillä ei tämmosta saa,” abistas juurderutanud tuttavakeelne härrasmees.

“Jessas, nagu televiisoris. Sa puhud nagu me naaberküla poiss Põhjarannikult,” haakis Bussijuht.

“Midä hän hän sanosi? ” küsis nüüd juba teine samasoliidne härrasmees.

“Hyvää tavara,” kordas Boss ja pilgutas härradele silma.“Kuidas siin seis on? Kas Jura on varvast lasknud?” päris ta sõbramehelikult.

“Enne kukke ja koitu,” kõlas uljas vastus.

“Aga Mammi ise?” jätkus keskustelu.

“Ootab teid ja kolmas kann kohvi on tulel.”

“Kiitos kahvista. Emme tullut tänne kahville. Bisnesta vaan,” ja nüüd kõik härrad, aimates olukorra normaalsust, hõikasid nagu ühest suust:” Edenpäin ja heti!”

“Kuule, kuidas saunaga on ja seal ka rahulikum. Või mis sa arvad?” lisas Boss.
“ Ott, Jaak ja Näitejuht on valmis alustama otsekohe igasuguste läbirääkimistega ja Mammi päevakäsk ka selline,” tuldi õnnelikult ratastevahelt välja.

“Mennan nyt!” kamandas Boss. Ja roolimees, sületäie paberikottidega kõige ees, ise jalaga klaasuksi lahti lüües, suunas hanereas seltskonna sauna eesruumi, kus Perestroika programmid juba päevakorral.

“Smirna!” kamandas tüürimees elektrivalgusesse sisenedes.
Näitleja, kellel parasjagu kõva jutuhoog sees ja instiktiivselt suurt lavastaja hirmukompleksi meisterlikult valitsedes, kargas hooga püsti. Seda hetke saatis puruneva teeklaasi klirin, kust põrandale valgunud veripunane peedivein jättis mulje suurest mõrvatööst.

“Tak totsno tovarists natsalnik,” ise vasaku käega paremale, pika pruunise tolkunud habeme kõrgusel ohvitserlikult tervitades.

“Need poisid seda keelt veel ei valda,” vastas raportile kavalalt hanerea liider ja kohe külalistele uues kohalikus keeles.

”Vaated pois!”
Ei mingeid pärimisi ja seletusi olid mantlid, talvemütsid ja diplomaadikotikesed nagidel korralikult rivis.

Hyvä tavara (s.k.)…...-------- Hea kaup. Meil sellist ei saa.
Hei Boss ……. ------ Hei Boss, mida ta ütles.
Kiitos kahvista ……. ------ Täname kohvist. Meie ei tulnud siia kohvile.
Edenpäin ja ….. ------ Edasi ja kohe.
Mennän nyt….. ------- Eesti keeles ka rahvaliku laulu põhimotiiv:” Lähme nüüd, lähme nüüd, lähme laulugaaaa!”
Smirna (v.k.) ------ Valvel! (kv.)
Peedivein. ------ Mahla ja piiritusega segatud karastusjook. Vene keeles “Barmatuhha”. Ülipopulaarne alates mitukümmend aastat enne Perestroika saabumist.
Tak totsno tovarists natsalnik! (v.k.) ------ Just nii seltsimees ülemus!
Vaated pois !(s k.) ------ Riided ära!


“Kun Jatkosodassa,” naersid külalised sõbralikult.

Nüüd otsustas ka bürooesimees ennast jälle nähtavaks teha ja ohjad vähemalt alguseks enda kätte võtta. Lõunasöök “Glorias” oli juba tunda andma hakanud ja ega eelmisegi õhtu operetiteatri esietenduse järgsed jääknähud kuhugi kadunud olnud.

“Diplomaatilise reglemendi kohaselt toimub tutvustamine, siis sõnavõtud, siis pyötäkirja allekirjoitus.”

Toimetajad Ott ja Jaak olid tummalt jälginud seda sissemarssi. Bossile tundus, et kõik ootajad olid otsekohe valmis vastama igale tema küsimusele.

“Kuule Ott, mis su liignimi nüüd oligi?”

“Massiürituste toimetaja Ott Veel.”

“Massan yritajad Ott Veel ja Jaak Veeeee…...” Äkitselt jäi pärija pikalt e..e..e..ed venitama ja teise nime omanikule vihaselt silma puurima, ning sisises: “Miks just sina, see suur nuhtlus, siia punti sattunud oled?”

Viimasel suvel oli Jaak saanud hakkama enneolematu rahvareetmisega osariigi ühes kaunimas väikelinnas rock pidustuste organiseerimisel. Seal esitati laulukesi igatsorti kipspeadest ja kus poisikesed kräunutasid oma kitreid nii hullusti, et naabruses asuva kolhoosilauda piimaand kahanes katastroofiliselt. Isegi sõbrast Volli ei olnud võimeline päästma oma alluvat. Vali parteiline noomitus jäi igaveseks kaunistama bürooesimehe ülipuhast teenistusankeeti.

“Vielä yksi toveri, näytelijä Näts,” sest muud kommentaaarid sõjaväeliselt tervitajale olid Bossile lihtsalt vastukäivad. Näts, kes muidugi sügavalt solvus ja seda ülihästi varjas, asus paberikottidega askeldama.

Võitu saanud siseheitlusest, jätkas Boss meeldivalt laulva naeratusega külaliste tutvustamist.

“Täälla on herra Urkuri, toine herra on Yritäjä ja kolmas herra Johtaja.” Igasuguseid ebameeldivusi ette parreerides ja konspiratiivreegleid jälgides, jättis ta teadlikult nimetamata härrade ees-, isa- ja perekonnanimed.

Pikad pingid madalate laudade ümber ja tasakaalutud tummad pudelid olid ohtlikus kauguses shikkülikondadega härrade põlvedest. Seda mõistes, leidis Näts oma kohustuseks, kunagi valge olnud vahvelrätikuga esitada korraliku kelneri rolli, mis tal ka hästi välja tuli. Bossi kiitev paar käteplaksu avas laomehest Bussijuhi tegevusliini. Ahviusinusega olid lahtikorgitud esimesed “BILE MITSNE” nimelised karastusjookide pudelid. Teeklaasid viisakalt pooleni täis, võis asuda päevakorra teise punkti käsitlemisele.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Jatkosodassa. ---- Kui jätkuvas sõjas. Põhjakaldal toimunud sõja vallutajatega idast nimi.
Pöytakirja .----- Otsetõlkes – Lauale kirjutatud kiri.
Massan yritajad.------- Otsetõlkes- Masside üritajad.
Kipspead.------ Ettekujutus eriti võrdsetest tegelastest.
Teenistusankeet. ------- Eriti võrdsete tegelaste eriti varjatud dokument, kuhu kanti nende särav elulugu.
Vielä yksi toveri ….------- Veel üks seltsimees, näitleja Näts.
Täälla on ….------- Siin on härra Urkuri (orelilmängija), teine härra on Yritaja (üritaja) ja kolmas härra on Johtaja ( juhataja).
Ees- isa- ja perekonnanimed ------- Suurriigis oli siis nimi kehtetu kui isikul puudus isadust kuuluv tõestus.
“Bile Mitsne.” ---- Kusagil kauges Osariigis ametlikult valmistatud karastusjook Barmatuhha. Otsetõlkes ”Valge Kange.”


“Meil on vanaks kombeks enne tõsist juttu öelda toost tuleviku terviseks, kuid paremad neist on teises keeles, mida kahjuks meie külalised veel ei mõista? Siis ütleme otsekoheselt TERVISEKS …seks …seks …seks …seks!”

Omameelest head nalja tehes, kadus “Bile Mitsne” nimeline karastusjook lõpmatusse pimedusse. Nii toimisid ka kõik ülejäänud. Kuid Ott, kasutades Jaagu hirmukompleksi, suutis imekiirelt vahetada oma, Jaagu tühjaks joodud klaasi vastu.

“Kuule toimetaja, kas sa ei austagi meie külalisi,” puuris Boss Jaagu silmadesse.

“Why not!” Ja teine sisu järgnes esimesele, millest kallaja vaid rõõmu tundis.

“Puhut sa ko Englanti,” tundis Jaagu vastu huvi Yritaja.

“Yes,” Jaak ise käega suud hõõrudes.

“Lets start about business.”

Boss katkestas hetkeliselt oma mõttetegevuse ja jäi ammuli sui vahtima tema meelest kõige harimatuma ja ebainteligentsema inimese kõrget otsaesist. Aktiivselt kätega lahmides kriiskas Bussijuht, et ta peab vähekene kontrollima, kas keegi järsku ei taha bussisõitu ja lahkus kikivarvul sauna eesruumist.

“Kuule toimetaja,” alustas kangelt segakeelt kõnelev Urkuri oma etteaastet.

“Nagu mä ymmärsin, olete teie kahhekessi massan omistajat? Onko see kogu kentä teie omastamisel?”

Nüüd ärkasid Oti varjatud kired ja seda hetke oli ta oodanud pikkisilmi.

“Meie võime täälla organisoida kaikea, vaan mida itse haluamme,” oli Bossil ülikiire poliitiline vastus valmis,” Mida nyt,” väänas ta vennasrahva keelt,” see on meidän keskuskomi…… Ei, vaan meiden kansan omistamissa.”

“Aga kenen maalla see kentä asu,” jätkas tüütu Urkuri.

“Mä sanoisin, että meidän kansan maa ja meie voime täälla teha, mida vaan,” naeris suure häälega poliitiliselt üliteadlik inimene, ise Otile silma pilgutades.

Speak you English? ----- Räägid sa Inglist?
Lets start…..------ Siin mõistetud - Lööme stardi lahti ümber bisnessi.
Nagu ma Ymmärsin….. ---- Nagu ma mõistan olete teie kahekesi masside omanikud. Kas see väljak on teie omastamisel?.
Meie võime…..---- Meie võime siin organiseerida kõike, mida me ise tahame. Mida nüüd? See on meie Keskko….. ei, vaid meie rahva oma.
Aga kenen maalla ……. ----- Aga kelle maal see väljak asub?
Ma sanoisin .. ------- Ma ütlesin, et see on meie rahva maa ja meie võime siin teha, mida iganes! Nb! Võimatu täpselt mõista.(Autor.)


“Me peaks juba suveks midagi, kasvõi siinsamas väljakul…. Kuule Ott! Sa terane! Paku midagi välja, mida koostöös teha võiks? Avaldan teile suure saladuse. Pealinnast tuli tõsine kiri, et võiks avada piiriäärse kaubanduse ja enam meie inimesed suure kontrolli alt läbi ei käi. Piisab kogu süsteemis vaid minu allkirjast, et saada väljasõiduluba. Pass tasku ja minek. Kui ainult oleks see kasulik mõte, mida müüa? Osta oskame juba ise!,” avas Boss pisitasa oma võimupiire.” Ainult on vaja ka viisat, ehk partnerit, et ametlikult üle piiri saada. Arutagem nüüd siis! Homme hommikul ma pean Petroffile midagi ette kandma.”

Otil käisid judinad üle selja. Kummituslik pilt kaunist banaanidega rootsilauast hõljus vaikselt ta silme ees. Kõik momendid tegelikkuses tuleb kohe kasutusele võta. Kas või enneolematud! “Fantaasia, fantaasia - ära peta mind,” mõtles ta kui surmamõistetu, kellel teoreetiline võimalus kuuli eest ärahüppamiseks oli viimseks pääseteeks. Suurde ellu sisenemise hetk oli ju nii lähedal, kui Nätsu lõhnaline tumm habe, milline rahutult võnkus otse Oti nina ees sel ajalooliselt ülitähtsal algushetkel. “Suitsust ja vedelikest neil seal puudust ei ole. Jumal aita. Seda kraami on sinna kokku tassitud üle kogu maailma. Mida siit? Mida - mida siit?” oli Otil vasar kahe kõrvavahele kinni jäänud.

“Ma ymmäran sinua,” päästis Urkuri Oti surmamõtetest, “Katsomme, onko sauna kuuma.”

Ja enne, kui keegi jõudis taibata, tõusis härrasmees pingilt ning marssis otse leiliruumi. Ott astus talle järele. Nurgatagune kontakt võib päästa kogu operatsiooni. Esimesel pilgul tundus, et sauna oli kasutatud enne eelmist talve. Pesuruumi ja saunalavale oli loobitud kõikvõimalikke panne ja potte, millised suurte pidustuste ühistoitlustamise ajast olid lihtsalt ülejäänud. Kogu selle püramiidi tippus ilutses okasteta pruuniks tõmbunud näärikuuse vrakk, milline oli kunagi kaunistanud direktrissi enese kabinetti.

“Oooi! Joulukuusi,” astus Urkuri imestusega tagasi seltskonda.

“Noh, kas idee käes?” haistis Boss mingit tulemust.

“No Joulukuusi voi osta! Paljonko yksi kappale maksa?” astus pehmekeelne Yritäjä tegevusse.

“Mis ta sitt ikka maksab. Ota mukana,” pakkus Näts Yritäjäle võimalust.

“Hyvä tavara maksa kogon aiga hyvät hinnat,” jorras Yritäjä.

“Meil seda võsa kõik sooääred täis. Nii et anna menna,” andis Boss ükskõikse garantii.

“Sovitu. Seuravan Jouluksi ostan kaksikümmenda tuhata kappaletta,” tõusis Yritäjä ja sõnas veel Urkurile. “Vielä! Kun Otti aloita sinun kansa täältä puolelta yhteistyöta, sitten sina järjestad hänelle viisumi ja heti.”


Mä ymmärän sinuä. … ------- Ma mõistan sind. Vaatame kas saun on kuum?
Ooooo Joulukuusi! ------ Oooo Jõulupuu!
No jolukuusi ….----- No Jõulukuuski võiks osta. Palju üks tükk maksab?
Ota mukana.------ Võta kaasa.
Hyvä tavara…---- Hea kaup maksab kogu aeg head hinda.
Sovitu.Seuravaaksi ... ---- Kokkulepitud. Järgmiseks Jõuluks ostan kakskümmend tuhat tükki.
Vielä….. -----Veel.



Kui Ott alustab sinuga koostööd, siis sina korraldad temale viisa. Ja kohe!

Bussijuht oli midagi mahamaganud. Tal oli väga tähtis saada selgeks kõik, kuidas see nii läks. Õnnetult seisis ta keset sauna eesruumi ja kuuma kohvikannu käes väristades, kilkas hädiselt, “Kahvileeee…….!” Kuid see ei pääsenud enam mõjule.

“Ei ikina ena kahvi,” tõusis aeglaselt Johtaja, kes siiani oli esindanud tummade vapraid ridu. “Pari tundia ja sitten varietee. Pidas vähen mietia,” ja kogu rongkäik liikus tagasi kannatlikult ootavatesse kaarikutesse. * * *



Suurriigi territooriumil juhtus iga päev midagi uut ja huvitavat. Alles oli lõppenud ülitihe leinamarsside periood, kuid saatus teeb ise oma korrektuure ja ei arvesta sugugi tähtsaid poliitilisi traditsioone. Keset Rahvusvahelise Naistepäeva ettevalmistavat saginat, üks järjekordsetest ülemjuhatajatest otsustas jälle luba küsimata minna igaveseks oma sõprade juurde, et sealt graniidi seest jälgida hakkrohelisi mundreid marssimas punasel foonil ja seda igavesest ajast igavesti.

Paraku, kõige pisaraterohkemal päeval, kuid õnnetult kokkulangenud riigipühaga, oli üle võimsa maa joogiladudest ära peidetud kõik varud, et austada õrnemat sugu. Organiseeriti salajasi ühisüritusi. Nädalapäevad hiljem kirjutati täis miljonid leheküljed seletusi kes-, kus-, miks-, milleks? Otil oli see kõik värskelt meeles. Lisaks veel kompleksidest rikas minevik, tegi ta põlve hetkeks nõrgaks, kui ta sisenes “Büroo” püha nõukoja ette.

“Jaanuaris andsid sa lubaduse ja nüüd on tulemused käes,” alustas Boss karmilt. “Aga mis juhtus Naistepäeval, selle eest tuleb sul vastust anda!”

Lugu oli ülimalt lihtne. Mitte kunagi ei olnud soengukandjad päri, et ei pühitsetud nendele kuuluvat au, olla kindlalt võrdne kõigiga ja võtta vastu kalleid kauneid kingitusi,olgu või Vanakurja enese matusepäev. Pidu organiseeriti, lilli jätkus iga kirjutuslaua nurgale ja rock möllas südaööni. Kedagi ei huvitanud ülipidulikult kireva matuserongikäigu kulg TV ekraanil ja Beethooweni Kuupaistesonaadi maailmatasemeline esitus ega ka uue võimukandja ilmumine. Ükskõikne rahu muutis külmalt ettevaatamatuks, kuid see oli ainult näilik. Ega eriti ei piinatud, aga kõik teadsid, et iga sõna pandi kuskil tallele ja kindlasti kasutati seda esimesel ettejuhtuval võimalusel. Nii ka nüüd!

“Meie ei hakkagi täna analüüsima, kes ja miks selle orgia teil seal korraldas. Tulemused on ilmselged, kuid…?” Nüüd jäi Boss vähekene mõttesse. “Mõni aeg tagasi sa vennikene ei oleks enam oma peakest tõstnud, kuid tänu uuele süsteemile, võtsin kogu asja uurimise enda peale. Teades sinu tegusid, paneme sulle mõningad kohustused. Nõukogude inimese tuleviku nimel on vaja arendada tema enda võimeid. Ma loodan, et sa mõistad meid?

Kahvileeeee…! --- Kohvileeeee……!
Ei ikina ….. ----- Ei iialgi enam kohvi. Paar tundi veel ja siis varietee. Pean vähe mõtlema.
Leinamarsside periood.------ Vana revolutsioonikaadri pidev liikumine igavikku.
Miljonid leheküljed seletusi.----- Analüüside esitamine mitteorganiseerunud indiviidide tegevuse kohta.
Beethoweni Kuupaiste Sonaat.------ Kunagi Maailmamuutjale eriti meeldinud heliteos, mida kasutati pidulike Gaalamatuste transleerimisel TV-s, Raadios ja Ajakirjanduses taustmuusikana.


Kogemusi sul äritsemiseks paistab ka olema. Muide! Ma tutvusin alles sinu “DEELOGA” ja sa sobid ülimalt hästi meie ideede elluviimisel.”

Toas olid ainult Pearaamat ja Noorsootööspetsialist. Üliametlikult vaikides jälgisid nad Oti igat väiksematki reageeringut.

“Kuhu ta nüüd tüürib?” mõtles äsja avalikustatu.

“Nii,” tõusis Boss laua tagant ja istus justkui sõbramehelikult teistele lähemale.

“Põhjanaabrid ütlevad, et pikk jutt ei kõlba kuhugile, siis teeme lühidalt. Kiiresti on vaja asutada kooperatiiv ja panna see kohe tööle. Kõvasti on vaja igatsorti jazzi ja rockki ja muud jama, peaasi et raha tuleks jaaa ...... siis see jõulukuuse jant…….?:”

Nüüd seilas mööda kabinetti ringi pikem paus seni kuni esimene viiul tõstis sügava kurva pilgu oma kaaslastele, et jätkata finaali ettevalmistust.

“Saad alguseks paraja portsu rahapaberit. Otsid tegijad ja paari kuu pärast maksad kõik ilusasti tagasi ja vähemalt topelt. Seltsimees pearaamatupidajale annad aru iga kopika eest isiklikult ja palgad maksab ka tema meie riigis kehtiva korra kohaselt. Aga? - Aga kuused ajad metsast välja, see tähendab et…..?” Siin lõppes mõttelõng täielikult.

“Ott, palun oota natukene,” sõnas Boss mesimagusalt kui teised sõnatult ruumist lahkusid.“Väga tahaks, et sa võtad seda pakkumist tõsiselt. Vaata neid lolle, nad ei oska ju midagi. Loodan sinule ja su jõmmidele väga. Me ju omad poisid. Kurat teab, kuhu kõik see värk läheb. Võib olla, et kapitalismi tagasi. Mis siis saab?”



* * *
Jatkub ....

Märkmed: