Telefonivestlus Armas Maistega

Kuluaaridest on kuulda, et Tartu College'il on kavas muusikaline üritus, mille puhul korraldajad rõhutavad pealkirjas mainitud mõõtmeid. Ei oska seda kuidagi muusikaga seostada, kuid ajalehe ülesanne on lugejaid valgustada ja niikaua, kui ise pimedas istud, pole seda valgustust kuskilt võtta. Otsestele küsimustele vastatakse kuidagi põiklevalt. Lõpuks, kui olin häid sõpru piisavalt tüüdanud, öeldi, et „ah, küsi Armas Maistelt, küll tema sulle need asjad selgeks teeb“. Küsisin, sain selgust ning head muusikat armastava publiku huvides panen meie vestluse teksti kirja nii hästi-kurjasti, kui see on meelde jäänud.

EP. Kas tohib korraks tülitada? Ega ma enda pärast, lehelugejate uudishimu vajab rahuldadamist.

AM. Tüli pole miskit. Harjutasin just klaverit ja sõrmedele kulubki väike puhkus ära.

EP. Harjutasid? Arvasin, et sul on kõik ammu selge.

AM. Kuule, ära nüüd lõõbi. Tead väga hästi, et nii selgeks ei saa iial, et enam selgem ei saa olla. Mul on aprilli lõpul suur kontsert ees, see nõuab tööd.

EP. Aitäh, sinuga saab asju ajada. Pool informatsioonist juba käes. Aga mida see kuus jalga kolm endast kujutab? Mis rohtu sa võtad, et nii pikaks loodad sirguda?

AM. Selle pikkuse saame sinuga kahe peale kätte ja jääb ülegi. Aga see Estonia mammutklaver, mille Tartu College endale muretses, on üksi nii lai. Mäletad, sellest on varem juttu olnud. See on grandest of the grand, kui kohalikku keelepruuki kasutada. See on juba mõnda aega olemas ja sellel on ka esinetud, kuid pidulik sisseõnnistamine toimub 30. aprillil.

EP. Järjest paremaks lähevad su uudised. Räägi siis juba raasuke programmist ka.

AM. Noh, heliloojatest võin sulle ju kõnelda. Esimeses osas kavatsen silmas pidada eeskätt meie vanema põlve kontserdipubliku huviorbiiti. Hakkan klassikast pihta — eks ikka Mozartiga, juubeliaasta ju. Siis võtan ette romantikud Brahmsi ja Chopini ja lõpetan impressionistliku Debussyga.

EP. Kõlab huvitav. Niisiis klassikuist pihta ja ikka kaasaja suunas. Kas dzhässini ka jõuad? See on ju see karjamaa, kus end kõige kodusemalt tunned ja oskad teisigi nakatada.

AM. Oh, küllap jõuan. Kogu teise osa olen pühendanud Bill Evansile.

EP. Bill Evans? Anna andeks, aga — kes see onu on?

AM. Ei tunnegi või? Siis sa pead küll kontserdile tulema. Oled ikka veel kandupidi klassikas kinni.

Bill Evans on 20. sajandi ameerika dzhässpianist ja helilooja. Tema on dzhässi tohutult arendanud ja moderniseerinud, laiemale publikule vastuvõetavamaks muutnud. Tead, ma ei hakka sulle temast praegu üldse pikemalt seletama. Jah, sa pead kontserdile tulema. Mu kontserdi teine osa ongi mäng kommentaaridega. Ega sa pole ainus, kes neid kommentaare vajab. Seal on palju huvitavat, mida laiem avalikkus ei tunne. Tule kindlasti.

EP. Küllap tulen. Ja sinu lasen nüüd klaveri juurde tagasi. Tänan huvitava vestluse eest. Kohtumiseni!

Märkmed: