(25.02.1917–7.02.1982)

Kui tulevane maailmakuulus õigusfilosoof Ilmar Tammelo (sündinud Treufeldt) Narva koolimaja õpetajakorteris 25. veebruaril 1917 ilmavalgust nägi, siis maimukest kätel hoidev ämmaemand võis aknast välja vaadates näha kuulsat Narva silda, mis on soovijad üle jõe ikka Jaanilinna aidanud. Ta tuli maailma ajal, mil Narvas käisid kõik suure maailma võitlused lausa linnast läbi.

Ilmar Tammelo jõudis oma elu jooksul tegelda mitmete õigusfilosoofia probleemidega. Analüüsides õigusnormi struktuuri ja püüdes leida lahendust õigluse dilemmale, jõudis ta luua pilte ka mingist uuemast maailmakorrast, mida ta demokraatia asemele valitsemisvormina pakkus ning mida ta nimetas eukraatiaks. Selle põhimõtteks oli tema arvates mõistuse võim.

Tammelo haridus- ja töömehetee käis läbi Tartu, kus ta õppis ülikooli õigusteaduskonnas ja kus teda peeti kõigi aegade andekaimaks tudengiks; siis aga, pärast suurt sõda asus ta elama Saksamaale; sealt suundus Austraaliasse, kust ta tuli juba kuulsa mehena Euroopasse tagasi. Seal sai tema tegevuskohaks Austria (Salzburg). Enne elu lõppu pidi ta veel kord reisima Austraaliasse, kus ta 7. veebruaril 1982 oma maise teekonna lõpetas.

Need olid vaid märgid tema pikematest peatustest, kuid teadustööd tegi ta paljude riikide ülikoolides (USAs, Jaapanis jne). Ilmar Tammelo oli silmapaistev esineja rahvusvahelistel foorumitel.

Ilmar Tammelo oli eesti õigusfilosoof, kuid saatuse tahtel maailmas rändav maailmakodanik ja maailma asju väga südamesse võttev inimene. Ta oli maailma õigusfilosoofia ühingu asepresident ja tema sügavad filosoofilised vaated olid aluseks väga praktilistele otsustele. ÜRO nn Haagi kohus, tegeldes tuumarelvade keelustamise otsusega, toetus selle argumentatsiooni koostades ekspertide arvamusele, mis peamiselt rajanes kahe eestlasest õpetlase töödele. Üheks neist oli Peterburi ülikooli omaaegne rahvusvahelise õiguse professor Friedrich Fromhold Martens (1845-1909) (Martensi klausel) ja teiseks oligi Ilmar Tammelo õpetus.

Eesti õigusfilosoofia

Eesti õigusfilosoofiaga on mõneti keeruline lugu. Eestlane on kord juba selline, et ega ta naljalt oma suguvenda ikka filosoofiks nimeta. Seda kinnitab ka asjaolu, et tänaseni pole Eestis ühtki kõrgkooli, kus oleks vajalikuks peetud õigusfilosoofia õppetooli loomist, nii et Eestis oleks võimalik kasvõi üks õigusfilosoofia professor ametisse valida.

Ühe eelkäijana tasub meenutada Jaan Krossi poolt eesti kirjandusse raiutud Peterburi rahvusvahelise õiguse prof. Martensit. Seetõttu on ka 21. saj olukord, et eestlaste hulgast on seni olnud vaid Ilmar Tammelo see mees, kes on võinud end ka ameti poolest õigusfilosoofiks ja õigusfilosoofia professoriks (Salzburgi Ülikoolis) nimetada.

Tammelo jõudis küll rahvusvahelise tunnustuseni maailma vanimas ülikoolis Bolognas audoktoriks valimise kaudu, kuid pärast 1943. a Eestist lahkumist ta paraku kodumaale tagasi ei jõudnudki.

Huvitaval kombel väljendasid Ilmar Tammelo ja Tartus tegutsenud Juri Lotman oma teadlasekreedot väga sarnaselt: „…ei tahaks müüa oma hinge ühelegi doktriinile.“ Täna ei häbeneta enam ka Eestis tunnistada, et Juri Lotman oli geenius. Geenius oli ka Ilmar Tammelo. Tema anne õigusfilosoofina on leidnud rahvusvahelise tunnustuse. 1995. a Saksamaal ilmunud mainekast juristide leksikonist võib leida ka meie õigusfilosoofi eluloo.

Hando Runneli oluline roll

Ilmar Tammelo jõudis eesti haritlaskonna teadvusse 1980. aastate lõpus Tartus. Väga olulist rolli mängis selles Tammelo Tartus elanud vanema venna ja vennapojaga suhelnud luuletaja Hando Runnel, kelle võimalused tol ajal oma ideid väljaspool luulet ellu viia olid aga suhteliselt ahtakesed. Aeg töötas 1990. aastatel õnneks Tammelo kasuks. 1993. a trükivalgust näinud sarja „Eesti õigusteaduse allikad“ esimeseks raamatuks oli „Ilmar Tammelo varased tööd (1939–1943)“. Tema tekstid innustasid kohe nooremaid juriste ja nii kaitses Tartu Ülikoolis juba 1994. a. Piibe Jõgi oma lõputööd „Ilmar Tammelo õpetus õiglusest“. Samalt autorilt ilmus ka raamat „Õigus ja eetika: teooriad õigusest ja õiglusest 20. sajandi õigusfilosoofias“, milles on üks peatükk ka Ilmar Tammelost. Kirjastuse Ilmamaa poolt ligi 500- leheküljelise Tammelo eestikeelse tekstikorpuse üllitamisega oleme Tammelo õigusfilosoofia alase loomingu koju tagasitoomisega pika sammu võrra edasi liikunud.

•••

Mida peaks Narva tegema oma kuulsa kaaslinlase mälestusega? Narvalastel tasuks mõelda, kas mitte anda mõnele uuele tänavale tema nimi, sest tänavu möödub Ilmar Tammelo, 20. saj ühe suurema humanisti sünnist 90 aastat.

Miks ei võiks Narvas olla Ilmar Tammelo tänav, mis ristuks näiteks professor Martensi tänavaga?

Tartu Ülikooli Narva kolledzhil tasuks hakata korraldama Ilmar Tammelo rahvusvahelisi seminare. Teematki pole vaja kaugelt otsida – see võiks olla ka 21. sajandil nii teravalt probleemiks olev – õiglus ja maailmakord, mille eksisteerimisel inimene tunneks end enam turvalisemana.

Märkmed: