Kõigepealt — meil on põhjust senisest hoolikamalt uurida ajakirja Maclean's, mille tegevtoimetajaks (executive editor) on nüüd rahvuskaaslane Peeter Kopvillem.

Ajakirja 22. mai väljaandes on pikem kirjutis „Is This the Return of the Evil Empire?“, milles käsitletakse Venemaa praegust poliitilist olukorda.

Artiklis nenditakse, et Venemaa president Vladimir Putin survab kodanikuvabadusi, lämmatab opositsiooni, türanniseerib naabreid, toetab Iraani, lubab taaselustada relvastuse võidujooksu ja ähvardab uue külma sõjaga.

Teeme sellest Michael Petrou artiklist kokkuvõtte refereeritud tõlkena.

Autor küsib, kas vana kurjuse impeerium on tõesti naasmas ajaloo areenile, sest tema hinnangul jäljendab uus Venemaa üha enam oma eelkäijat.

Artikli alguses meenutatakse, kuidas USA president George W. Bush vaatas esimesel kohtumisel endisele KGB ohvitserile Vladimiri Putinile sügavalt silma ja leidis, et USA administratsioon võiks selle mehega koostööd teha. Arvamus süvenes veelgi pärast 2001. a. 11. sept. terrorirünnakuid USA-le, kui Moskva demonstreeris oma koostöö-valmidust, ja nii see püsiski mitu aastat.

Muutunud Venemaa

Viimased kaks aastat on aga näidanud midagi muud, nimelt USA-Vene positiivsete suhete kokkuvarisemist, sest Putin on loobumas demokraatlikest vabadustest ja ahistamas meediat. Ta on koondanud võimu üha rohkem Kremlisse ning piiranud (ja isegi keelanud) välismaiste valitsusväliste organisatsioonide tegevuse Venemaal. Selle kõige tulemusena vajutakse üha sügavamalt autoritaarsuse sohu. Freedom House on juba Venemaa ümber paigutanud osaliselt vabade riikide nimistust mittevabade kategooriasse — ühele pulgale näiteks Maroko ja Jeemeniga.

Samas on Venemaal maailma suurimad loodusliku gaasi- ja tähelepanuväärsed naftavarud, mille ammutamine ja müük toimub aga riigi kontrolli all. Toronto Ülikooli rahvusvaheliste suhete professor Aurel Braun ütleb, et on ülimalt naiivne arvata, nagu oleks Vene põhiline gaasitootja Gazprom eraettevõte. Tegelikult töötab see käsikäes Kremliga. Gaasihindu kergitatakse suvaliselt — õigemini vastavalt naaberriikide majandusliku survamise vajadusele.

Niisiis — Venemaa nooruke demokraatia näitab selgeid hääbumise märke. Paralleelselt sellega demonstreerib Moskva valmisolekut konfrontatsiooniks Läänega rahvusvahelisel areenil — Balti riikidest kuni Kesk-Aasiani. USA ja tema liitlased püüavad nüüd võidelda Moskvaga niisuguste „sõjariistadega“ nagu sõprus, mõjutamine ja kontroll. Käimasoleva võitluse tulemus määrab sadade miljonite inimeste saatuse — kas nad elavad edaspidi lääne tüüpi demokraatlikes riikides või autokraatse Venemaa orjalike „klientidena“.

Moskva suhted endiste „vasallidega“

Kirjutises on juttu 50 miljoni elanikuga Ukraina probleemidest, sealsest võimuvõitlusest ja vabanemiskatsetest Kremli mõju alt. Ukrainlased hindavad kõrgelt oma slaavi päritolu ja leiavad palju ühist venelaste ja valgevenelastega.

Ukraina on lõhestatud — riigi idaosa elanikud suunavad pilgud Moskvasse ja lääneosas vaadatakse lootusrikkalt läände.

Kuid Venemaa näitab oma võimu ka demokratiseeruvas Gruusias. Ja ega mägede pojad neile võlgu jää. Läänest Gruusia pealinna Tbilisisse saabuv reisija kogeb juba lennujaamas sõbralikku suhtumist — isegi nende passide vastu ei tunta piirivalves erilist huvi. Venemaalt tulnud reisijad peavad seevastu läbima põhjaliku bürokraatliku kontrolli. Lennujaamast pealinna viiv maantee kannab George W. Bushi nime, Tbilisi on täis moodsaid ärisid, restorane, baare ja kirikuid. Seegi riik on muutunud võitlusväljaks ida ja lääne vahel tänu läbi tema territooriumi läände suunduvatele naftajuhtmetele ja geopoliitilisele asendile. Lisaks sellele pole Kreml saanud üle oma solvumisest grusiinide 2003. a. Rooside revolutsiooni üle, mis tõi võimule USA-s hariduse saanud Mihhail Saakashvili.

Venemaa kasutab osavalt ka majanduslikke surveabinõusid. Hiljuti keelati näiteks ebamäärastel ettekäänetel veini import Venemaale nii Gruusiast kui Moldovast, mis on mõlema riigi majandusele lausa hukutav. Gruusiasse imporditava gaasi hinda tõsteti 71 ja Moldovasse 37% võrra. Mõistagi suurendab see üksnes antipaatiat Moskva vastu. Tbilisi Ülikooli politoloog Segi Kapanadze näeb siin Venemaa poliitilist soovi suruda kõik naaberriigid põlvili, et sel viisil hoida endised piirkonnad oma kontrolli all.

Ometi on ka teistsuguseid arvamusi. Gruusia „kuulsaim poeg“ Iosif Dzhugashvili ehk Jossif Stalin pärineb Tbilisi lähedal asuvast Gori linnast ja mitmed nutavad siiani teda taga. Esineb ka nostalgiat nõukogude aja järele...

Pinged, kriisid, konfrontatsioonid ja probleemid

Põhiline ida ja lääne vaheline võitlus toimub Euroopas, kus Venemaa pidi taluma kõige suuremat häbi N. Liidu kokkuvarisemisel. Üksteise järel vabanesid endised Varssavi Pakti riigid Moskva mõju alt ja ühinesid NATO-ga, veel suuremat alandust põhjustas aga Balti riikide ühinemine transatlantiliste organisatsioonidega. Eriti valusaks hoobiks Venemaa uhkusele oli laulev revolutsioon Eestis ja 600 km pikkune Balti kett.

Nii ongi, et kui Moskva vaatab täna läände, näeb ta seal endiseid liitlasi oma vastastena, kellest on nüüd saanud USA liitlased Iraagi sõjas. Selles olukorras korrutab Venemaa oma rahvuskaaslaste huvide ja õiguste väidetavat rikkumist Baltikumis, aga sellest võimsamaks relvaks jääb muidugi gaas, mille hinnaga on võimalik manipuleerida.

Probleeme tekitab Läänemere põhja paigaldatav gaasitoru. Lääne-Euroopa pole omakorda enam monoliitne ning seisab silmitsi energiakriisiga. Euroopa Liit on aga poliitilises kriisis, kuna selle põhiseaduslepet ei õnnestu heaks kiita prantslaste ja hollandlaste vastuseisu tõttu.

Iraagi sõda on põhjustanud pingeid Saksa- ja Prantsusmaa vahel. Prof. Brauni hinnangul on Euroopas liikvel kaks müüti: Prantsusmaa hiilgus ja Venemaa võimsus. Arvati, et nende kahe müüdi ühendamisel suudetakse luua poliitiline reaalsus. Saddam Hussein lootis viimase hetkeni, et Prantsus- ja Venemaa suudavad ÜRO Julgeolekunõukogus end maksma panna ja invasiooni Iraaki ära hoida.

Nüüd on tekkinud vastasseis Iraani tuumaambitsioonide tõttu, mis võib omakorda panna proovile Lääneriikide ja USA ühtsuse. Venemaa, kellel on julgeolekunõukogus veto-õigus, jätkab relvade müüki Iraanile ja toetab sealset tuumaprogrammi.

Ehkki Putin on püüdnud õiendada arveid õlimagnaatidega, kontrollivad oligarhid praegugi suures osas riigi majandust.

Venemaa territoriaalne ühtsus pole kindel. Elanikkond väheneb katastroofiliselt, president Putin nimetas demograafilist olukorda oma hiljutises aastakõnes „kriitiliseks“. Islamiäärmuslus tõstab pead.

Just nendel põhjustel ei tohiks Lääs Venemaad omapead jätta. Ehkki energiavarud jätavad mulje Venemaa võimsusest, jätkub sileda pealispinna all Venemaa vääramatu allakäik.

Venemaa kokkuvarisemine oleks ohtlik ja asetaks lääneriigid raskesse olukorda.

Niisiis — Venemaa vajab hädasti demokraatia edenemist; see on kõige keerulisem ja tähtsam revolutsioon. Küsimus on muidugi selles, kas seda suudetakse seal ellu viia. Praeguse presidendi ajal paistab selleks vähe lootust olevat.

Märkmed: