Eesti Elu
Kunstinäitus Pärnus: Erich ja Pauline Elfriede Lepsi uuem looming jõudis kodumaale Jüri Estam Eesti Elu
Jüri Estami seisukohad  13 Jun 2015  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2015/06/45126_001.jpg
Avataktiks Erich Lepsi suurteos „Pagulased“

Siinkirjutaja pole teadlik ühestki teisest taiesest, mis koondaks 1944. a. põgenike sundvalikut ja valu enesesse sama väljendusrikkalt, kui Erich Lepsi sõjajärgne maal „Pagulased“. Lõuendile on jäädvustatud mitukümmend kiirustavat naist ja last oma kompsudega, mingis materdada saanud Eesti nurgakeses, teel Idast Läände, keset sõjast raskesti räsida saanud maastikku. Ühed tirivad vintsutatud lapsi käest, teised tõukavad lapsevankreid. Keegi vanem naisterahvas – jõuvarud otsakorral – on varisenud kokku. Nõutute nägudega lapsed tema ümber ei suuda teda turgutada ega abistada. Üks teepervele jäänud surnukeha on ümbritsetud kõiksugu mahapillatud esemetest. Puhkehetke põgenikud enesele lubada ei saa, sest selja taga lõõmab lähenev tulekuma ja pea kohe pääsevad kuuldele juba tankide mootorid.

Realismi väärtustanud Pallase kunstikool rafineeris Erich Lepsi seda annet, mis tabab ja jäädvustab alatiseks tunnetuse põgenemise hetke õudusest viisil, mis on ühe ropsuga arusaadav kõikidele ka nüüd, palju aastaid hiljem. Õige mees õiges kohas ehk teisiti väljendades: see konkreetne taies on Erich Lepsi tour de force ja samas kindlasti ka monumendikene eesti pagulusele.
Erich Leps – sündinud 1901 Tallinnas – kuulus esimesse põlvkonda, kel avanes võimalus Eesti Vabariigis ametlikult kunsti õppida. Tema tööde hulgas leiame palju maastikumaale, linnavaateid ning portreesid. Erich Leps võttis naiseks enesest kaks aastat noorema Pauline Elfriede Estami*. Nad olid kahekesi Pallase kunstikooli kasvandikud (Erich lõpetas Pallase a. 1931, graafik Pauline Lepsil õpingud aga katkesid). Sellele lisaks lõpetas Pallase (samuti sõjapõgenikuna hiljem Läände pääsenud) Pauline õde graafik Ida Emilie Adamson a. 1932.
Pauline ja Ida olid pärnakad. Oma koduateljees Pärnu turu lähedal viljelesid Erich ja Pauline edukalt oma loomingut, kuni sõjavankrid veeretasid end üle Euroopa ja väikese Eesti.

Pauline Elfriede 20. ja 30. aastate tööd erinesid Erichi omadest nagu öö ja päev, olles sitsilised, pitsilised, sarmikalt feminiinsed ja nooruslikud. Siinkirjutajale meenub kuidagi Aubrey Beardsley, koos teiste esteetilise liikumise viljelejatega. Lepside kaasaegne Edmund Valtman on kirjeldanud Pauline Elfriede Leps-Estami kui romantikut, kes annab meeleolu ja ainest edasi eriliselt õrna ja õhulise delikaatsusega.

Pallaslaste saatus kui okupatsiooni peegelpilt miniatüüris

Kui soovid saada hea ettekujutuse sellest, kuidas Vene ja Saksa impeeriumid laastasid Eestit 40ndail, mine Vikipeediasse, toksi sisse „Pallas“ ja hakka lugema pallaslaste elulugusid. Olgugi, et Pallas vaevles enne II MS tihti rahahäda all, oli tegemist sellegi poolest ühe iseseisvuse kätte võidelnud väikese rahva toreda ja uhke asutusega. See, kuidas Pallase tegevus ehitati nullist üles, oli sama vahva, kui selle lammutamise ja muundamise lugu on midagi musta. Mõned Eestisse jäänud pallaslased jõudsid Nõukogude ajal kõrgesse ikka, teised surid silmatorkavalt noorelt. Osa Pallase kasvandikest saadeti külmale maale koos oma rahva teiste liikmetega, üks õppejõud sai hävituspataljonlasena surma ja Karl Pärsimägi hukkus 1942 Oświęcimi ehk Auschwitzi koonduslaagris.
Huupi öeldes valis vabalt veerand ja võib-olla isegi kolmandik pallaslastest vabaduse Läänes. Pauline Leps lahkus Eestist augustis 1944 koos poja Ants Arvoga, kuid Erich riskeeris, jäädes Pärnusse töid kastidesse pakkima, mis Eesti muuseumidele üle anti. Perel läks õnneks ja nii asuti uuesti koos elama Saksamaal Ulmi linnas „kiviviske kaugusel“ kuulsast Geislingenist. Ja siin teine oluline seik, mis annab Lepside abielupaarile erilisevõitu koha paguluse ajaloo annaalides.
Kui (kunagine kindralinspektor) Johannes Soodla ja tema abikaasa Irene Soodla kuulusid nende hulka, kes aitasid sõjainvaliide pärast II maailmasõda, siis 1944-1949 organiseerisid Lepsid Ulmis rakenduskunsti ja kunstkäsitöö ühingut „Estonian Handicraft“, mis andis mitmetele inimestele – paljudel maakohtadest pärit eestlastel olid niigi „kuldsed käed“ – oskusi, mis aitasid neil rasked ajad üle elada. Pole päris välistatud, et eesti kunstkäsitöö jõudiski haripunkti just Saksamaal pärast sõda. See konkreetne peatükk, mis kipub vaikselt juba unustuse hõlma vajuma, väärib tegelikult paremat. Pärnus on murdosakene ka sellest loomingust imetlemiseks välja pandud.
Hiljem – USAs juba – võtavad asjad uue pöörde, kui Erich Leps leiab endale tõelise „rakenduskunstniku“ rakenduse, töötades välireklaamifirmas General Outdoor Advertising maalijana. Pärnus on välja pandud valguspilte temast kääbusena, seismas suurte silt-maalide kõrval, millel figureerivad õlut reklaamivate koduperenaiste hiiglaslikud naeratavad suud, pirakad praed, ja muud sellist.
Kuna Lepsid ei tulnud alguses Ameerikas vist isegi ots-otsaga hästi välja, siis kingitud hobusele suhu ei vaadata. Ometi paneb kõik see – nähes Pärnu näitusesaalis ka seda, milleks Erich ja Pauline tegelikult võimelised olid – kibemagusa tundega pead raputama. Pallase kunstikooli vilistlased sundviskes, ehk EW Pallase kunstikooli meistriateljeed valmistamas ette ameerika välireklaamifirma maalijaid…

Enne surma võtab Erich Leps pintsli uuesti kätte, luues taas tõsisemat kunsti. Pärnu Muuseumi töötaja ja üks selle näituse peamistest ülesehitajatest kunstiajaloolane Marian Kivila on kirjutanud, et Erich Lepsi varasem range figuratiivsus asendus enne lõppu (selle pere suures, vanas ja põnevas Chicago majas) vabama vormi ja värviküllaste eksperimentidega.
Pauline Efriede Leps, kelle nooruspõlve ja uuema aja graafilised lehed on välja pandud Pärnu muuseumis oma mehe tööde kõrvale, kippus ilmselt jääma abikaasa varju, nii nagu Ida Adamson võis omakorda jääda oma õe Pauline varju. Laste suureks kasvatamine võttis Paulinelt ja Idalt kindlasti aega.

Pärast abikaasa surma alustas Pauline uuesti kunstiõpinguid Chicagos ja Santa Monicas (Californias). Lisaks 1970. ja 1980. aastate näitusetegevusele USA Eesti majades ja California kunstigaleriides tegutses ta edasi oma ateljees. Siinkirjutaja mäletab sellest ajast üht näiliselt pehmet vanadaamikest sundimas vaskplaate, söövitushapet ja suurt trükimasinat (pressimismasinat) tema tahtmisele alluma, sünnitamaks uut loomingut ka kõrges eas. Aja jooksul muutusid ka Pauline Lepsi graafilised tööd suhteliselt arvestatavalt.

Erich Leps suri eksiilis a. 1965 Chicagos. Talle järgnes 37. a. hiljem (a. 2002) tema truu kaasa Pauline Elfriede Californias. Just enne 2008. a. lõppu suri nende ainus laps, professor Ants Leps. Ants ja Virve Lepsil järeltulijaid ei olnud.

Paguluse üks paljudest hädadest oli, et maapaos olek kestis meie jaoks liiga kaua. Kui okupatsioon oleks lõppenud 60. aastatel, oleksid paljud kasutanud ilmselt võimalust kojuminekuks. Praeguseks kipuvad kodumaale jõudma heal juhul üksnes memuaarid, kunstiteosed ning aeg-ajalt mõni tuhaga urn.

Järgmised read pärinevad maapaos elanud luuletajalt Valli Naelapealt (1934-1989), kes juhtus olema Pauline Lepsi hõimlane:

„Oled end tükkhaaval laotanud laiali maailma
lahti laiali tükati
iga tükk hinge iga armastuse külge kinnitet
puutepunktid on pidemed

Kuidas küll end kokku korjata
tükkhaaval
tervikuks kokku kerida
lõhestatut liimida
lappida

Kus iganes oled
oled tükati vaid
kuhu iganes lähed
jätad endast olulise seljataha

Kuidas toimida tervena
tunda end tõelisena“


On juhtunud ka seda, et nii mõnegi pagulase vaimne pärand pole Eestisse üldse õnnelikult tagasi jõudnud. Mitmed olulised isiklikud arhiivid näiteks on rännanud niisama erinevate linnade prügimägedele.

Lepside näitus on avatud kuni septembri teise pooleni Pärnus

Antud juhul, tänu Erich ja Pauline Lepsi miniale Virve Lepsile, Pärnu Muuseumile ja veel mitmele heale inimesele-asutusele toimib arvestatav osa Lepside loomingust päästetud ja kokkupõimitud tervikuna nüüd Pärnus, kus need on vaatamiseks välja pandud, olles palju aastaid vahepeal „niisama“ seisnud Lepside kodude seintel ja nurkades, oodates kannatlikult oma aega.

Kuna osa näituse „Pärnu Pallaslased paguluses“ väljapanekutest on selleks puhuks teistelt muuseumidelt ja eraisikutelt kokku laenutatud, võib arvata, et teist juhust nende nägemiseks sellises ulatuses ühe katuse all pärast 2015. a. niipea ei esine ega tarvitse kordudagi.
Pärnu muuseum ise on alles mõne aasta eest valmis remonditud uus-vana hoone, mille püsinäitused on omaette väärtusena külastamist väärt.
Seda asutust pole raske üles leida. Sõites Tallinnast jääb see vasakut kätt, praktiliselt kohe pärast Pärnu jõe ületamist, asudes kontserdimaja juures. Näitus jääb avatuks kuni 20. septembrini.

Paljud inimesed nägid vaeva selleks, et Lepside taiesed pääseksid ühes tükis oma „kodulinna“ Pärnusse, nende seas neid teoseid mitu aastat hoidnud ja kaitsnud Virve Leps. Abi on osutanud Mai Treude, Leida Talts, Ardo Hansson, Anne Tork, Reigo Kuivjõe, Eva Sepping ja Andres Männik. Ka Rahvusarhiiv ja Pärnu Linnavalitsus on tänuväärt toetust andnud. Näitus on eeskujulikult ja meeldivalt koostatud! Selle teostasid: Marian Kivila, Marju Kurvits, Indrek Aija, Margo Somorokov ja Triin Tammann. Suvel on oodata näituse kataloogi ilmumist.
======
*Pauline Elfriede Leps-Estam oli Jüri Estami vanatädi.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus