Eesti Elu
Kunagisest koolmeistrist Hendrik Narusbergist
Inimesed 09 Jan 2009 EPEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kui palju häid sõnu on öeldud omaaegsete kooliõpetajate kohta, keda nimetati maa soolaks ja rahvavalgustajateks! Seda nad kahtlemata ka olid. Neil oli auotriteeti, nende sõnal oli kaalu ja nende arvamust võeti kuulda.
 - pics/2009/01/22419_1_t.jpg

Üks sellistest oli Kauksi koolmeister Hendrik Narusberg (1871–1926), kes jättis oma jälje kodukoha kultuurilukku, nagu öeldakse Põlva ajalehes Koit 22. juulil 1906 ilmunud Hendrik Narusbergi poja Hugo Narusbergi artiklis. Et Hendrik Narusberg võiks olla omaaegse õpetaja koondkuju ja musternäidis, avaldame kõnealuse artikli refereeritult ja lisame mõnda ka juurde.

Ülalmainitud loo sissejuhatuses seisab: „M. Univeri sõnu mugandades: meie isa sündis Räpinamaa päikese kullast, ta veest ja ta mullast ning Leena ja Viido armastusest 1871. aastal Kureküla talupere seitsmenda lapsena.“

Hendrik Narusberg õppis Räpina kihelkonnakoolis, Tartu linnakoolis ja seminaris, misjärel ta oli Kauksis koolmeistriks.

Nagu Hugo Narusberg kirjutab, erineb tänane koolitöö tema isa aegsest nagu öö ja päev. Kauksi koolimajas oli üksainus klassiruum. Suvel maksti õpetajale töö eest palka maa rendile andmisega, et võimaldada talle värskes õhus füüsilist tööd. (Väga nutikas idee ju, kas pole?!)

Koolitööd juhtisid ja revideerisid kirikuõpetajad ja köstrid. Et Hendrik oli ka Põlva luterikiriku nõukogu liige, aitas ta vanematel leida vadereid ja lastele nimesid, aga tema abi vajati ka testamentide koostamisel ja palvekirjade vormistamisel, mis mõistagi eeldas vaikimisoskust.
„Koolmeister valgustas ja tõlgendas külainimestele laia maailma sündmusi, selgitas seaduste sisu. Koolmeister lepitas naabreid tülides. Koolmeistrit kutsuti leinatallu lahkunut kirstu panema ja kodust viimsele teekonnale saatma.

Koolmeister jagas inimeste rõõmu ja kurbust, koges abitust ja rumalustki. Valutas südant hariduse ja harituse, inimeste hingehoiu ja tervise pärast. Eriti laste, tulevaste tööinimeste tervise pärast. Kõigest sellest sündisid ka kirjatükid Postimehele, et panna teisigi kaasa mõtlema ja elu parandamise teid otsima,“ loeme Postimehe 120. juubeli puhul ilmunud artiklist, milles on juttu Hendrik Narusbergist (17.10.06). Ta on üks neist 322-st, kelle elulugu ja pilt ilmusid ka Postimehe juubelialbumis rubriigis „Postimehe kaastöölised“.

Omaette peatüki Narusbergi elust moodustabki kirjanduslik tegevus. Sellest saab ülevaate Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivist, kus on üle 80 kohaviite kaardi tema nimega. 1893. aastast peale kujunes temast Postimehe püsiv ja usaldusväärne kirjasaatja. Ta tegi kaastööd artiklite ja luuletuste, kohapealsete uudiste ning tõlgete näol.

Kui 1899. a. ühel koosolekul soovitati õpetajatel mitte õpetada „rumalatele lastele eesti kirjakeelt, vaid õpetus käigu koduses emakeeles“ (st kohalikus murdekeeles), ärritas see Kauksi koolmeistrit. Ta tuli koju ja kirjutas eesti rahvale kahjulikuna mõjuvatest nõuannetest Postimehele, kus mh on öeldud: „Emakeele õpetus olgu kindlasti puhta kirjakeele aluse pääle rajatud, ainult siis kannab töö vilja.“

Hendrik Narusberg muretses ka nakkushaiguste leviku, ja isegi sellise tänapäevase probleemi nagu iibe pärast: „Kohutaval arvul sureb viimasel ajal lapsi külgehakkavate haiguste tagajärjel, milles iseäranis sarlakid ja rõuged kardetavat osa etendavad. /…/

Kihelkondade aasta-aruandeid silmitsedes leiame, et surnute arv ligi kolm korda sündinute arvust üle käib. Suurem süü iseäranis laste surevuse liig kõrge arvu juures langeb kahtlemata rahva rumaluse arvesse. Ei osata taudi puhul haigeid küllalt tarvilikul määral ravitseda.“ Ta teeb ettepaneku koolides alustada tervishoiu õpetusega, sest „ muidu jäävad kooli ruumid tulevikus õpilaste poolest hõredaks“ (PM nr. 175, 1920. a.)

Kui Põlva ehitati seltsimaja, hakati seal pidama peoõhtuid, mida mõnikord juhtis samuti Hendrik Narusberg, kuid tema õlul oli ka palvetundide korraldamine.

Hendrik Narusberg oli andekas muusik ja koorijuht. Organiseerinud kohaliku puhkpilliorkestri ja olles selle dirigent, muretses ta ise noote ja kirjutas neid ümber. Orkester esines jumalateenistustel, matustel, riigipühadel ja peoõhtutel.

Lisaks asutas ta segakoori ja oli sellegi juhiks. See samm sai Hendrikule saatuslikuks, sest koori tuli laulma hea viisipidamise, meeldiva välimuse ja käitumisega neiu Adeele, kes jäi koorijuhile silma. Et sümpaatia oli vastastikune, sõlmiti peatselt abielu. Laulatus toimus 6. juunil 1904 Põlva kirikus. Perre sündis viis last – kas tütart ja kolm poega.

Hendrik Narusbergi eluküünal kustus 23. juulil 1926 insuldi tagajärjel.

1926. a. 6. aug. Postimehes ilmunud järelehüüdes öeldakse: „Seda heasüdamelist töömeest ei ole ainuüksi leinama jäänud abikaasa ja lapsed, vaid terve ümbruskond.“

•••
Tutvunud selle ärksa, aktiivse ja aruka mehe eluloo ning mitmekülgse tegevusega, tekkis imetlus ja aukartus tema vastu.

Vaid paar mõtet siia lisaks.

Esiteks – Hendrik Narusberg on eeskujuks igaühele meist. Ta teeb oma andmusega eestlusele ja eestlastele „silmad ette“ paljudele tänastele ühiskonna- ja poliitikategelastele, kes armastavad oma saavutustega kelkida.

Teiseks – kas poleks see haruldane lugu meie lehe „Nädala portree“ rubriiki ka tänapäeval, aastal 2009? Oleks meie hulgas vaid rohkem sellise sügava missioonitundega eestlasi!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus