(Ilmunud 16. mai Virumaa Teatajas, avaldatud toimetuse loal)
Naomi Richtner räägib Rakvere gümnaasiumi Euroopa päeval, mida siiamaani Eestist teada on saanud. Ta teeb seda selges eesti keeles. Foto: Tairo Lutter, Virumaa Teataja 16. mai 2006
Naomi Richtner (17) tuli Shveitsist Eestisse aastaks vahetusõpilaseks. Hüppas vette täiesti tundmatus kohas. Nüüd on Eesti nii omane, et natuke raske on lahkuda.
Eestlased ei tea Shveitsist suurt midagi peale selle, et seal on kellad ja pangad, juust ja shokolaad.
Eestlased teavad Shveitsist palju rohkem kui meie Eestist.
Mida te teate?
Mitte midagi. Ainult Vanilla Ninjat, sellepärast, et nad olid Eurovisioonil. Ma ei teadnud üldse midagi Eestist. Sellepärast ma tulingi – vaatama, kuidas Eestis on.
Kui kaua Sa oled nüüd siin elanud?
Kohates mõnda eestlast esimest korda, on tema esimene küsimus: „Kui kaua sa oled siin olnud?” Teine küsimus: „Aga nii hästi oskad eesti keelt?” Ja siis nad kohe räägivad, et siin elavad inimesed, kes ei oska üldse keelt, mis siis, et kogu aeg elavad. Ja natukese aja pärast tuleb küsimus, et miks ma olen Eestisse tulnud. Ma olen seda sada korda seletanud, et ma ei tea. (Hakkame mõlemad naerma. Mitte, et Naomi jutt nii väga naljakas oleks. Naerma ajab see, kuidas ta räägib. Õigemini peaks Naomit filmima, mitte lindistama.)
No on ikka uskumatu tunne küll siin Sinuga istuda ja sedasi eesti keeles lobiseda.
Ma käisin nädalavahetusel Lätis. Küll mulle meeldis läti keel. Ma olen kõikide keelte fänn, millest ma aru ei saa. Eesti keel meeldib mulle praegu ka. Aga meeldis veel rohkem, kui ma ei saanud sellest aru. Ma olen niisugune imelik inimene.
Kas Sa ootad juba, et koju pääsed?
Ma ei tea. Tegin niisuguse nimekirja, mida ma kodus ootan ja mida ma Eestist hakkan igatsema. Ja mida ma ei oota, ja mida ei igatse. Rohkem on seda, mida igatsema hakkan. Ma tahan koju, aga ma ei taha siit ära. (Naomi viimane lause kõlab tegelikult kurvalt, aga ajab jälle meid mõlemaid naerma.)
Siit paberilt hakkab toredate asjade seast silma üks lause: kunagi ei tea, mis juhtuda võib. Mis siis juhtuda võib?
Näiteks, et ajakirjanik helistab kell kümme õhtul ja ütleb: „Teeme homme intervjuu.” Shveitsis on inimestel ikka päevaplaan ja nad planeerivad kõike ette.
Meil ma tean, mida ma nädalavahetusel teen. Ma lepin sõbraga kokku, et me läheme kinno ja me lähemegi kinno. Siin lepid ... siin ei lepi midagi kokku. Keegi helistab, et lähme kinno ja lähemegi.
Sõbrad on Sulle siin Eestimaal tähtsad, vaatan ma siit paberilt.
Mitte ainult sõbrad. Pere ka, minu vahetuspere.
Nende asjade seas, mida sa ei igatse, on koolitunnid?
Minu arust Eestis ei ole koolitund nii huvitav kui Shveitsis. Kõik istuvad, siis tuleb õpetaja, kes räägib, mõnikord näitab pilti, kõik kirjutavad õpetaja jutu üles, ning kõik õpitakse pähe.
Meil on bioloogias või ka keemias väga palju teha, väga palju praktikat. (Naomi silmad lähevad särama nagu autotuled ja käed lendavad laiali nagu balletitantsijal). Nii palju põnevaid asju.
Bioloogia võiks ju huvitav olla! Meil koolis uurisime sea südant või lehma silmi, või kuidas taimi saab kasvatada. See on põnev ja sedasi õpib ka palju. Sõbranna just kirjutas mulle, et nad kasvatavad, mis need väikesed loomad eesti keeles on, kes ringi lendavad ... Need lollid väikesed asjad, kes lendavad ... flies.
Kärbsed?
Nad kasvatavad väikseid kärbseid. Bioloogias kärbseid kasvatada, eks see oleks huvitav! Aga need, mis koolis head asjad on, neid on rohkem.
Mis need head asjad on?
Head asjad on õpetajad. Mulle on ikka paljud õpetajad nagu sõbrad.
Ma ei tea, kas nad hoolivad minust rohkem. Meil on ikka nii, et õpetaja on õpetaja, ei ole nagu inimene, ta ei saa kunagi sõber olla.
Siin on, et kui õpetajal on sünnipäev, tuuakse lilli ja kingitusi, aga Shveitsis nii ei ole, me ei tea, millal meie õpetajal on sünnipäev.
Kas Eestis on mõni koht, mis Sulle väga meeldib?
Tartu. Mulle meeldib see linnatunne seal. Väikesed kohvikud ja lahedad kohad. Tartu on sõbralik linn.
Mis mulle veel Eestis meeldib, on see, et nii palju on ruumi. Shveitsis pole üldse ruumi.
Kuidas ema ja isa sellesse suhtusid, et Sa aastaks kodust ära lähed? Nad silmi pööritama ja kätega vehkima ei hakanud?
Hakkasid küll. Ma pidin pool aastat rääkima, et ma tahan ikka minna. Et ma tulen tagasi ju. Et see on hea asi. Nad olid kogu aeg mures, et midagi juhtub. Ma ei tea, mida nad kartsid. Et ma kasvan suureks. Liiga suureks.
Kuidas saab liiga suureks kasvada?
Ma ei tea. Võib-olla nad kartsid, et siin on kurjategijad.
Mis on lahti tigedate inimestega, kes Sulle siin ei meeldi?
Oi. Ma ei tea. Kas peaks olema mingi teine sõna? Mis tähendab „tige”?
Kuri. Mitte et kurjategija. Sellise mossis näoga.
Jaa-jaa. See on tige nägu. See on rohkem talvel, inimestel on selline nägu. Kõigil on suured mütsid peas, sall näo ees. Muidugi, külm on, aga ikka. Ma juba saatsin kõik talveriided koju. Ma ei taha neid näha.
Koolis ka, meil Shveitsis, see on tavaline, lähed klassi ja ütled „tere hommikust”. Kõik vaatavad sind ja naeratavad, võib-olla kõik ei naerata ka, aga ütlevad „tere hommikust”.
Siin ma ütlen „tere”, keegi ei vaata ega ütle midagi. Ma olen natuke teistmoodi harjunud, seepärast tundub mulle natuke imelik ja natuke masendav.
See ei tähenda midagi, eestlased on ikka väga-väga sõbralikud ja külalislahked.
Kui ma olen kusagil, ja enam koju ei saa, kohe öeldakse, et jää siia, me anname sulle süüa ja anname sulle hambaharja.
Kujutad sa ette, mida 10 aasta pärast teed?
Kui vana ma siis olen? — 27. See on väga keeruline, ma tõesti ei tea, mis juhtuda võib.
Ma tahan ülikoolis õppida ja reisida. Hästi palju reisida. Seda ma tean.
