Kummardus Valge Roosi Rüütlile: prof Jüri Kivimäelt Paavo Loosbergi 90. juubeliks aastal 2009
In Memoriam | 20 Jul 2015  | EWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
 - pics/2009/10/25697_2_t.jpg
Kalender ei valeta, Paavo Loosberg on sündinud Tallinnas 27. viinakuu päeval 1919. See juhtus siis oktoobris, nagu vanasti seda kuud märgiti. Kui hetkeks mõelda selle kauge aja peale, siis polnud Eestis Vabadussõda veel lõppenud ja isegi eestikeelne Tartu Ülikool polnud veel avatud. Paavo Loosbergi 90. juubelit on lihtsam trükitud paberilt lugeda kui uskuda. Pealegi ei sobi nii kõrge iga Paavo loomusega kokku. Ehk siis on tegemist erakordse mehega, kelle vahe mõistus, fenomenaalne mälu ja pidev kursisolek Eesti päevapoliitika ja ajalookirjandusega teeb temast keerulise vestlus- ja vaidluskaaslase, kellega on raske sammu pidada.

Paavo Loosbergi on raske kirja panna, ta on olnud kodus mitmel maal, pidanud erinevaid ameteid ja vaat et elanud mitu erinevat elu, sest kuidas muidu noorem põlvkond suudab mõista üht meest, kes on elanud eesti ajal, vene ajal, saksa ajal, uuel eesti ajal jne. Tema lähedased ja sõbrad teavad, et Paavot armastatakse defineerida kahe määratlusega – Westu poiss ja soomepoiss, ning viimasele on juubilar ise lisanud, et ta on ka mereväepoiss. Pange tähele, need nimetused on kõik seotud ‘poistega’ ja nii kuulutavad nad ühe põlvkonna igavesti nooreks.

Tallinnas, Kassisaba linnajaos, vaiksel Kevade tänaval ikka veel püsiva Jakob Westholmi Gümnaasiumi lõpetas Paavo Loosberg 1938. aastal. See oli legendaarseks saanud kooli kuulsusrikas 20. lend. Hiljaaegu üritas Loosberg ise sõnastada Westholmi kooli vaimsuse põhimõtet: „Meid kasvatati nõnda, et mida inimene mõtleb, on ta enda asi. Aga kuidas mõelda, seda saab õppida.” Kuulsaks kirjutas selle kooli jüngrid aga tema klassivend Jaan Kross oma romaaniga „Wikmani poisid“, kus kirjanduslikul Paavol on ka oma roll täita. Meeldejäävad on kaadrid Jaan Krossi eluloofilmis, kus klassivennad Kevade tänaval jälle kokku saavad ning oma vanas koolimajas ammumöödunud aegu meenutavad. Kes täna Loosbergi sirget rühti imetleb, sellele võib Paavo jutustada innukast sportimisest Westholmi koolis, sellest, et ta oli Tallinna koolide meistermeeskonnas korv- ja võrkpallis ning jäähokis tollase Eesti rahvusmeeskonna väravavaht!

Gümnaasiumile järgnes Tondi Sõjakool, mille Loosberg lõpetas suurtükiväelasena 1939. aastal. Noor ohvitser vabanes sõjaväest 1940. aasta juuni lõpus, vahetult enne seda, kui Eesti läks Vene võimu alla. Kõik, mis järgnes, ei andnud mingit lootust edasiseks sõjaväeliseks karjääriks, pigem tuli osata hoiduda nii Vene kui ka hiljem Saksa mobilisatsioonist.

6. novembril 1943 läks Loosberg salaja Soome, sest tal tuli valida, kas sõdida Hitleri eest või Mannerheimi juhatuse all. Nii sai 24-aastasest Loosbergist soomepoiss, ta astus Soome Meresõjakooli ning 1944 juunis vänrikki’ks ülendatult teenis ta lahinglaeval „Väinamöinen“ suurtükiväeohvitserina kuni sõja lõpuni.

Ent tagasiteed kodumaale enam polnud, Rootsi siirdudes algas Paavo Loosbergi järgmine elu. Stockholmis töötas ta Kuningliku Tehnikaülikooli fotograafia õppetooli assistendina, siis abiellus Iraga ning 1951 lahkus perekond Kanadasse. Torontos töötades süvenes tema huvi õhufoto valdkonnas, ta lõpetas 1962 McMasteri Ülikooli Hamiltonis, tegi avastuse õhufoto filmide ilmutamisel ning võttis seejärel vastu hea töökoha Daytonis Ohios, kuid õpetas ka Ohio Institute of Photography juures tehnilist fotograafiat ja trükitehnikat. Pärast edukat karjääri Ühendriikides naasis Loosberg 1991 pensionärina tagasi Torontosse. Siin võiks juubelijutu lõpetada kokkuvõttega, et soomepoiss Loosberg on Toronto eestlaskonnas parimaid fotograafia asjatundjaid, aga tema teenistuskäik polnud paraku veel lõppenud.

3. novembril 1993 jõudis Paavo Loosberg tagasi Eestisse, kust ta oli eemal olnud kaks päeva vähem kui 50 aastat. Ta ei tulnud lihtsalt külalisena oma vanale kodumaale, aga Uude Eestisse. Kindral Einseln oli Tallinnast helistanud, et teda on Eestis tarvis. Järgmisel päeval kutsus president Lennart Meri teda Kadriorgu. President esitas Loosbergile küsimusi algul eesti, siis saksa, prantsuse, soome ja vene keeles, millele Loosberg vastas rootsi keeles! Nii sai Paavo Loosbergist president Meri käsundusohvitser. Tal tuli selleks astuda Eesti Vabariigi Kaitseväkke, kust ta mereväe vanemleitnandina „lähetati presidendi juurde“ ning kust ta kaheaastase teenistuse järel 1995. aastal kaptenmajori aukraadis erru lasti. President Meri vääristas teda 1997. aastal Eesti Vabariigi Kotkaristi ordeniga. 2002. aastal austas Soome Vabariigi president kolme Toronto soomepoissi, kes võitlesid Soome vabaduse ja Eesti au eest, Paavo Loosbergi teeneid tunnustati Soome Valge Roosi Rüütli ristiga.

Teenistus vanal kodumaal laadis Paavo Loosbergi pärast naasmist Torontosse uue energiaga. Tema mitmekülgne tegevus ei piirdu ainuüksi Toronto soomepoiste üritustega. Teda võib kõige sagedamini leida Eesti Majas asuvas Eesti Keskarhiivis, kus ta on aastaid tegutsenud vabatahtlikuna mikrofilmimise ja digiteerimise alal ning ta on praegu praktiliselt kogu Keskarhiivi hooldaja ja selle kogude parim tundja. Ta on olnud aktiivne osaleja ja innukas vaidleja Tartu College’is peetud Eesti ajaloo seminarides, pidanud vastutusrikkaid ajalooloenguid Kotkajärve Metsaülikoolis, on kujunenud Eesti sõjaajaloo ning iseäranis pöördelise 1939. aasta asjatundlikuks tõlgendajaks jne., jne. Sellise maine tagatiseks on ehtne ajaloo-uurija uudishimu ja pidev enesetäiendamine. Kui helistada Paavole hilisel õhtutunnil, siis vastab enamasti Ira, kes ohates möönab, et Paavo on ikka veel internetis. Seepärast ei sobigi küsida, kui vana on juubilar, sest vastuseks saab kõlada ainult, et Paavo Loosberg on 90 aastat noor.

Sügava kummardusega paljude austajate nimel,
Jüri Kivimäe


 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
In Memoriam
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus