Läinud nädalal Torontot külastanud Tartu Ülikooli Eesti kirjanduse professor Tiina Kirss pidas reedel, 3. detsembril Toronto Ülikooli Munk Centre’is ingliskeelse ettekande
Lost in Cultural Translation: Signifying Estonia, Signifying Europe.
Ettekande teema nähtub juba asjaolus, et seda pealkirja pole võimalik absoluutse täpsusega tõlkida – Kultuuritõlkes kaduma läinud: tähendades Eestit, tähendades Euroopat – loobki olukorra, kus moodsale inglise teaduskeelele, mida paljudes valdkondades ilmestavad metafoorid, on eesti keeles tihti raske kui mitte võimatu arusaadavaid vasteid leida.
Kõneleja tõi esmalt näiteid võõrkeelendite tungimisest eesti reklaami- ja ajakirjanduskeelde (
tšau, davai, feil, häppi, riplai jt.), osutas keele bürokratiseerumisele (näit. Brüsseli keel) ning liikus siis edasi kultuuriliste tähistamiste selgitamisele, mis tihtipeale koondub küsimusele, mida tähendab olla eestlane ja mida tähendab olla Euroopas. Ta tõi näiteks Tõnu Õnnepalu alias Emil Tode romaani Piiririik (Border State), kus autor tõmbab kultuuritõlkelisi sarnjooni Eesti ja Euroopa identiteedi vahel.
Kostitades kuulajaid kiirülevaatega moodsatest kultuuritõlke teoreetilistest seisukohtadest (tähenduse ja märkide tootmine/loomine, struktuuride tõlkimine, sisu ja vormi variaablus jne.) jõudis kõneleja lähiajaloo mõiste seletuse ja tõlgitamatuse kaudu järgmisele vaidluspinnale, kus kirjanduslik tekst muutub ajalooliselt äärmiselt performatiivseks. See on Sofi Oksaneni romaan Puhastus, mille puhul tekivad eriarusaamad juba pealkirja tõlkimisel ehk kas soome algupära
Puhdistus on ikka inglise
Purge ja lõpuks ka eesti Puhastus?
Kõneleja väitis, et paljudesse keeltesse tõlgituna mõjutab romaan kindlasti Eesti kuvandit laias maailmas. Nende väidete selgemaks mõistmiseks kõrvutas kõneleja kahe naiskirjaniku – Ene Mihkelsoni ja Sofi Oksaneni sarnaseid teemasid käsitlevat loomingut. Ettekande lõpuosas jäid kõlama väited, kuidas kirjandus on hakanud üha enam avalikkusele pakkuma kultuuriteadmise
brikolaaži ning et „kirjandusel tuleb teha tööd, mida kirjandus mitte kunagi ei peaks tegema“.
Ettekanne kutsus esile huvitava mõttevahetuse ja arvukalt küsimusi, kus Eesti olukorda sooviti võrrelda sarnaste nähtustega Lätis ja ka Tšehhis.
