Külma sõja varjud ja Eesti välispoliitika (1)
Arvamus 14 Jan 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Marko Mihkelson
Maailm on suures muutumises olnud juba mitmendat aastat. Kasvanud on oht, et Teise maailmasõja järgne ning Berliini müüri langemise järel uuendatud maailmakorraldus võib kohakuti sattuda konfliktialdiste vastasseisudega. Selles olukorras on äärmiselt oluline Eesti välispoliitika keskendumine kahele suurele teemale – julgeoleku tagamisele ja konkurentsivõime suurendamisele.

Venemaa agressioon Ukraina vastu ja varjamatu infosõda lääneriikide suunal on pannud paljusid küsima – kas me oleme sisenemas uude külma sõtta? Kuidas iganes ka praegust olukorda nimetada, näivad Venemaa ja läänemaailma erimeelsused täna sedavõrd sügavate juurtega, et vastasseisu süvenemine ja võimalik pikaajaline suhete kriis tunduvad möödapääsmatud.

Külma sõja varjud on kujundamas Eestist vaba maailma piiririiki. Mõistagi on meie huvides, et tänane vastasseis ei süveneks tõsisemaks konfliktiks. Sellest kaotaksid kõik. Samas on ilmne, et suhete normaliseerimine Venemaa ja lääneriikide vahel eeldab eeskätt Moskvalt suurt meelemuutust. Täna ei näi kusagilt seesugust valmisolekut.

Venemaa on president Vladimir Putini juhtimisel valmistunud seesuguseks militaardiplomaatiliseks ofensiiviks läänemaailma vastu juba aastaid. Märke sellest, et 1999. aastal võimule tõusnud endise KGB ohvitserkond polnud rahul Berliini müüri langemise järgse reaalsusega, ilmnes esimestest hetkedest alates. Juba samal 1999. aastal unistasid Putini lähikondsed Vene impeeriumi piiridest 1913. aasta mõõtkavas.

2005. aastal ütles Putin otse, et Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Läänemaailmas võeti seda küll ahhetades vastu, kuid unustati kiiresti. Paar aastat hiljem üllatas Putin uuesti Müncheni julgeolekukonverentsile kogunenuid teravatoonilise ja revisionismi kiikava kõnega. Mõni kuu hiljem lahkus Venemaa Euroopa tavarelvastusleppest ja Eesti sai kogeda küberrünnakuid.

Pehmekoelisema Dmitri Medvedevi tõus Venemaa presidendiks 2008. aasta kevadel hajutas aga jällegi lääneriikide tähelepanu juba rakenduvast Venemaa strateegiast. Augustisõda Gruusias küll kohutas, kuid vähem kui nädalaga lõppenud lahingutegevus päädis kiire tagasipöördumisega suhete juurde à la business as usual.

Prantslased sõlmisid Venemaaga Mistralite ehitamise lepingu ja USA püüdis Venemaad meelitada reset-poliitikaga. Majandusraskustes Euroopa nägi Venemaas head kasvuturgu.

Ometi olid taustal aga juba toimunud arengud, mis töötasid lääneriikide strateegiliste huvide vastu. Sõda Gruusias oli andnud esimese tõsise tagasilöögi NATO võimalikule laienemisele Lõuna-Kaukaasiasse. Venemaa liidrid ei varjanud oma võidurõõmu.

Euroopa Liit püüdis küll kompenseerida olukorda idapartnerluspoliitikaga, kuid algusest peale oli see pigem bürokraatlik kui geopoliitilist reaalsust arvestav projekt. Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika mehhanismid ei soosinud strateegilise mõtteteravuse kaasamist ühispoliitikate kujundamisel. Samas oli NATO keskendunud peamiselt Afganistani missioonile, Euroopa liitlased aga kaitsekulude vähendamisele.

Nii polnudki mingi ime, miks Ukraina sündmused tulid paljudele lääneriikides raputava äratusena. Krimmi okupeerimine ja annekteerimine oli šokk, kuid veel siis usuti, et president Putin oma ambitsioonides kaugemale ei lähe. Alles Malaisia reisilennuki allatulistamine Ida-Ukrainas 2014. aasta juulis hajutas ka kõige uskmatumate lääneriikide kahtlused. Mõisteti, et Venemaa tegevus on ohustamas kogu Euroopa julgeolekut.

Just siis õnnestuski Ameerika Ühendriikidel ja Euroopa Liidu liikmesmaadel saavutada harvaesinev üksmeel Venemaa-suunalises poliitikas. Saadi aru, et kui Venemaa agressiooni mitte vastustada, võib järgneda veelgi halvem. Eritasandiliste sanktsioonide ühine rakendamine oli suur diplomaatiline võit, mida Kreml ilmselgelt ei oodanud.

Venemaa muidugi vastas omapoolse käiguga, kuid Euroopa ühisrinnet sel lõhkuda ei õnnestunud. Vähemalt järgmise aasta märtsi ja juulini on sanktsioonid jõus ning nende ridade kirjutamise ajal ei ole mingit põhjust sanktsioonide tühistamiseks. Venemaa poliitika ei ole muutunud. Surve Ukrainale püsib, sealjuures nii sõjaline, majanduslik kui ka poliitiline. Minski kokkuleppeid ei täideta.

Samas oleks väär arvata, et sanktsioonidel ei ole mingit mõju. Tegelikult on isegi üllatav, et mõju on hakanud sedavõrd kiiresti ilmnema. Analüütikute hinnangul kaotab Venemaa madala naftahinna ja sanktsioonide koosmõjul umbes 140 miljardit dollarit aastas. Rubla väärtus on aastaga langenud ligi poole võrra. Lisaks eeldatakse, et kuni 2015. aasta lõpuni lahkub riigist enam kui 200 miljardi dollari väärtuses kapitali. Tagatipuks läheb Venemaa majandus järgmisel aastal langusse, sest kõige optimistlikuma hinnangu kohaselt väheneb sisemajanduse kogutoodang 0,8 protsenti.

Venemaa küll loodab leevendust BRICSi riikidelt, eeskätt Hiinalt, kuid finantssüsteemi turgutamiseks vajaminevaid miljardeid ei pruugi Pekingist nii lihtsalt saada. Samuti näib naftahinna langus pigem püsivana kui hetkelisena, mis samuti suurendab stressi Venemaa eelarvele.

Kõik see muudab Venemaa käitumise väga raskesti ennustatavaks. Arvestades, kui tõsine on olnud strateegiline ettevalmistusperiood ning et tagasitõmbumine tähendaks Putinile kodus tõsist mainekahju, siis võib eeldada agressiivse poliitika jätkumist. Moskvas arvatakse, et praegu ja lähema paari aasta jooksul on rahvusvaheliselt soodne aeg oma mõjuvälja laiendamiseks.

Putin on oma pidevalt muutuva taktikaga suutnud segada jälgi ning aeg-ajalt on lääneriikide seas tekkinud kiusatus Venemaale vastu tulla. Samas tuleb silmas pidada, et diplomaatiliste jõupingutuste edukus sõltub sellest, kas suudetakse Venemaale ette käia oma agenda. Aga kuidas teisiti saakski olukorras, kus Venemaa on rikkunud oma agressiooni ja Krimmi annekteerimisega mitmeid rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtteid ning murendanud julgeolekut kogu Euroopas.

Liiati ei maksa unustada, et viimastel kuudel on järsult kasvanud Venemaa õhujõudude demonstratiivlennud NATO ja partnerriikide piiridel. Ka on täheldada Vene merelaevastiku tavalisemast aktiivsemat käitumist, rääkimata tuumatriaadi rakendamisest erinevatel õppustel. Eriti murettekitav peaks olema Venemaa poliitilise ja sõjalise juhtkonna tuntavalt vabam ümberkäimine tuumarelvaähvardusega.

See kõik sunnib lääneliitlasi valmis olema pikemaks suhete halvenemiseks. Kujunemas on uus normaalsus, kus piiririigil Eestil ja meie liitlastel tuleb harjuda seoses Venemaaga senisest palju keerulisema suhetekeskkonnaga, kus välistatud ei pruugi olla ükski areng.

Eestil tuleb oma välispoliitilises tegevuses keskenduda väga tõsiselt enda ja ka laiemalt Euroopa julgeoleku tagamisele. Mida sarnasemalt tajuvad Euroopa riigid varitsevaid ohtusid, seda tulemuslikumat ühispoliitikat õnnestub ka ajada. Olgu see siis Euroopa Liidu või NATO raames.

Kui veel aasta tagasi oli peaaegu võimatu põhjendada, miks eriti Euroopa riigid peaksid lõpetama kaitsekulutuste vähendamise, siis täna on vähemalt olemas selgem ohumääratlus. Ka NATO reaktsioon Krimmi okupeerimisele ja annekteerimisele on süstinud alliansi tegevusse uut energiat, mille keskosaks on kollektiivkaitse tugevdamine uusi ohumudeleid arvesse võttes. Viimase all pean silmas näiteks alliansi tegevust juhul, kui ühe või mitme liikmesriigi vastu võidakse kasutada hübriidsõja taktikat.

Eesti diplomaatidel ja poliitikutel tuleb eelolevatel kuudel järjekindlalt tegutseda NATO Walesi tippkohtumise tulemuste võimalikult kiire ellurakendamise nimel. Samuti on väga oluline pidev töö Ameerika Ühendriikidega. Loodetavasti õnnestub juba 2015. aastal rakendada USA kaitse-eelarves ettenähtud 25 miljonit dollarit Ämari lennuväebaasi rajatiste laiendamiseks. See võimaldaks oluliselt suurendada liitlasvägede vastuvõtmist.

Oluline teema nii USA kui ka teiste liitlastega on NATO väeüksuste pideva kohaloleku tagamine ka pärast 2016. aastat. USA roteeruvate üksuste saabumine 2014. aasta kevadel oli väga tugev signaal nii meie avalikkusele kui ka Venemaale. President Obama on öelnud, et väed jäävad Eestisse roteeruma nii kauaks, kui seda on vaja. Eesti eesmärk peaks olema alalise kohaloleku saavutamine, sest nähtavas tulevikus on väga raske ette näha Venemaa kiiret taandumist läänevastasest ekspansionistlikust poliitikast.

Viimastel kuudel on rahvusvahelises ajakirjanduses sageli spekuleeritud selle üle, kas näiteks Narvast võiks kujuneda pingete allikas. Mõned on oma mõttekäikudes traageldanud koguni kokku Ida-Ukraina ja Narva. Sellistele sensatsioonihimulistele arvajatele tuleb pidevalt meelde tuletada, et Narva on NATO piirilinn. Sellega on kõik öeldud.

See muidugi ei tähenda, et Eesti ei peaks investeerima püsivalt sisejulgeoleku tugevdamisse ja erinevate ohustsenaariumide läbimängimisse. Viimast nii siseriiklikult kui ka koos liitlastega. Kõige olulisem on usutava heidutusvõime kasvatamine tasemeni, mis muudab NATO kollektiivkaitse testimiskatse äärmiselt ebatõenäoliseks.

Piiririigi staatus on muutnud eriti oluliseks Eesti tegevuse rahvusvahelise konkurentsivõime tugevdamisel. Vaatamata julgeolekukeskkonna muutumisele tuleb Eestil panustada majanduskasvu ning meie ettevõtete ekspordi- ja investeerimisvõimaluste laiendamisse.

Mõistetavalt on geopoliitiline komponent lisandunud rahvusvaheliste investorite riskianalüüsi, kui nad hindavad rahapaigutust Eestisse. Samas ei ole Eesti julgeolek olnud kunagi nii hästi tagatud kui täna. Sama kehtis külma sõja ajal ju ka näiteks Lääne-Saksamaal. Vene tankide ähvardav lähedus ei takistanud majanduse kiiret arengut.

Eesti välispoliitiline teravik peab töötama selle nimel, et avada meie ettevõtjatele uusi turgusid ja leida võimalusi tarkade eksporditoetuste kaudu ettevõtete läbilöögivõime tugevdamiseks. Aasia suund on eriti ahvatlev, sest nähtavas tulevikus on just seal eeldada stabiilset kasvu- ja arengukeskkonda.

Sama tähtis kui oma ettevõtjate toetamine on ka välisinvesteeringute jätkuv maaletoomine. Eesti peab suutma säilitada rahvusvaheliste reitinguagentuuride hinnangutes stabiilse ja positiivse väljavaate. Lisaks on tähtis Eesti innovatiivse kuvandi tugevdamine, mis töötab osaliselt juba praegu hea magnetina.


Eelolevad aastad võivad saada murranguliseks Eesti tulevikku silmas pidades. Me peame olema valmis rahvusvahelise julgeolekukeskkonna halvenemiseks, kuid me peame olema valmis ka Eesti eduloo tugevdamiseks. Uus normaalsus peab andma meile uue arengutõuke.

Artikkel ilmus ajakirjas Maailma Vaade.

Allikas: autori ajaveeb, kolmapäev, 14. jaanuar 2015
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus