Külliki Kübarsepp: kütuseaktsiisi tõusust räägiti isegi koalitsioonikõnelustel ikka üsna järsult ning üleolevalt Eesti Päevaleht
Arvamus 03 May 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
03. mai 2015
Külliki Kübarsepp, Vabaerakond, Riigikogu liige
Foto: Vallo Kruuser

 - pics/2015/05/44888_001.jpg
Olen poliitikas kaasa löönud aastaid, kuid seekordsete valimiste järel olin esmakordselt koalitsiooni moodustamise eelkõneluste laua taga. Teemaks olid siis võimaliku valitsuskoalitsiooni järgmise nelja aasta tegemised.

Olen poliitikas kaasa löönud aastaid, kuid seekordsete valimiste järel olin esmakordselt koalitsiooni moodustamise eelkõneluste laua taga. Teemaks olid siis võimaliku valitsuskoalitsiooni järgmise nelja aasta tegemised.

Ootasin huviga arutelu Eesti riigi suurematest väljakutsetest. Näeme ju, et rahulolematus kasvab. Lüüakse käega selle asemel, et kodumaal midagi korda saata. Pigem tormatakse välismaale õnne otsima. See on kurb ning ei tekita usaldust riigi vastu.

Poliitikas on unustatud inimene ja tema väärikus. „Eestlane olla on uhke ja hää“ on asendumas piinlikkusega. Ja seda nii lihtsal põhjusel – erakonnapoliitika on mandunud ja selle kaudu seisatanud riigi arengu. Keskendutakse võimu jagamisele ja selle säilitamisele, mitte niivõrd suurte eesmärkide seadmisele ning nende elluviimisele.

Seal Stenbocki uhke valitsuslaua taga tabasin peale paaripäevast osalemist tõdemuselt, et ma olen seda pilti juba korra näinud. Selline küünilisus ei vii meid kindlasti edasi.
Laua otsas istus trio, kelle enesekindlus ja üleolek ülejäänud seltskonna suhtes olid märgatav. Michal, Rosimannus ja Holsmer istusid teadmisega, et nende taktikepp on tugevaim ning keegi neid kõigutama ei hakka.

Olin seda sama pilti näinud, kui Res Publica neelas alla IRL-i. Läks pisut aega ja respublikaanide seltskond käitus tol ajal täpselt samamoodi. Ja kuhu see erakond tänaseks jõudnud on? Pole isamaalisust, pole aatelisust, laiub tühjus.

Näha oli, et Reformierakonna esimees võib-olla isegi sooviks midagi suurt teha. Kuid tal puudus idee. Lisaks oli tunda peaministrikandidaadi ebakindlust. Erakonnapoliitika suuri tegusid teha ei lase, isemeelsus võib tähendada valusat kukkumist erakonna esimehe kohalt.
Ega muud suurt täheldada olnudki. IRL oli üsna vagur, sest koalitsioonis osalemine, olenemata partneritest ja tulevikuvisioonist, on eluliselt oluline. Sotsidelt ootasime enamat. Neil oli raske valik, kuid soov igal juhul valitsuses osaleda võitis.

Tulles tagasi Eesti riigi tõeliselt oluliste väljakutsete juurde, siis siin ongi suur tühjus. Valitsuslepe mängiti suuresti välja asjadele, milles juba eelmine valitsus oli rahalised otsused ära teinud. Ei soovitud arutada majanduspoliitika suurte sammude üle ega isegi, stiilist kinni pidades, pisikeste sammude üle, mis tunnustaksid ja oleksid selged vastutulekud kodumaisele ettevõtlusele.
Kütuseaktsiisi tõusu vastu oleks üks argument vähem, kui selle teavitamine oleks tulnud lihtsa ja inimliku suhtlusega, kui sellest oleks räägitud ausalt juba enne valimisi. Ei, seda pidi isegi tulevaste partnerite ees tegema ikka üsna järsult ning üleolevalt. Majutusasutuste käibemaksu tõstmine on ju ka põhimõttelise suhtumise küsimus. Kas soodustame kodumaist ettevõtlust või koorime viimasegi naha, tekitades selles sektoris ümbritsevatest riikidest karmima maksukeskkonna?

Toon veel ühe näite. Kehtna valla kurb kogemus, kus äkitselt vald on 30 000 sea toitja. Ja siiani ei olda valmis reservfondist vallale abi pakkuma. Küll aga suudetakse sisuliselt ühe ööga vastu võtta otsuseid reservfondi kasutamisest, mille summad liiguvad sisuliselt riigist välja. Taas, üdini põhimõtteline küsimus.

Muuhulgas väljendub arrogantsus ka ministrite valikus. Erakonna siseringi mitte kuuluvad naisministrid Sulling ja Lauri kutsuti tagasi, aga Pentus-Rosimannus jätkab hoolimata Autorollost. Pealegi vajab Eesti kompetentsemat välisministrit. Valitsusse saadeti Michal, kes pole erakonna rahastamisskandaale avalikkusele selgitanud. Ka siin on seos IRL-i kauase joonega upitada siseringi kuuluvaid, kuid kehva mainega tegelasi.

Tuleb välja, et Eesti suurim reform saab olla see, kui Reformierakond ei ole enam valitsuses. Enne ei saa toimuda meeleolumuutus, mis viiks riigi selleni, et mõeldakse maksupoliitikale, mis annaks eelise kohalikule ettevõtlusele. Et anda inimestele tööd ja kutsuda kaugele õnne otsima läinud kaasmaalased koju.

Eesti suurim väljakutse on pöörata riik tagasi näoga rahva poole. Mõtlen eeskätt seda, kuidas erakonnad meie kodanikesse suhtuvad. Esimene tõsine samm paremusele oleks erakondade riigieelarvelise rahastamise vähendamine. Paraku just sel nädalal näitas koalitsioon oma hoolimatust ning lükkas üleolevalt sellekohase pöördumise ligi 4000 allkirjaga sisuliselt prügikasti. Kõige kurvem ongi, et sellega naeruvääristati kodanike pöördumise võimalikkus mingigi panus anda elukorralduses. Oma hoobi sai ka Rahvakogu, kust selline idee tuli.

Järgmine samm võiks olla avatud nimekirjade kehtestamine, kus valija sõna on tugevam kui erakondade suletud otsused. Ja neid sammukesi on palju-palju, mis aitaksid luua usaldust ning vähendada erakondade üleolevat suhtumist. Reformierakond on selle ülbuse ja üleoleku lipulaev.
Kui me ei näe positiivseid muutusi ja tegelikku kodanikualgatust erakondade siseelus, siis ei tule ka muutusi valitsuste mentaliteedis. Need on omavahel niivõrd läbi põimunud.

Üldiselt on hea, et tänavused valimised lõppesid rohkemate erakondade osalemisega parlamenditöös. Reformierakonna mugavustunne on vähenenud, kuid ühtegi praktilist sammu pole nad teinud. See erakond käitub nagu ennast täis ja vähese arugapidi isegi tulevaste partnerite ees tegema ikka üsna järsult ning üleolevalt macho, kel empaatiavõime täielikult puudub.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus