Eesti Elu
„Küll oli ilus mu õieke…“
Kultuur 08 Jan 2010 Raul PettaiEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Anna Haava luule. Koostanud S. Endre ja L. Olmaru. SE&JS kirjastus, Tallinn, 2008; 575lk.
Anna Haava. Ello Säärits. Kirjastus Ilmamaa, Tartu; 2007; 127 lk.

Kui Eesti Rahvusraamatukogu sel kevadel mulle saatis koguteose „Anna Haava luule“, siis valmistas see palju rõõmu. On siin ju tegemist luulekoguga, mis sisaldab pea kogu Anna Haava trükitud luuleloomingu. Raamatut, mis sisaldab 743 luuletust, andis kaua lugeda, sest ta nõuab süvenemist. Teine teos, Ello Sääritsa „Anna Haava“, on poetessi elulugu. See sisaldab palju huvitavat A. Haava loomingu tagapõhja mõistmiseks. Olgu autor tänatud rohke informatsiooni eest!

Vanemale generatsioonile on Anna Haava hästi tuttav. Üldtuntud on „Ei saa mitte vaiki olla“, „Üks ainus kord veel tahaks“, „Kui sa tuled, too mull’ lilli“ jt. Nooremadki tunnevad Anna Haava loomingut kui osa eesti klassikalisest luulevarast. Lubatagu mul siinkohal tsiteerida raamatule eessõna kirjutanud luuletaja Doris Karevat: „Anna Haava pisut vanamoelist pitserit kandev romantiline luule mõjub tänapäeval omamoodi salapäraselt ja ligitõmbavalt, nagu vanaaegses pitskleidis ühtaegu tuttav ja võõras, seltskonnaga mõõdukat distantsi säilitav daam.“ See on igati tõsi, sest A. Haava luule juured peituvad järel-ärkamisajas. Teda aga selle tõttu kõrvale jätta on umbes sama nagu kunstiajaloos ignoreerida Giottot põhjusel, et talle hiljem järgnes Raffael.

Anna Haava sündis 1864 Jõgevamaal, Haavakivi talus. Siin möödus ta lapsepõlv keset loodust, mis süvendas tulevases luuletajas romantilist loodusearmastust ja jättis ta hinge kustumatu jälje. Mõelgem vaid kahele luuletusele: Järv leegib eha paistel / ja hiilgab nagu kuld ja „Nõmmelill“: Kanarbikus kasvasin, / Sambla süles sirgusin, / Kaste külm mind kaisutas, / Pilve puhkel paisutas; / Olen nõmmelill.

Anna Haava isa Joosep Haavakivi ja ta esivanemad olid kultuurihuvilised. Õhtuti istuti koos ning loeti ärkamisaegset eesti kirjavara. Seda noorusidülli tumestas siiski asjaolu, et 1869. a. kevadel, peale Haavakivi talu päriseksostmist, õnnestus nende naabril pettuse läbi talu oma nimele kirjutada. Nii kaotati õigus põlisele kodukohale – löök, mis kogu perekonda, eriti isa, raskelt tabas.

Pärast haridusteed baltisaksa koolides osales A. Haava Tartus K. A. Hermanni ümber kogunenud rahvusliku ringkonna tegevuses. Siin debüteeris ta ka luuletajana. Ilmusid kogud „Luuletused I“ (1880), „Luuletused II“ (1890) ja „Luuletused III“ (1897). Algavat elu varjutasid aga peagi vanemate ja õe surm, lisaks võitlus töökoha otsimisel. Tol ajal polnud haritud naistel kerge edasi saada. Päikeseliseks inspiratsiooniks kujunes siiski armuvahekord omavanuse Jaan Lellepiga. Pastor Lellep sai koha eesti koguduses Ingerimaal ja nii loodeti isegi luua seal ühine kodu. See unistus purunes, kui Lellep talvisel ametisõidul külmetas ning haigestus. Ei aidanud ravi Peterburi ega välismaa sanatooriumides. Surm tuli aastal 1898.

Mõistame nüüd paremini luuletusi nagu „Ei saa mitte vaiki olla“, „Üks ainus kord veel tahaks“ või „Küll oli ilus mu õieke… surm tuli ja kosis ta endale“. Siin peegeldub mitte ainult armastatu pikaajaline haigus, vaid kogu perekonna lagunemine ja luuletaja oma eluraskused. Peale Lellepi surma katkestas A. Haava kõik suhted tuttavatega ja asus põetama vanureid ühes Peterburi hooldekodus – „manala eeskojas“, nagu selle kohta öeldi. Siis haigestus ta ise raskelt 1903. Alles 1905. a. suveks taastusid Tartu Närvikliinikus nii tervis kui elurõõm.

Nüüd asus A. Haava kutselise kirjaniku rajale. Ilmus luuletuskogu „Lained“ (1906), millega algab A. Haava loomingu uus periood. Avaldub uus huvi elu vastu ning objektiivsemaks muutub kujutlusviis: Sa ole suurem kui su saatus / Ja kõrgem kõigist ohtudest / Su tiibu, mis sind kõrgel’ kandvad, / Sa ära heida enesest.

Enam pöördub ta mõte ka kodumaa poole: Üks on minul püham koda: / Minu vanemate maja, Vaikne, lihtne Eesti talu. või Ainult pääle varju ja kätele tööd / Üks suutäis leiab, üks jalatäis maad – / Oh kodumaa!

Armastusluules avardub isikliku kiindumuse asemel igatsus elu soojuse ja ilu järele: Kus nutab armastus, sääl vaiki / Ja oma mõtteid pühitse – / Ja valust väriseval’ hingel’ / Siis tasa, tasa lähene…

Tähelepanuväärne on luuletus, kus tavalise värsivormi asemel võeti appi deklaratiivne vabavärss, kasutades lisaks teksti sõrendust: Meie ei taha olla, ei ole / Vaikiv ununev lehekülg / Aegade-raamatus: / M e i e o t s a e t t e o n
k i r j u t a t u d E l u s õ n a !


Peagi ilmusid uued luuletuskogud: „Ristlained“ (1910), „Põhjamaa lapsed“ (1913) ja „Meie päevist“ (1920). Lisasissetulekut andis tõlketöö, kuid viljakale loomistööle vaatamata vaevas pidevalt majanduslik kitsikus, eriti I maailmasõja ja Vabadussõja ajal. 1921. a. tabas A. Haavat osaline halvatus, millest ta alles 1929. a. paranes.

Eesti Vabariik andis A. Haavale küll väikese pensioni, kuid sellest polnud küllalt. Eriti valus oli korteriküsimus. Et üüriga kokku hoida ja siiski omaette elada, tuli leppida külmade katusekambritega. Haiget tegi ka noores vabariigis lokkama löönud tõusiklus ja mammonakultuur. Sellest siis: Kui puhus mu katusekambri tuul, / All, soojades tubades kuuldus see – „luule“. / … Ja kaebasin tasa, ma lauliklind, / Et leivata jättis mind kodumaa pind – / „Liig hell sa oled!“ nad trööstisid mind.

Veel järgnesid luulekogud „Siiski on elu ilus“ (1930), „Laulan oma Eesti laulu“ (1935) ja „Täheks tulevpõlvedele”. Pealkirjadest hoolimata seisab nendes kogudes esiplaanil isikliku elusaatuse vaagimine. Ehkki kibestumine ja üksindus kippusid viima tagakiusamismõtete küüsi, leiame siin ometi ka eleegilist loodusluulet (Kuuvalgel kõnnib erk sügisetuul / ja lennutab langenud lehti! / Käib sahin ja kahin – haa, kaduvusluul! / Ja taevast näen sadavat tähti…” ning sügavalt tunnetatud isamaa-armastust („On püha mulle mu kodumaa muld“).

1939. a., Anna Haava 75. sünnipäeva puhul, kinkis Tartu linnavalitsus talle korteri Tähtvere pargi lähedal. Luuletaja oli viimaks saanud korraliku kodu. Muide, sellesse ajastusse langeb ka minu ainuke kohtumine A. Haavaga. Kõndisime isaga Tartu all-linnas kui A. Haava meile vastu tuli. Isa tundis teda ja nad vestlesid veidi. Kahjuks on mul meeles vaid vana daami tumedasse palitusse mähitud kuju.

Anna Haava elas üle nii 1941. a. Tartu lahingud, kui ka 1944. a. sõjamöllu. Ello Sääritsat tsiteerides: „Kodus jätkas ta harjunud töökat ja kasinat eluviisi.“ Luuletaja 90. sünnipäeva (1954) pühitseti suurejooneliselt aktuse ja Anna Haavale rahvakirjaniku aunimetuse andmisega. Samal aastal läks trükki valikkogu „Luuletused“, millele lisandus teine valikkogu „Järelpõiming“.

Anna Haava elutee lõppes 13. märtsil 1957. Tohutu saatjaskond palistas tänavaid, kui matuserong Raadi kalmistule liikus.

Jah, võib öelda, et 1930ndateks aastateks polnud Anna Haava enam eesti lüürika esirinnas, jäädes uute voolude kandjate varju. Aga, tsiteerides jälle Ello Sääritsat: „Anna Haava tähtsus eesti kirjandusloos seisab eelkõige isiklikust tundeelust lähtuva elamusväljendusliku suuna algatamises 19. sajandi lõpu eesti luules…“ Sellele lisab „Eesti kirjanduse ajalugu III“ omakorda: „Haava pärandas eesti luulele põhjamaiselt karge ja puhta lembelüürika…“ Just nii see oli.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus