KUIDO MERITS AINULT MEIE MAAS: Kõik senine on ohus? MEIE MAA (1)
Eestlased Eestis 17 Oct 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2016/10/48530_001_t.jpg

Autor: Kuido Merits, endine diplomaat
Teisipäev, 18. oktoober 2016.

https://www.meiemaa.ee/index.p...

Meie Maa kolumnist Kuido Merits.
Eesti võib küll olla iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, ent selle kestmine pole üldse mitte vältimatult garanteeritud.

Täna toimib NATO heidutus Läänemere piirkonnas ja USA julgeoleku kaitse ulatub Narva jõeni. Kui aga USA uus president tooks kaasa endassesulgumise, on meil põhjust muret tunda. Ja Venemaa meelest ei lähe.

Suhete nurgakivi ja tänuvõlg

Alustada tuleb sellest, et Eestit on saatnud ja saadab edasi tänutunne Ameerika Ühendriikide vastu. Seetõttu nimetatakse Eestit transatlantilise sideme veendunud toetajaks. USA on strateegiline partner ja temaga tuleb suhteid jätkuvalt süvendada. Veel enam – USA kohalolekut Euroopas näeme me oma riikliku iseseisvuse parima tagatisena.

Põhjus on ilmselge, kuna alates 17. juunist 1940 – kuni lõpuni! – ei tunnustanud USA Eesti ning teiste Balti riikide anastamist Nõukogude Liidu poolt. Tõsi, külma sõja vältel võeti Valges Majas siiski ka vastu legendaarset Eesti diplomaati ja järjepidevuse kandjat Ernst Jaaksoni.

Kui Venemaa tõrkus 1994. aastal vägesid välja viimast, sekkus Bill Clinton. “Boriss, ära seda kihva keera. Te peate Eestist lahkuma. Kõik vaatavad pealt. Sa kas kinnitad paljude inimeste halvimat arvamust Venemaast või kinnitad parimat, mida ma sinu kohta öelnud olen.” (Strobe Talbott, “The Russia Hand”, 2002)

Kui me ütleme “USA”, siis mõtleme “NATO”. Nii mõnigi Euroopa suurriik oleks ehk vastu tõrkunud, aga Eesti NATO-ga liitumise otsus tehti 2002. aastal ikkagi ära. USA roll selle otsuse kujundamisel ja heakskiitmisel oli määrav.

1982. aastal laulis Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva (EÜE) legendaarne Euromaisi rühm oma lõbuks järgmist refrääni: “EÜE ja Euromais on ühtne NATO pere / kel Reagan, Thatcher, Pinochet teeb pai ja ütleb tere.”

Pole siis ime, et paarkümmend aastat hiljem kippusid Sulev Kannikesele, Euromaisi kunagisele liikmele, aga siis juba Eesti suursaadikule NATO juures suurest liigutusest pisarad silma. Eesti oli saanud varem ulmelisena paistnud julgeolekutagatise!

Kahe aasta eest nägime Tallinnas USA presidenti Barack Obamat, kes, tsiteerides Marie Underi kunagises luuletuses esitatud ahastavat küsimust “Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!”, vastas oma kõnes: “NATO, kaasa arvatud Ameerika Ühendriikide relvajõud!”

Viibisin veebruaris 2003 Eesti esinduse asejuhina ÜRO peakorteris New Yorgis, kui USA välisminister Colin Powell esines julgeolekunõukogus. Ta väitis, et luureandmed näitavad, et Iraak varjab oma massihävitusrelvi ÜRO relvainspektorite eest, esitades helisalvestisi ja ülejooksikute tunnistusi. Powell oli tegelikult Iraagi sõja vastu ning hiljem selgus, et palju nendest materjalidest ei osutunud tõeks.

Eesti kuulus aga kõhkluseta USA sõprade nimekirja, eriti just pärast 9/11 terrorirünnakuid ja seoses muutunud rahvusvahelise olukorraga. Osalesime järgnenud sõdades Iraagis ja Afganistanis. Eesti toetas aktiivselt Iraagi invasiooni ka laiema avalikkuse ees. Paraku sai meie sõdureid surma ja haavata. Oleme oma tänuvõla USA ees oma rahva poegade verega ära maksnud.

Suhted USA-ga peavad olema püsivad – nii tegi lahkunud president Toomas Hendrik Ilves oma ametiajal suure lombi taha 26 visiiti. Samuti kandis ta juba nii välisministri kui ka hiljem presidendina hoolt, et Washingtoni määrataks suursaadikud, kes mõistavad “amidega” asju ajada – Jüri Luik, Sven Jürgenson, Väino Reinart, Marina Kaljurand. Praegune saadik Eerik Marmei oli juba ajalootudengina tõeline USA ekspert, suisa fanaatik. Ta on USA-s varemgi töötanud ja tunneb seda üliriiki läbi ja lõhki.

Olgem siis valvsad?

Vähem kui kuu aega enne USA presidendivalimisi pole meil täit selgust, kas ja mil määral jätkub sõbrasuhe ameeriklastega, nagu ka NATO heidutus.

“Donald Trumpi tõus USA presidendikandidaadiks on suurepärane näide praegusest täiesti ettearvamatust maailmast. See, mida täna oleme pidanud endastmõistetavaks, mille nimel töötanud, võib homme ohus olla,” sedastab Jüri Luik oma hiljutises artiklis. Ta lisab: “Täiesti ebatraditsiooniliselt on USA presidendivalimiste suurteks teemadeks tõusnud NATO, Venemaa ja isegi konkreetselt Eesti kaitsmine, kusjuures ühe kandidaadi vaated on meile täiesti vastuvõetamatud.”

Politoloog Karmo Tüür arvab, et praegu oleks Venemaa jaoks suurepärane võimalus enesekehtestamiseks – ühekorraga saaks anda ninanipsu USA istuvale presidendile ja ka saata sõnumi tulevasele. Eerik-Niiles Kross palub meelde tuletada, et viimased kuu aega on Venemaa norinud Läänega tüli igal võimalikul rindel ja kutsub lausa härdalt poliitilist eliiti üles nutikusele ja külmaverelisusele.

On tõenäoline, et Trump ei hakkaks oma nina toppima Lähis-Idasse või Põhja-Aafrikasse. Euroopa osas on ta aga öelnud, et ei näe mingit põhjust, miks USA peaks teiste riikide riigikaitse enda peale võtma, kuna nad ei maksa 2% SKT-st oma kaitse-eelarvesse. Eestigi on seda meelt, et ka teised alliansi liikmed peaksid rohkem panustama.

Siinkohal tulebki märkida Eesti panust, mis hoiab meie lootust üleval. Kui Trumpilt küsiti telekanali NBC poliitikasaates, kas ta sekkuks, kui Venemaa peaks ründama Eestit, vastas Trump, et suhtub Eestisse “hoopis teisiti”. Ta oli teadlik, et Eesti on jätkuvalt ainus Balti riik, mis suudab nõuet täita.

Eks varemgi on USA presidendikandidaatide poolt omavahel pritsitud tuld ja tõrva, ent valituks osutunud president on tavaliselt taltunud. Trump on muidugi eriline pujään, kuid amet kohustab ja küllap temagi võtaks kuulda oma välispoliitilisi nõustajaid. Seevastu proua Hillary Clinton mõjub meile nagu omainimene.

Ta on kelkinud, kuidas vabariiklasest senaatori John McCainiga tosin aastat tagasi Tallinnas viina viskas. Mäletame sedagi, kuidas Hillary koos ajakirjanik Madis Jürgeniga juba 1996. aastal Vabaõhumuuseumis tantsujalga keerutas. Meid ei morjenda tema isikliku e-posti aadressi kasutamine tööasjadeks või korruptsioonisüüdistused. Tema valimise korral peaks NATO vihmavari meid jätkuvalt kaitsma.

Tuleb tunnistada, et praegusel etapil oleks Toomas Hendrik Ilvesest kõvasti kasu. Tom – see “New Jersey kutt” – leiaks Donald Trumpiga ühise keele: mõlemad on naistemehed, vahepeal visataks mõni frivoolne nali ja päeva lõpuks oleks USA kohalolek Maarjamaal tagatud. Teisalt ei pruugi ka president Kersti Kaljulaid hätta jääda – ta on ju Melania Trumpi eakaaslane ja näeb hea välja. Hillary Clinton on ju samuti leidnud, et välispoliitika päästavad naised, seega: no prob.

Aga kui tõsiselt rääkida, siis lisaks veel ühe tsitaadi, mis kuulub uue presidendi uuele välisnõunikule, kogenud diplomaadile Kyllike Sillaste-Ellingule: “Oluline on ka mõista, et vaatamata organisatsioonidele ja kõikvõimalikele formaatidele kipuvad suured riigid ikka ja jälle leppima asju omavahel kokku. Kõik on hästi senikaua, kui need kokkulepped on Eestile sobilikud, kuid peame oleme valvsad ja arvestama ka mustemate stsenaariumidega.” (Diplomaatia, 2013).

Olgem siis valvsad! Pean silmas eeskätt meie poliitikuid ja diplomaate, kaitseväelastest rääkimata.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus