Kui Teine maailmasõda oli lõppenud, siis Ameerika jättis osa oma sõjaväest Euroopasse, Saksamaal asuvatesse baasidesse, tagades sellega Lääne-Euroopa julgeoleku ja vabaduse. Juba 1946. a eraldas Raudne eesriie Teherani ja Jalta konverentsidel Nõukogude Liidu mõjusfääri lubatud Ida-Euroopa riigid vabast maailmast. Need, kes tunnevad kommunismi, teavad, et marksistlik ajaloo raudne seadus näeb ette, et terve maailm muutub lõpuks kommunistlikuks, kusjuures iga kommunisti kohus on sellele arengule oma panusega kaasa aidata.

Selle alusel on üsna tõenäoline, et kui poleks olnud Ameerika relvajõudu Euroopas, oleks N. Liit varsti pärast Teise maailmasõja lõppu kogu Euroopa vallutanud ja sinna kommunismi eest põgenenud inimesed uuesti oma haardesse saanud ja neid vastavalt karistanud. Kommunismi eest Läände põgenenutel on põhjust Ameerikale tänulik olla!

Juunis 1950 tungisid kommunistliku Põhja-Korea relvajõud Puna-Hiina toetusel Lõuna-Koreale kallale. Ründajate edu oli nii suur, et ainult Korea poolsaare lõunatipus asuv Pusani linn ja selle ümbrus olid vallutamata. Siis sekkus Ameerika ja tänu nende paremale sõjatehnoloogiale olid kommunistlikud väed varsti Lõuna- Korea Vabariigi territooriumilt minema löödud. Miljonid lõunakorealased pääsesid kommunistliku terrori alt, mis Põhja-Korea elanikke näljutas ja terroriseeris ning seda ikka veel teeb. Põhja-Koreas nälga surnud inimeste arvu hinnatakse vähemalt kahele miljonile. Sellele lisanduvad punase režiimi poolt mõrvatud inimesed.

Lõuna-Korea julgestuseks jättis Ameerika Lõuna-Koreasse päris suure väeüksuse, mis seal tänaseni on. Nii Saksamaal, mitmel teisel Euroopa riigil kui Lõuna-Koreal pole vaja oma maade kaitseks suuri sõjavägesid pidada, sest Ameerika vägede kohalolek tagab nende turvalisuse ja seetõttu võivad nad rohkem riigi raha sotsiaalprogrammidele pühendada. Pärast Teise maailmasõja lõppu annetas Ameerika Saksamaale ja Jaapanile suured summad raha sõjas purustatud infrastruktuuri ja majanduse ülesehitamiseks. Nendest riikidest said maailmaturgudel Ameerikale tugevad konkurendid.

Tänu Ameerika poolt toodud inimohvritele ja majanduslikule toetusele naudivad lääneeurooplased, jaapanlased ja lõunakorealased demokraatlikku riigikorda, vabadust ja inimõigusi. Neil kõigil on põhjust olla tänulikud Ameerikale. Seda kahjuks paljud kodanikud nendes maades ei hinda. Vasakpoolne agitatsioon, mida Külma Sõja ajal N. Liidu propaganda tugevasti toetas, on suured hulgad inimesi nendes riikides Ameerika vastu üles ässitanud. Ei mingit tänulikkust, vaid hoopis vaen ja vihkamine. Islamiriikides on Ameerikast saanud Suur Saatan. Kui oma riik kas poliitilise või usulise diktatuuri tõttu majanduslikult viletsas olukorras on, siis on edukas tehnika suunata rahva viha maailma tugevaima riigi suunas, eriti kui seda vaba maailma oma meedia ja akadeemia nii edukalt teevad!

Välisabi osas, mis koosneb teiste riikide toetamises kas näljahäda leevendamiseks või nakkushaiguste ravimiseks, on Ameerika kaugelt esirinnas. Sama kehtib abiandmises looduskatastroofide all kannatanud inimestele. Ameeriklased on peaaegu alati esimesed ja suurimad abiandjad.

Kust pärineb siis Ameerika rikkus, mis võimaldab välja arendada võimsat relvajõudu, kinkida suuri summasid endistele vaenlastele ja olla suurim abistaja teistele rahvastele maailmas? See on saavutatud turumajanduse ehk kapitalismi põhimõtete kõige suurejoonelisema rakendamise tõttu maailmas. See on vallandanud inimeste ettevõtlikkuse asutada eraettevõtteid, teha tehnoloogilisi avastusi ja neid rakendada majanduse arendamiseks ning ka muudes sektorites nagu näiteks arstiteaduses.

Ülaltoodu on aga diametraalses vastuolus kommunismi ja sotsialismi marksistliku doktriiniga, mis taunib eraettevõtlust ja mille eesmärk on koondada kõik varandus valitsuse kätte, kuna eraomandit peetakse inimkonna pahede aluseks. Niisiis tuuaksegi eraettevõtluse pahesid esile ja minnakse vaikides mööda tegelikkusest, mis on toonud inimkonnale senitundmatu majandusliku heaolu. Sotsialistid taluvad eraettevõtlust, kuid püüavad iga hinna eest seda piirata ja üha rohkem võimu ühiskonnas valitsuse kätte anda.

Kust on Ameerika ja turumajanduse vihkamine alguse saanud ja mis seda edasi kannab? Kommunism ja sotsialism, mis eitavad kapitalistlikku ehk turumajanduslikku riigikorda, said alguse 19. saj keskpaigast. Sakslane Karl Marx on nende vaimne isa. Tuleb meeles pidada, et siis püsis enamikus Euroopa maades feodaalne kord, kus riigi vara oli enamikus koondunud aadlike ehk ülemklassi kätte ja vara kandus edasi perekondlike sidemete kaudu. Vara omamisel ja isiklikul panusel ei olnud mingit sidet. Õnnelikud olid need, kes sündisid aadlike või ülemklassi perekonda. See oli ebaõiglane süsteem ja on loomulik, et seda enamik rahvast tugevasti kritiseeris. On ka arusaadav, et marksistlik teooria, mis säärases olukorras nõudis õiglasemat varade jaotamist ühiskonnas, siis väga tugeva vastukaja leidis.

Praegu on meil 21. sajand, demokraatlikes maades pole enam feodaalühiskonda ja rikkad nendes ühiskondades mõne vähese erandiga on need, kes oma ettevõtlikkuse, suure töö ja riskeerimisega on rikkaks saanud. Marksistlik ideoloogia aga paistab ikka veel kinni olevat 19. sajandis, nõudes “õiglast” varade jaotamist ühiskonnas. Progressiivne tulumaksusüsteem, mille alusel suurema sissetulekuga inimesed maksavad kõrgema protsendi oma sissetuleku pealt, ei paista olevat küllaldane, et “õiglast” varade jaotust saavutada.

Sotsialism, mis tunnistab demokraatlikku riigikorda ja millel on olnud positiivne panus inimkonnale töökohtade turvalisuse ja mitmete ühiskondlike programmide, nagu pensionid, töötukindlustus jne rakendamisega, näeb ette, et suur valitsus hoolitseb mitmesuguste programmidega kodanike heaolu eest. Nende programmide arutamisel, olgu need siis kodanike heaolu tõstvad või eraettevõtlust piiravad, ei paista, et erilist muret tuntakse nende rahastamise pärast. Üldine arusaamine paistab olevat, et valitsusel on alati raha küllalt, et maksumaksjate rahakotid moodustavad põhjatu kaevu. Kodanike tulumaksukoorem demokraatlikes maades on pärast Teise maailmasõja lõppu pidevalt tõusnud. Kahjuks pole see küllaldane olnud, sest enamikes neis maades on valitsused teinud võlgu tulevaste generatsioonide arvel. Sisuliselt on see vargus järgmistelt põlvkondadelt. Nemad peavad need võlad kinni maksma. See näitab meie praeguse poliitilise klassi moraalset allakäiku.

Sotsialistlik maailmavaade on juurdudunud demokraatliku maailma ülikoolidesse, kus suur enamik õppejõude on vasakpoolse maailmavaatega. Parempoolse maailmavaatega isikutel tihti ei lubata ülikoolides kõnet pidada, kuna nende julgeoleku eest ei suuda ülikool vastutada. Vasakpoolse maailmavaatega esinejatel seda probleemi ei ole. Samuti on vasakpoolne maailmavaade juurdunud enamiku vaba maailma ajakirjandusesse, mis soosib seda ja selle asemel, et edastada uudiseid objektiivselt, tuues esile kõiki fakte, tuuakse ära ainult need faktid, mis ühtuvad ajakirjaniku või ajalehe maailmavaatega.

Ülaltoodu tagajärjel elame maailmas kus palju tõde on pea peale pööratud, kus maailma suurim teiste riikide abistaja Ameerika on üldiselt põlu all ja kus majanduslik süsteem, turumajandus, on toonud neile riikidele, kes seda kasutavad, enneolematu majandusliku heaolu, samuti ei leia heakskiitu, vaid unistatakse kommunistlikest ja sotsialistlikest süsteemidest, mis inimkonna ajaloos on tegelikkuses korduvalt pankrotti läinud või virelevad pankroti äärel.

Märkmed: