2. oktoobri Postimehes ilmunud intervjuus väidab äsja Tallinnas viibinud Harvardi Ülikooli poliitikateadlane Pippa Norris, et korraga saab olla nii eestlane kui kosmopoliit ehk maailmakodanik. Tema hinnangul on Eesti üks kosmopoliitsemaid riike globaalses maailmas. Kirjanik Tõnu Õnnepalu arvates on eestlased „üle keskmise suured kosmopoliidid, pealegi veel suhteliselt sallivad“.

Kosmopoliitne ühiskond on demokraatlik, avatud ja salliv, millega kaasneb turismi areng, kaubavahetus, aga ka oma kultuuri levitamise võimalus. Kuuba või Põhja-Korea tüüpi riigid ei saa kunagi olla tõhusad ja edukad oma isoleerituse tõttu. Aga see on ju nende endi valik.

Mis on Euroopa idenditeet?

Globaalse identiteedi kõrval on palju juttu olnud Euroopa idenditeedist. Dr Norris seab kosmopoliitse riigi eeskujuks Euroopa Liidu asutajaliikme Belgia, kus on säilinud rahvustoidud, omakeelsed telekanalid, luule, kunst, muusika ja muuseumid. Oma rahvuslikkust kaotamata on ca 11 miljonit belglast suutnud lõimuda mitte ainult Euroopasse, vaid saanud kogu maailma arvestatavaks osaks.

Kirjanik Marek Kahro meelest on Euroopa identiteet liiga abstraktne mõiste, mis ei paku konkreetset ja kõiki rahuldavat vastust ning jääb eestlaste jaoks ebamääraseks. Ta kirjutab oma „Mõtteaida“ rubriigis ilmunud loos piltlikult: „Euroopa vundament ongi laotud sarnastest huvidest ja eesmärkidest, suur riikidevaheline sõprus ning kokkukuuluvustunne täidab suitsu rolli, mis hoolikalt laotud aadetekorstnast taeva poole kerkib.“

Juba Euroopa Liidu (EL) lipukirjas In varietate concordia – ühtsus mitmekesisuses – peitub soov levitada kosmopoliitseid vaateid. Kahro küsib: „Kuidas aga peaks sellises olukorras käituma üks täiesti tavaline Eesti kodanik, kes on ühelt poolt sunnitud muretsema oma rahva kestmise ja arenemise pärast ning olema samas lojaalne suurele müstilisele Euroopale?“ Kas sellega kaasneb oma rahvusluse eitamine?

Keeruline dilemma, mida tunnistab ka dr Norris: „Kosmopoliitsus ehk maailma osaks olemine tähendab tipptasemel internetiühendust, avatud kaubavahetust, suurt infovabadust, demokraatlikkust ning osalemist Euroopa Liidus ja globaliseerunud maailmas. Samal ajal ei taha inimesed kaotada oma identiteeti, prantslaseks, sakslaseks või eestlaseks olemist.“

Kuigi ELi rahvad jagavad sama mandrit, on neil erinev saatus, kombed ja moraal. Nende hulgas on mõjuvõimsaid ja tagasihoidlikke, suuri ja väikeseid, vanu ja uusi. Mida väärtuslikku võiks siis väike Eesti oma liidukaaslastele pakkuda, minetamata oma keelt, kultuuri, väärtusi ja eripära? Rootsi eestlasest kirjaniku Helga Nõu arvates on Eesti nagu eesel kahe heinakuhja vahel: ühel pool rahvuslus, teisel pool Euroopa. (ÕL, 14.12.01).

Gustav Suitsu lööklause möödunud sajandi algusest: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks“, on tänapäeval saanud uue sisu. Riikide piirid on haihtunud, tollid ja viisad kadunud ning ühe riigi kodanikud võivad vabalt teisele maale tööle minna.

Kosmopoliitne maailmakodanik

Asi muutub veelgi komplitseeritumaks, kui asetame end ebamäärase kosmopoliitse maailmakodaniku rolli. Helga Nõu nendib, et kosmopolitism on tänapäeval rohkem moes kui rahvuslus. „Kui keegi end maailmakodanikuks peab, jätab ta mulje, et on avara silmavaatega, liberaalne ja salliv, samal ajal kui „rahvuslane“ tundub kitsarinnalise ja väiklasena,“ kirjutab Nõu. Tema sõnul kujutab kosmopolitism endast „rahvuslikkust täielikult eitavat ideoloogiat“, mis on küll hirmutav perspektiiv. Rahvuslus seostub (vähemalt meile, eestlastele) patriotismiga, aga ka kokkukuuluvustundega, mis on suunatud oma rahvuse säilimisele; natsionalism kujutab endast seevastu agressiivset, ründavat ideoloogiat. Neid kahte mõistet ei tohiks segi ajada ega samastada, ehkki Eesti keele seletav sõnaraamat seda kahjuks teeb.

Juba muinasajal suhtlesid meie esivanemad nii ida kui läänega, õppides teistelt rahvastelt ja vahel ka õpetades neid. Omaette kogemuseks oli elada N. Liidu „paljurahvuselises peres“, kuhu kuulus üpris erinevaid rahvaid. Eestit peeti selles monstrumis kõige läänelikumaks riigis, mis meelitas kohale „vennasrahvaste“ horde küll Tallinna vaatamisväärsusi imetlema, Pärnusse suvitama või lihtsalt kaubareisidele.

On üllatav, et meie ajaloo üks suurkuju Jakob Hurt uskus juba 19. sajandil, et meie väike rahvas saab maailmas olla tõeliselt silmapaistev vaid oma teadmiste, ettevõtlikkuse ja kultuuriga. Siiani pole minetanud aktuaalsust Hurda üleskutse saada suureks vaimult, mille ta sõnastas 1870. a. Tema seisukohad haakuvad hästi kaasaegse infoühiskonna rütmiga, sest maailm vajab hädasti suure vaimu, terve mõistuse ja silmapaistva kultuuriga rahvast. Aga ikkagi – kuidas olla avara hingega maailmakodanik, kui meie rahvuslikud väärtused on ohus? Äkki kaotame Euroopa või maailma kodanikuna tükikese iseendast?

Erilises olukorras on väliseestlased, kes maadlevad pidevalt oma identifitseerimise küsimusega. Kas me oleme eestlased, oma asukohamaa või koguni globaalse maailmariigi kodanikud? On meil siis mitu identiteeti? Kõigest hoolimata on eestlaste kohanemisvõime erakordne, mille kohta Tõnu Õnnepalu ütleb: „Välismail on raske leida paremat kohanejat kui eestlane. Kas polnud eesti pagulaste lugu üks näidisõppetund edukast integratsioonist?“ Helga Nõu paigutab end kategooriasse „väliseestlane“, kuna põgenes 1944. a koos vanematega Rootsi ja on seal elanud üle 50 aasta. „Ma ei taha olla väliseestlane, kuna juba prefiks „välis-“ tähendab, et olen väljaspool ega kuulu päris „omade“ hulka. Tahaksin olla „päris“, aga viiskümmend aastat elust, pealegi nii erinevates tingimustes, on väga pikk aeg.“
Aga see on juba teine teema…

Märkmed: