Raske on uskuda, et ajast, mil lõpetasime Valga Ühisgümnaasiumi 1943, on möödunud tervelt 65 aastat! 50-ndat tähistasime vastvabanenud Eestis a. 1993 piduliku õhtusöögiga suure hulga klassikaaslaste osavõtul Eestist, Kanadast, Rootsist, Saksamaalt, USA-st. Tõeks olid saanud laulusõnad „Me latse nagu essind linnu k’ik ilmalaanen laiali“. Aga olime taas koos Valga Valges Majas ühes oma endises klassiruumis! Oli suur elevus, jällenägemisrõõm, palju kõnesid ja veel enam juttu. Külastasime Vabadussõja ausammast, õpetajate kalmusid Valga surnuaedades. Kokkutuleku teine pool jätkus Sangaste lossis kuni järgmise päeva hilisõhtuni. Olime ju siis 15 aastat nooremad… 55. toimus nüüd juba siit ilmast lahkunud klassiõe Linda Kerki kodus Nõmmel. 60-ndat pidasime vaiksemalt, klassiõe Leili Tajur Maiste alati nii lahkes kodus Tallinnas. Tähistamisi toimus muidugi ka varasematel aegadel, nõukogude korra ajal. Siis meie, kes mujal maailmas elavad, sinna ei pääsenud.

65-ndaks kavandasid klassivelled Leo Kukats ja Kaljo Orusild taas ulatuslikuma tähistamise. Järgmise ümmarguseni — 70 — nagu ei riskinud enam lootusi panna… 36-st lõpuklassi fotol olijast on praegu elus veel vaid umbes kolmandik, neist mitmed üsna viletsas tervislikus olukorras. Osalejate arvuks lootsime 10. Kahjuks pidid veel viimasel hetkel tervislikel põhjustel loobuma kolm. Meie hulgas olid ka kaks, kes olid meie klassikaaslasteks palju aastaid, kuid olude sunnil lõpetasid gümnaasiumi mujal. Kõige kaugemalt, Kanadast, saabus kaks, Rootsist kaks, Tallinnast kaks ja Valgast üks. Meid oli seitse!

Meie suureks üllatuseks oli peatumine Valgas ühes endises algkoolihoones, kus me viimasel kooliaastal sõjaolukorra tõttu jagasime ehitust kolme kooliga. Valga Valge Maja oli muudetud haiglaks. See maja püstitati sõjasuvel 1914, Esimese maailmasõja ajal, kasarmuks ja tsaarivõimu sümboliks ning muudeti ka siis sõja tõttu haiglaks. 1923.a. asus sinna Valga Poeglaste Gümnaasium. 1932a. ühines VPG Valga Tütarlaste Gümnaasiumiga. Nii sai alguse Valga Ühisgümnaasium asukohaga Valge Maja.

Meie, Valga Ühisgümnaasiumi XI lennu viimase kooliaasta hoonest, asukohaga Kuperjanovi tn. nagu Valge Majagi, on saanud kaunis hotell nimega „Metsis“. Oma endist klassiruumi me küll ei osanud leida, kuid imeline tunne oli seal peale 65 aasta möödumist taas kokku tulla ja möödunud aegu meenutada. Klassivend Kaljo oli seal isegi algkoolis käinud…

Mälestusist tulvil Valka saabusime 10. juulil. Järgmise päeva hommikul külastasime uut, nõukogude ajal ehitatud praeguse Valga Gümnaasiumi hoonet, kus seinale on paigutatud kõigi Valga gümnaasiumite „cum laude“ või siis kuldmedaliga lõpetanute nimed ja enamike fotod. Meie lennust on seinal kolm: Valdur Ester (†), Helga Iverson Sundström ja Aino Raudmäe Müllerbeck. See uus gümnaasiumi hoone on rahvasuus ristitud „punaseks majaks“ (seinad osalt punasest tellisest), vastandiks „valgele majale“. Hoone on küllaltki ajakohane. Iga õpitava aine jaoks on spetsiaalsed klassiruumid, on mahukas ilus aula ja võimla.

Meie endine koolimaja, see Valge Maja, on taas heasse korda seatud. Avarates, kõrgete lagedega koridorides leidub rohkesti kauneid taimi ja mälestustahvleid. Seal õpivad praegu Valga Põhikooli, s.t. 1.—9.kl. õpilased oma võimeka ja entusiastliku direktori Tarmo Posti juhendusel. Meie ajal oli õpilastele sissekäiguks küljeuks. Eesuks oli õpetajaile ja külalistele. Nüüd on mõlemad kasutuses kõigile. Kuuldavasti olevat siiski sikud lahutatud lammastest: poisid kõrvaluksest, tüdrukud eesuksest. Vaatasime endist füüsikakabinetti, keemiaklassi, võimlat cum aula, lauluklassi… Pisarad valgusid silmi, meenutades toredat loodusloo õpetajat Georg Sainast, hüüdnimega „Põrra“ (ta „r“ kõlas erilise tämbriga), oma väga lugupeetud klassijuhatajat Johannes Taali, keda ta saleda figuuri tõttu vahel kutsuti „Lõssi Jaaniks“. Inglise keele õpetaja Klaudia Voitk oli „Lady“, trigonomeetria ja füüsika õpetajad, abielupaar, olid „Kera“ ja „Poolkera“, vastavalt kehakaalule ja kujule…

Me aktus toimus Valga Valge Maja lauluklassis klassivelle Leo Kukatsi ja dir. Tarmo Posti organiseerimisel. Korraldati esseevõistlus teemal „Valge maja kui Valga linna hariduselu ajalooline sümbol“. Esitati 11 tööd 9. kl. õpilaste poolt. Kõigile neile anti tunnustuskiri, millel fotod Valgest Majast ja meie, Ühisgümnaasiumi XI lennust, samuti auhinnaks raamat. Viimased olid peamiselt Valga gümnaasiumite lõpetanud kirjanike teosed, nagu Bernard Kangro.

Kauni ja haridust hindava avasõna lausus dir. Tarmo Post. Aktusekõne pidas endine füüsika ja matemaatika õpetaja, klassivend Leo Kukats. Ta kõneles hariduse saamise vajadusest, keerdkäikudest, rõõmudest ja ka ajaloolise perspektiivi tähtsusest. „Kui kivid, milledest see maja on ehitatud, suudaksid vaid kõnelda… Kui saaksite teada, millest siin aastaid tagasi mõeldi, räägiti, kuidas tegutseti,“ sõnas ta. Soovitas lugeda Valga Valge Majaga seotud mälestusi. Kooli raamatukogule kingiti paar Valga Ühisgümnaasiumi vilistlase kirjanik Raimond Kolgi teost.

Hiljem külastasime Valga surnuaedadel asuvaid õpetajate kalmusid, saates taeva poole tänu neile ja palveid. Viibisime hetkeks palvemeeleolus ka klassiõe Lucie Vallfisch Joassoone haua juures.

Allakirjutanu püüdis fotodele jäädvustada koolikaaslaste nooruspõlve kodusid Valgas. Tänavu suvised sagedased vihmahood takistasid seda tööd tunduvalt. Ka omal olid silmad vees neid vanu radu tallates.

Sama päeva õhtul toimus hotellis „Metsis“ meie pidulik õhtusöök, kus tähistasime ka klassiõe Linda sünnipäeva. Meie koolilõpetamise koosviibimisel 1943 oli meil kui humanitaarharu lõpetajail motoks „In vino veritas, vivat humanitas“ (sõnad Lindalt). Oma lõpumärgid õngitsesime õhtuseks rindapanemiseks hõbepokaali põhjast, mille pidime enne märjukesest tühjendama! Ainult üksikuil meist on märk säilinud. Sõda ja põgenemised nõudsid palju materiaalseidki ohvreid.

Seekordsel koosviibimisel hõbepokaal puudus. Tõstsime klaasid oma lahkunud õpetajate ja klassikaaslaste mälestuseks ja veel elus olevate terviseks. Aino kinkis Leole ja Kaljole Torontos elulugude kirjutajate rühma liikmete kirjutatud mälestusraamatu „Mälutunglad IV“, kus tema kirjutet mälestustes „Kuidas Teine maailmasõda mõjutas mu haridusteed“ on juttu ka Valga Ühisgümnaasiumist ja lõpuaktusest 1943. Üks raamat on mõeldud lugemiseks Eestis ja siis annetuseks Valga Gümnaasiumi raamatukogule, teine Rootsis lugemiseks ja võibolla kinkimiseks Stockholmi eesti koolile.

Mälestusi heietades ja elutee keerdkäikudest kõneldes kadusid õhtutunnid märkamatult. Üks kaunis sündmustesari oli lõpule jõudnud. Usun, et me kõigi südameis oli küsimus: „Kas jääb see viimseks me kohtumiste pikas reas?“

Märkmed: