Õp. Meelis-Lauri Erikson


Olen viimased kaks kuud teeninud Vancouveris eesti kogudust. Muidu olen Kadrina (väike linnake Rakvere lähedal) kirikuõpetaja. Tulin Kanadasse, et lähemalt tundma õppida siinsete eestlaste elu, millest teadsin üsna vähe.

See on olnud hea ja huvitav kogemus. Põhja-Ameerika mandril olen üldse esimest korda – seni olin ainult Euroopas ringi sõitnud. Inimesed on siin toredad ja sõbralikud. Naeratatakse palju. Isegi eestlastele, keda peetakse üldiselt kinnisteks ja distantseerunud suhtlejaiks, on siin omane teatav avatus ja teesklematu naeratus. Võib-olla kuulub see ameerikaliku elustiili juurde või selle maailma juurde, mis on alati vaba olnud? Aga maailm jääb nüüd üha väiksemaks.

Nagu öeldud, tahtsin teada saada, kuidas Kanada eestlased elavad. Ja olen ka üht-teist teada saanud. Kuulan lugusid siia tulemisest, ja need on kõik sarnased. „Läksime 1944-ndal Rootsi, sealt Saksamaale (või Inglismaale, Autraaliasse) ja siis 1951. aastal jõudsime Kanadasse. Algus oli väga raske. Kuid... “ Mõni läks ka USA-sse, kuid see polnud ikkagi nagu kindel; Roosevelt oli ju olnud Jossi suur sõber. Nii need lood on. See on siinse eestlase lugu ja saatus. Lugu, mis elab edasi ka siis, kui inimene ise juba lahkunud on.

Eriti tüüpiline tundub mulle lugu noorest eesti naisest, kes kodust põgenedes sattus kahe tule vahele: ühelt poolt vene kuulid üle pea vihisemas, teisalt saksa omad. Sakslane karjus: „Heida maha!“ Naine jooksis aga mööda põldu edasi, ei saanud pihta, ja leidis jaamast vaguni, kus teiste põgenike hulgas ööbida. Aga siis hakkas rong sõitma ja viis ta ära Saksamaale. See lugu on lausa arhetüüpiline. Rong viis ta ära…

Siin ilmneb eriti selgelt, kui väike on Eesti ja kui vähe meid on. Eesti on läbi ajaloo olnud niimoodi „kahe tule vahel“. Kuid ta on olemas ja kavatseb kesta veel edaspidigi. On suurepärane, et praeguse vanema põlve eestlased kohe alguses liitusid ühte, leidsid üksteiselt tuge ja jäid selleks, kes nad on. Sel viisil jäi alles mõte vabast Eestist – mõte, mis Eestis endas aeglaselt kustuma hakkas, siis aga taas värsket toitu leidis. Siin säilisid eesti keel ja kultuur. Tänu teile, et olete teinud seda, mida tegite – hoolimata kõigist raskustest. Ja kavatsete teha veelgi.

Eesti on ammugi vaba. Vabadus tähendas alguses paljudele vaba maailma kaubamajade vabadust, mitte aga mõttevabadust. Õigemini – mõtte- ja tarbimisvabadus olid peaaegu samad. Mis parata, sest tohutu võimaluste põud tähendas ka suurt majanduslikku põuda. Oli aeg, kus iga väikseimagi lääne „vidina“ üle tundsin ka mina suurt rõõmu. Need ajad on õnneks möödas. Nüüd teevad ärevaks uudised Gruusiast ja Venemaalt. Kas oled tundnud kõhedust uudiseid vaadates, ajalehti lugedes?

Olen rääkinud ameeriklastega, kes üldse ei poolda president Bushi poliitikat ja tean venelasi, kes meelsamini hoiavad end tagasi; neil on piinlik oma keelt avalikult rääkida. See, et poliitika ja inimene on kaks eri asja, on meie ajale, vabadusele ja demokraatiale väga iseloomulik. Seda võib pidada meie aja traagikaks. Keegi kuskil, mingid jõud juhivad asju nii, nagu meie ei taha. Kes nimelt, jääb tavaliselt vastuseta. Kui proovime maailma muuta, põrkame kokku paljude takistustega. Eestis on tüütuseni küsitud: „Kas me sellist Eestit siis tahtsime?“ Riik on ikkagi inimese jaoks, mitte inimene riigi jaoks.

Seda maailma on korduvalt proovitud paremaks muuta, kuid sellest pole midagi välja tulnud. Lõpuks selgub ikka, et maailma muudetakse kellegi arvelt ja see on ju eesmärgi endaga vastuolus. Indiviidi läbi me austame oma loodud kultuuri, tema on asjade määr ja mõõt, kuid keegi ei ela maailmas üksi, vaid ikka koos teistega – nii on defineeritavad demokraatia põhialused. Ja mida keerulisemaks muutuvad inimeste loodud struktuurid, seda keerulisem on inimesel neid hõlmata.

Ulmekirjanikud on seda tabanud oma ideega Superarvutist, kes kõike juhib, sest inimesed ise on ju nii tahtnud, lootes, et elu sellega paraneb. Ulmelugu läheb edasi nii, et püüdes oma vajadusi üha paremini rahuldada, muutub inimene varsti osakeseks selle arvuti plaanist, olles vaid mutrikene.

Iseenesest ei pruugi see olla vale, et inimene on vaid mutrikene, väiksuse ja eneseuhkuse hülgamise mõttes. Asi on hoopis selles, et inimene otsib sageli enda teadmata mingit suuremat eesmärki; midagi, mis võiks korvata kogu ta senise mineviku ja saatuse; aidata leida mõtet. Mis mõte oli eestlaste läbielatud raskustel ja kannatustel, kui asjad läksid just nii, nagu nad läksid? Või kes sellest enam hoolikski?

Harilikult ei saa teise inimese sisse väga sügavale näha, kuid armastuse väel on see võimalus. Kui me kõik suudaksime kogu aeg Jumala armastuse väega näha teist inimest, siis me oleksime kõik pühakud, kuid ilmselt see nii ei ole. Uskuja inimene, kes usaldab Kristuse toodud lunastust, teab, et see maailm siin ei ole mitte kõik; et ta saab osa ka tulevasest. Olen täiesti nõus, et iga tõeliselt hea tegu on väga palju väärt, eriti just traagika, ebakindluse ja raskuste kiuste. Iga tõeliselt hästi mõeldud asi on oluline ka siis, kui see jääb ehk märkamata. Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülevalt, valguse Isalt. „Märkamisaeg“ oli Eestis 20 aasta taguste öölaulupidude meenutuseks lauldud, mil kodueestlased laulsid end vabaks, nagu tihtipeale on paatosega öeldud.

Kuid mina sooviksin üht: mitte enam liigitada eestlasi kodu- ja väliseestlasteks, kuna maailm jääb üha väiksemaks. Ütleme parem – meie. Meie, kes saame osa tollest maailmast, mida tunneb ja millesse loodab uskuja. Seniks aga meenutan president Ilvese sõnu Tallinna öölaulupeol: „Kuidas Sul läheb? Mida ma saaksin Sinu heaks teha?“

Märkmed: