Kuidas peavad oma konverentse läti poliitrepresseeritud
Eestlased Eestis 24 Mar 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Esiteks, eraldatakse neile oma konverentside pidamiseks esinduslikke ruume. Ei pea ise otsima ega muretsema. On hea koostöö nii riigi valitsusega kui ka kohalike omavalitsustega. Seepärast pakutaksegi kõikidest võimalustest parimat.
Seekordne, järjest 22. toimus Riia kesklinnas Läti Seltsi Majas, rahvapärase nimetusega „Māmuļa“ (XIX sajandi läti soost haritlased nimetasidki seda hoonet hellitavalt – „Emmeke“) - hoones, kus tavaliselt toimuvad presidentide vastuvõtud, autasude üleandmine ning tähtpäevade koosolekud riigi kõrgemal tasemel.

Selles neljakordses majas on rida saale, igal oma nimetus – Valge, Kuldne jne. Antud juhul, k. a. 30. jaanuaril, kogunesid läti poliitrepresseeritud Suurde saali. Oli ka põhjust – kokku olid kõikidest Läti rajoonidest kokku sõitnud üle kolmesaja delegaati.
Nagu sellistel puhkudel ikka, algas konverents LPRA (Läti Poliitiliselt Represseeritute Liidu – k.a. jaanuari seisuga ca 17 000 liiget) lipu sissetoomisega. See on omapärane – koosneb kahest üks teise peale asetatud lippudest. Aluseks on Läti kirsipuna-valge- punane riigilipp, mida poolläbipaistva loorina katab väljastpoolt must, seestpoolt valge siidist riie, mille peal suur okastraadist pärjaga ümbritsetud stiliseeritud „L“ täht. Tähele lisaks Lätimaa ühtsuse sümbol – kolm taevatähte. Alumises servas poolkaares valgega tikitud Liidu täisnimetus. Niisiis süngest kannatuste- ja leinavärvist kumavad lootusena läbi rahvusvärvid. Tead, et sinu valul on õigustus ja kõrge eesmärk.
Hingestatult kõlab läti hümn „Dievs, svētī Latviju!“ (Jumal, õnnista Lätimaad!), millele järgneb mälestus- ja leinaseisak, mis pühendatud nii neile, kes ei suutnud oma kannatuste rada elulõpuni ära kanda kui ka neile, kes elavate seast on lahkunud ajavahemikus eelmisest konverentsist tänaseni.
Traditsiooniliselt järgneb noorte kontsert. Seekord on hallipäiseid tervitama tulnud VEF Kultuuripalee viiuldajate ansambel „Kantilēna“. Esinetakse laitmatult – kuulajate seas on ju palju kultuuriinimesi. Küüditamiste üks eesmärke oligi jätta rahvas ilma oma tippharitlastes, muusikutest, teadlastest, ohvitserkonnast, juristidest ja omavalitsusjuhtidest.
Pärast konverentsi päevakorra kinnitamist antakse sõna külalistele. Eesti poliitrepresseerituid esindab neliteist aastat lätlastega vangilaagrite napi toitu, vintsutusi ja alandusi jaganud Mart Niklus. Lubatakse esineda vene keeles – praktiliselt kõik saalisviibijad on ju selle keele hästi pikka „lühikursuse“ läbi teinud! Ta räägib lühidalt, konkreetselt ja mõtlemapanevalt.
„Kas on õige pidada represseerituteks vaid neid, kes piinati, hukati, vanglates ja sunnitöölaagrites, asumistel ja tööpataljonides kaugel oma kodumaast ja oma lähedastest eemal hoiti? Kas samapalju, või, kes teab, äkki enamgi veel, ei pidanud piinlema nende vanemad, abikaasad, lapsed, teised perekonnaliikmed?! Kes mõõdab, kes vaigistab, tunnustab ja „rehabiliteerib“ nende läbi elatu?! Meid, represseerituid on tegelikult kolm või isegi kümme korda arhiivides registreerituist rohkem.!“
Saalis valitseb haudvaikus. Näha, et igaüks mõtleb sel hetkel oma perele ja oma lähedastele. See eestlane ju mõtleb ja ütleb tribüünilt sedasama, millele oleme korduvalt mõelnud meiegi!
„Kuigi võib-olla igaüks oma hingepõhjas seda ei teadvustanud, oli meie kannatustel sügav mõte – vaba ja terve Läti ja Eesti. Kas aga on meie riigid vabad ja terved? Mingit dekoloniseerimist ega debolševiseerimist pole ju toimunud! Katsuge oma sõnaraamatutest leida sõna „desovetiseerimine“! Meil, Eestis isegi kõige uuemates ja täiuslikkusele pretendeerivates sõnastikkudest selliseid „ohtlikke“ sõnu ei leidu.
Sama olukord on ka meie riikide terviklikkusega . Kas keegi küsis teie nõusolekut, kui keegi, kelle taskus on pitsat ja riiklike lepete allkirjastamisõigus, loobus Abrenest? Ka eesti rahva käest ei küsi keegi, kas me tahame, kas oleme nõus loovutama Petserimaad ja narva-tagused alad. Samas ollakse sõnades varmad teiste riikide territoriaalset terviklikust toetama.



- 2 -


Meil Eestis viibis hiljuti visiidil Gruusia president Miikael Saakašvili. Sama välisminister, kas kümmekond aastat tagasi oli valmis Venemaale loovutama Eesti põlisalasid, kinnitas, et Abhaasia ja Lõuna-Osseetia on Gruusiast lahutamatud. Kas pole see topeltmoraal ja kahepalgelisus?!“
Edasi tõstis Mart Niklus esile Läti ja Eesti ühiseid ajaloolisi jooni. Nende illustreerimiseks rõhutas ta läti noore filmirežissöri Edvins Šnore erilisi teeneid n. n. NSV Liidu (sisuliselt kommunistlikku Venemaa) ja fašistlikku Saksamaa sobingu tähtsust Baltimaade anastamisel. Uhkusega mainis ta, et Eesti president autasustas Läti ajaloolast ka Eesti teenetemärgiga.
Saal aplodeeris eesti esindajale, oli näha, et südamest. Oli teisigi tervitajaid, kuid nende jutt oli standardsem ning piirdus praktiliselt vaid konverentsile edu soovimisega.
Edu ei jäänudki tulemata. Mandaatkomisjon teatas, et registreerunud on 257 hääleõiguslikku delegaadi ning esindatud on kõik regioonid – Vidzeme, Kurzeme, Zemgale ja Latgale. Ka Liidu esimehe Gunars Resnaise ja tema asetäitjate aruanded võeti vastu tunnustavalt. Tehtud tööd hinnati „heaks“, ning pärast revisjonikomisjoni kuiva aruannet, kell kaksteist, algaski konverentsi kõige pikem ning ühtlasi ka põhiosa – debatid.
Lätlased esinevad eestlastest rohkem emotsionaalselt. Need mehed ja naised enam suurt midagi ei karda, mispärast ei ole nende kõnedes tunda laveerimist ega ümber nurga rääkimist. Lipitsemisest rääkimata.
Kõiki debattidest sõnavõtnuid võiks tinglikult jagada kolme leeri. Nende märksõnadeks oleks a) „meie võitlesime …“; b) „meie kannatasime …“ ja c) „meie mõistame …“. Vahet nende vahel eriti ei tehta. Valu on ju üks.
„Meie võitlesime“ hulka kuuluvad 1941. aasta suvesõja vastupanu liikumisest osavõtjad, Läti embleemi- ja käisevärvidega saksa mundris rindel võidelnud 15. ja 19. SS diviiside leegionärid, sõjajärgsed metsavennad ja Vene okupatsiooniaastatel vastupanu osutanud. Need „kuuluvused“ osalt kattuvad: juhtus, et taganevale Vene Punaarmeele järele tulistajad sakslaste saabudes astusid vabatahtlikult (1944. a. suvest alates küll juba sunniviisiliselt) Läti leegioni, pärast Saksamaa alistumist läksid aga metsadesse. On teada, et 1945. aasta 5. – 7. veebruaril deporteeriti Lätimaalt Venemaale ligi 14 700 lätlastest sõjavangi (tõsi, nende hulgas oli ka eraisikuid). Filtratsioonilaagritest käis läbi 91 000.
Nende esinemised konverentsil olid vaoshoitud. Piirduti tõdemusega, et „mitte sellise Läti eest me oma verd valasime!“ Üks esinejaist nentis naljaga pooleks, et „võime uhkustada – naabrid eestlased ja leedulased on juba kaks korda paljaks varastatud, meie aga kordagi! Sest meilt polegi enam midagi varastada …“ Avaldati pahameelt üleliia suure parteitistumise üle. K. a. sügisestel valimistel esitatakse jälle kuuekümne nelja erakonna valimisliste. Nendes juba orienteerudagi on raske, valikutegemisest rääkimata.
„Meie kannatasime“ esinesid palju konkreetsemalt. Neid oligi konverentsil kõige rohkem. 1941. aasta juuniküüditamise lainega viidi Lätist Venemaa väheasustatud kohtadesse ligi 15,5 tuhat tsiviilelanikku, 1949. märtsis juba üle 44 tuhande. Represseerituteks loetakse ka lapsi, kes on sündinud vangilaagrites ja asumiskohtades. On kokku arvutatud, et vahemikus 1940. – 1990. on kommunistlikku režiimi valitsemise ajal represseeritud enam kui 190 000 läti kodanikku.
1989. aasta 8. juunil kuulutas tolleaegne Läti NSV Ülemnõukogu välja dekreedi küüditatute rehabiliteerimisest. Sama aasta oktoobris Ogre linnas asutati Läti Poliitiliselt Represseeritute Liit. Vastavat staatust represseerituile omistati aga alles kuus aastat hiljem – 1995. aasta aprillis. 2005. aasta seisuga oli LPRL-is ca 25 000 liiget. Tänaseks on see arv kahanenud juba vaid 17 000-le.
Esinejate jutt keerles rohkem majandus-, tervis- ja olmeprobleemide ümber. Tuska teeb tulumaksu ebaõiglane sissekasseerimise süsteem. Peaks taotlema proportsionaalset tulumaksu. Töötavatelt represseeritutest pensionäridelt ei peaks riik tulumaksu üldse võtma. Ja ega kõik represseeritud pole ju pensionärid!


- 3 –

Praegu Lätis kehtiva korra kohaselt tohib töötav pensionär saada vaid 30% palgast. See on pensionisaajates kaotanud igasugust huvi riigitööl käimise vastu. Praegu olevat Lätis ligi 200 000 töötut. 120 000 on Lätimaad maha jätnud ning suundunud parema elu ja töö otsinguile välismaale. Kahjuks lähevad just ettevõtlikud noored lätlased.
Ühe Riia haigla (Austrumu) juures tegutseb spetsiaalne Gerontoloogia osakond, kuhu võivad pöörduda kõik represseeritud, kuid nigela finantseerimise tõttu selle jõudlus on liiga tagasihoidlik. Tahetakse suuremat allahindlust ravimitele.
„Meie mõistame“ esinesid represseeritute nõudmiste toetusavalduste- ja nõuannetega kaasata oma tegevusse noori. Tuleks mitte oodata, kunas koolid hallipäiste poole pöörduvad vaid ise olla aktiivsed ja pakkuda oma mälestusi nii sõnas kui kirjas. Noori tuleks panna huvi tundma ka Läti ajaloo süngemate lehekülgede vastu.
Suuri lootusi pannakse ühiskondlik-poliitilisele liikumisele, mis nõuab Läti ajaloo õpetamist kõikides (ka venekeelsetes) koolides eraldi õppeainena. Seda peetakse väga tähtsaks noorsoo patriootilise kasvatamise seisukohalt. On kujunenud olukord, kus keskkooli lõpetajad tunnevad küll üldajaloo keerdkäike, kuid ei orienteeru enda oma kodumaa kõige tähtsamate periodiseeringute järjestuses.
Käesoleva aasta juunis täitub 70 aastat Läti riigi okupeerimisest Nõukogude Venemaa (nn. NSVL) poolt. Olukord on komplitseeritud juba selle tõttu, et ühed (kes, jäeti nimetamata) kavatsevad just samal ajal tähistada „nõukogude võimu taastamist“.

Konverentsi lõpus loetakse tavaliselt ette kohalviibijate Otsus. Seekord võeti see vastu ühel häälel. Selles märgiti, et ikka veel pole saavutatud poliitiliselt represseeritu staatuse tsentraliseeritud omistamine, ei ole ellu viidud eelmise konverentsi otsus Saeima (Läti Riigikogu) valimisseaduse muutus osalise mažoritaarse valimissüsteemi rakendamisest j. m.
Koordinatsiooni nõukogule tehti ülesandeks otsustavalt tihendada koostööd koolinoortega ja kohalike omavalitsustega ning igatpidi arendada ning laiendada sidemeid „sõsarorganisatsioonidega Lätis ja välisriikides.
Juhatust kohustati jätkata koostööd Läti Vabariigi valitsusega suurendamaks Austrumu haigla Gerontoloogiaosakonna finantseerimist, saavutada, et valitsus määraks kindla summa, millega kompenseeritakse represseerituile ravimite ostu aastas. Lisaks tehti ülesandeks „jätkata koostööd valitsusinstitutsioonidega“ Memoriaali rajamisele Okupatsioonimuuseumi ette, „ koos vastavate ministeeriumitega lahendada küsimus mälestuspaiga kujundamisest“ Moskva lähistel Komunarkas – Butovas, kus 1941. aasta 16. oktoobril mõrvasid Punavõimud Läti armee kõrgemaid ohvitsere ja riigimehi.
Lisatud oli ka punkt, et „rahaliste võimaluste piires“ kindlustada LPRL esindajate osavõtt sõsarorganisatsioonide kokkutulekuil nii Lätis kui ka naaberriikides.

Ei saa märkimata jätta, et konverentsi eel, lõppedes kui ka vaheaegadel astusid nii Mart-Olav Nikluse kui ka siinkirjutaja juurde paljud inimesed küsimusega, kuidas käib käsi eesti represseerituil. Päris mitmed mäletasid koostööd eestlaste Mementoga, ühiseid üritusi, sinimustvalget lippu kirsipuna-valge-punase kõrval nii mitmegi mälestusmärgi sisseõnnistamisel. Kaheksa aasta eest olevat aga koostöö teadmata põhjustel katkenud ning sellest olevat väga kahju.

Bruno Javoiš
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus