Eesti Elu
Kuidas oleks võimalik uppumisi ära hoida?
Sport 13 Aug 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kauaaegne ujumisinstruktor ja ujumise entusiast Mai Kreem tunneb muret, miks on tänavu olnud Kanadas nii palju uppumissurmasid ja arutleb, mida annaks ära teha, et see olukord muutuks.

Mai Kreem räägib vetelpääste alast, millega Kanadas alustati põhjalikku tööd juba 1947.a., varsti peale sõda. Alustati vetelpäästealaste kursuste korraldamisega ja anti välja mitmeid raamatuid. Ujumise tähtsust rõhutati ja see oli väga au sees.

Eestlased on olnud ajast aega väga tublid ujujad. Eestlaste ujumisspordist paguluses võiks terve raamatu kirjutada, märgib pr. Kreem, kellel see on tõesti unistuseks, ainult aega napib, sest raamat tuleks nii põhjalik.

Mai Kreem õpetas aastakümneid Jõekääru lastelaagris ujumist ja kinnitab, et mitte üks laps ei lahkunud laagrist ilma ujumisoskuseta. See oli lihtsalt nii loomulik asi. Iga päev peeti ka vetelpääste alaseid loenguid ja seda teemat võeti väga tõsiselt.

Ise õppis ta lapsena ujuma Emajões, kuidas just, ta ei mäletagi, igatahes tuli see oskus kiiresti ja loomulikult. Suuremana valvas ta seal juba nooremate laste järele ja vajadusel ka päästis neid. 13-aastasena tõi ta veest välja ühe 20-aastase naise ja äratas ta n-ö elule tagasi. Tartlastel nagu tema jt. veekogude ääres elavatel eestlastel oli omal ajal ujumisoskus hästi käes, ujuda ei pruukinud osata need, kelle kodu läheduses ujumisvõimalusi polnud. Basseinid ja ujumiskursused polnud ennesõjaaegses Eestis nii levinud.

Mai Kreemil on selgelt meeles üks juhus, kuidas ta Jõekääru laagris algaastatel ühe poisi peaaegu uppumissurmast tagasi tõi. Keegi oli vees vabaujumise ajal teisele peale hüpanud ja nii see õnnetus juhtus. Pr. Kreem hüppas vette, tõi poisi kaldale ja sai talle elu sisse, kuna vesi polnud veel kopsu tunginud. Tema kinnitusel võib uppumissurm saabuda kõigest 20-sekundilise vee all viibimisega, nii et uppuja päästmisega viivitada ei tohi. Kohe elustamise järgselt sai see poiss ka haiglasse kontrolli viidud ja kõik oli õnneks korras. Eestlaste seas on uppumisjuhuseid siin paguluses olnud aastakümnete jooksul vaid mõni üksik, kinnitab pr. Kreem. Laste seas pole neid juhuseid tema teada üldse mitte.

Aastakümneid ujuti Jõekäärul järves, hiljem läks selle põhi mudaseks ja ujumine seal keelati. 1999.a. avati rahva toetusega uus ujula.

Mai Kreemi käe alt on aastakümnete jooksul Jõekäärul läbi käinud umbes 7000 last, teda meenutatakse tänase päevani kui suurepärast ujumisõpetajat. Linnast käisid kohapeal eksamineerijad ja veendusid laste oskuses. Nad andsid parematele välja spetsiaalseid märke, mis siis ujumispükste külge õmmeldi ja uhkusega kanti. Neid märke pälvis umbes 1100 last. Mai Kreemi õpilastest on sirgunud enam kui 30 ujumisinstruktorit.

Talviti õpetas Mai Kreem ujumist Toronto koolides, töötades Parks and Recreation’i juures. Mõned aastad töötas ta ka Kanada suvelaagrites. Lisaks Jõekäärule tegeles ta ujumisspordi arendamisega Balti Spordiliidu ulatuses. Võistlusi korraldati mitmel pool Kanadas ja USAs. Ta meenutab, kuidas nad abikaasa Robertiga alati autotäite viisi lapsi Lakewoodi võistlema viisid. Tänaseks on see tegevus kahjuks soiku jäänud, nendib pr. Kreem, kes on püüdnud Balti ujumisvõistlustel siiani elu sees hoida, aga eestlastest ujujaid pole enam võistlustele tulemas sugugi palju.

Tänapäeval tundub Mai Kreemile, et ujumist ei võeta enam nii tõsiselt kui vanasti, see on rohkem nagu lõbu kui kohustus. Eks ole juurde tulnud ka palju uusi spordialasid, millega lapsed ja noored tegelevad ja kuna tänapäeval veedab noorem põlv väga palju aega arvuti ja TV taga, juhtubki, et ujumisoskus pole kõikide jaoks sugugi loomulik asi.

Valutades südant nende laste ja noorte pärast, kes on tänavu suvel uppumise läbi oma elu kaotanud, arvab pr. Kreem, et siin osas annaks nii mõndagi ära teha. Ta on seda olukorda ka mitmete poliitikutega arutanud ja soovitusi andnud. Näiteks peaks igal pool — hotellide ja korterimajade basseinides — töötama vetelpäästja, kes vajadusel appi tõttab, ja ujuda saaks ainult nendel aegadel, kui vetelpäästja on kohal. Samuti arvab pr. Kreem, et ujumine linnabasseinides ja kursused peaks olema täiesti tasuta — ehk siis valib rohkem vanemaid oma lastele ujumisprogrammi.

Jääb vaid loota, et see kurb uppumissurmasid puudutav statistika paremuse poole pöördub: need surmad on ju täiesti välditavad.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus