Meie 166 päeva Kanadas sai ootamatult kiiresti ühele poole ja nüüd saab peaaegu et nostalgiaga tagasi vaadata varakevadele ning kõigele uuele ja huvitavale, mis meid ootas.

Enne Kanadasse minekut küsisid paljud, et miks just Kanada? Lihtne vastus oleks: miks mitte! Tõepoolest, Kanada kui noorte seiklejate reisisihtpunkt alles hakkab populaarsust koguma. Vahtrasiirupimaale tuleku põhjuseid oli mitu, muuhulgas kaugus Euroopast (mitte et meil Euroopa vastu midagi oleks!), riigikeel on inglise keel ja muidugi ka see, et siin pole nii palju mürgiseid putukaid ja madusid nagu Austraalias. Ning pole siin nii külm ühti, suvi oli ehk isegi liiga palav, vähemalt Torontos.

Kaalusime pikalt, missugusesse linna lennata. Paljud noored eestlased olid lennanud Lääne-Kanadasse, Vancouverisse ja selle lähiümbrusesse, kus on palju suusa- ja lumelauakuurorte. Kuna meie tulime Kanadasse märtsis, kui hooaeg oli lõpusirgel, siis kartsime, et ei leia sealt tööd. Kaalusime veel Torontot ja Montreali. Viisa käes, olime ikka veel kõhkleval seisukohal. Otsustavaks sai üks pisiasi, nimelt olime viisataotlusse märkinud, et siseneme riiki Toronto kaudu. Kui nii, siis nii!

Et Kanadas kauem kui kolm kuud olla ja tööluba saada, tuleb taotleda viisat. Noortel (alla 36 a) on võimalus taotleda working holiday viisat, mille saab üheks aastaks ja mis iseenesest tähendab suurt hulka paberimajandust (võrdluseks - Austraalia working holiday viisa avalduse saab täita internetis ja vastus tuleb paari tunniga). Kõige aegavõtvam on nende paberite ajamine, mis tõendavad, et kandidaadil pole ühtegi pattu politsei karistusregistris. Eesti Vabariik väljastab selle dokumendi ainult eesti keeles, seega tuleb see veel lasta inglise keelde tõlkida ja notaril kinnitada. Kui oled üle poole aasta mõnes teises riigis viibinud, tuleb ka sealt tõend võtta. Alaril oli neid tarvis Norrast ja Iirimaalt. Saatsime mõlemasse riiki vastavad avaldused ja meile saadeti posti teel vajalikud dokumendid. Kui kõik paberid olid olemas, andsime need sisse Kanada saatkonda Tallinnas. Vastust ootasime veidi üle kahe nädala, viisa saamise kinnitus tuli meilile.

Ja siis see oligi käes – minek. Närv oli sees ja kõik oli lahtine. Aga ees ootasid seiklused!

Äädikas ja loomaliha

Sisseelamine võtab alati aega, seda enam, et Kanada erineb Eestist nagu öö päevast. Muuhulgas oli palju uut ka meie maitsemeeltele. Endale suupäraste toitude ja toiduainete leidmiseks proovisime palju erinevaid asju, oli nii pettumusi kui vahvaid leide. Kuna Eestis süüakse peamiselt sealiha, siis loomaliha tundus alguses eriti võõras. Õnneks on Kanada igas mõttes mitmekesisuste maa ning poest leiab täiesti vabalt ka sealiha.

Üks esimesi maitseelamusi Kanadas oli äädikas. Mitte et Eestis äädikat ei oleks, aga siin kasutatakse seda toitude valmistamisel tunduvalt rohkem. Peale ühtede eriti äädikaste kartulikrõpsude proovimist tuli Kanada äädikalembuse võrdluseks meelde joonisfilm uhketest gallialastest Asterixist ja Obelixist, kes pärast Londiiniumi külastamist tõdesid, et seal süüakse vist isegi piparmünti piparmündikastmega! Nii tundus meilegi, et siin süüakse ilmselt äädikat äädikakastmega. Hiljem harjusime ja asi ei tundunudki enam nii hapu.

Maitse üle aga ei vaielda ning siinset toidulauda tuleb tõepoolest kiita mitmekesisuse eest, eriti puu- ja juurviljade osas. Omaette elamuse annavad juba nii paljude eri maade söögikohad ja -tavad. Samuti meeldis meile see, et väljas söömine on siin palju taskukohasem kui Eestis.

Igapäevaelu pisiasjad

Tööle saime üllatavalt kiiresti ning ka elukoha leidmine ei tekitanud halle juuksekarvu. Nüüd ootas ees linna, ühistranspordi ja kõige muu igapäevaellu puutuvaga tutvumine. Ühistranspordiga probleeme ei olnud, süsteem on lihtne ja loogiline. Mis puutub poodidesse ja ostmisse, siis rohkem süvenemist ja mõtlemist nõudis (ja nõuab veel praegugi) kõik see mõõtühikute kompott kilogrammidest ja kilomeetritest naelade ja tollideni. Harjumist tahtis ka see, et käibemaks lisandus hinnale kassas.

Kui üldist sissetulekut arvestades tunduvad toit ja riided siin odavamad kui Eestis, siis telefonisidega seonduv on jällegi keerulisem ja kallim. Küllap siin mängib rolli ka see, et kodueesti eestlane on tehnikaajastu mugavustega rohkem ära hellitatud. Kui Eestis saab ettemaksuga telefonikaardi soetada igast kioskist ja toidupoest ning ostmiseks pole tarvis ette näidata isikuttõendavat dokumenti, siis Kanadas tuli meil kõigepealt saada endale SIN-number (social insurance number) ja alles seejärel võeti meid telefonipoes jutule. Ülekohtuselt kallis tundus ka see, et telefonikõne puhul (mobiiltelefonile) maksab nii helistaja kui vastuvõtja.

Suures plaanis on igapäevaelu täiesti kena. Kui on tahtmist tööd teha, on võimalik teenida nii palju, et saab isegi veidi ringi reisida. Käisime New Yorgis, Montrealis, imearmsas Quebeci linnakeses ning muidugi tutvusime kõigi Toronto ja selle lähiümbruse vaatamisväärsustega. Toronto linn oma multikultuursuses ja mitmekesisuses on juba üksi uudistamist väärt. Suure elamuse oma jaoks saime Metallica kontserdilt Quebeci linnas. Nimelt meie niigi ladusalt läinud reisi ja kohanemist täiustas meie lemmikbändi tulek Kanadasse. Kui meie eelmised Metallica kontserdid piirnesid umbes 25 000 fänni seas seismisega, siis nüüd sattusime lausa rohkem kui 100 000-pealisse seltskonda!

Omaette elamusena tuleb kindlasti mainida kohalike eestlaste kogukonna ja selle tegemistega tutvumist. Et Torontos on palju eestlasi, oli meile teada. Et aga siin üpris tihe ning huvitav kultuurielu, tuli pigem üllatusena. Osalesime nii mõnelgi Eesti Majas toimunud kontserdil ja kinoõhtul, samuti käisime Seedriorus suviharja pidustustest osa saamas. Põnev oli kohtuda Kanada eestlastega, kuulda nende siiasattumise lugusid ja tutvuda nende maailmavaadetega. Vastuvõtt oli alati soe ja südamlik.

Mida veel kindlasti mainimata ei saa jätta on tõsiasi, et siinsed inimesed, nii kanadalased kui eestlased, on väga elujõulised ja nooruslikud. Kui mitu korda oleme me mõttes inimesed vähemalt 20 aastat nooremaks teinud!

Eesti ja Kanada

Tahes-tahtmata hakkab iga rändaja oma kodule teisiti vaatama ning sellest ei jäänud puutumata ka meie. Väikese riigi plussiks on see, et tehnika areng jõuab kiiremini inimesteni ning õnneks on eestlased üpris varmad sellega ka kaasa minema. Kuna Eestis saab peaaegu kõik asjad – arvete maksmisest ja tuludeklaratsioonist kuni riigikogu valimiseni välja – interneti teel ära ajada, siis siinne tšeki- ja paberimajandus ehmatas meid alguses täitsa ära. Pisut ajas muigama, kui suve keskel tuli pomm-uudis Montrealist, et seal saab mobiiltelefoniga parkimist korraldada.

Natuke üllatas meid see, kui inimesed imestasid selle üle, et me läheme tagasi Eestisse elama. Meie seikluse eesmärgiks oli ühe põneva maaga pisutki tutvuda, näha ja kogeda uut ning huvitavat. Kodu, perekond ja sõbrad on siiski Eestis ning hetkel ei näe me ühtegi veenvat põhjust, miks me peaksime kodumaad vahetama. Siin võiks kasutada vana ütlust, et külas on hea ja huvitav, aga kodus on ikka kõige parem. Sellegipoolest soovitame kõigil maailmaränduritel Kanadas ka käia – vahva elamus on garanteeritud! Meie oleme igatahes väga tänulikud selle võimaluse eest, et saime seal olla.

Märkmed: