Eesti Elu
Kuidas jääda ellu
Arvamus 29 May 2009 Viido PolikarpusEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
21. mail vabastas Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves kolm sotsidest ministrit. Erimeelsused valitsuses olid tingitud töölepinguseadusest, parandused selles lubaksid tööandjal töötajaid kergemini koondada või vallandada. Et sotside vabastamine ei meeldinud ametiühingutele, siis ähvardab ametiühingute liider Harri Taliga kutsuda inimesed tänavale algul miitingule, aga juunikuus juba ka streikima.

Mina olen ühe väikeettevõtte omanik. Minu eesmärk ei ole töötajaid vallandada või neist lahti saada, vaid neile tööd anda ja äri edendada, kuid vahel, kui kulud ületavad sissetuleku, siis tuleb vähendada ka tööliste arvu. Kui seda ei teeks, siis tuleks ettevõte sulgeda ja kokkuvõtteks kaotaksid kõik.

Ametiühingute üleskutse tundub väga tuttav: kõigi maade proletaarlased, ühinege! Eesti sotsid tahavad praegu valijate hääli püüda loosungiga, et nemad seisavad tööliste eest – isegi nüüd, kui maailm on muutunud. Kas me tahame astuda tagasi sotsialismi? Kas me oleme unustanud, et see süsteem kukkus alles hiljuti kokku? Väga kiiresti kipume me unustama, et protektsionism on olnud Saksamaal ja Prantsusmaal nagu veskikivi kaelas. Kui me lähemal ajal ei paku välja nähtavaid lahendusi, ei ole varsti kellelgi enam töökohta.

Streik ei saa olla lahendus. Probleem on selles, et eestlased ei ole oma loomult sellised, et lähevad tänavale ja hakkavad aknaid sisse peksma ja marodööritsema. Kuid kes kaitseb meid provokatiivsete väljaastujate eest, nende eest, kes ainult ootavad, et tulla tänavale ja hakata lõhkuma? Kas ametiühingud? Kui raadioreporter esitas Harri Taligale sarnase küsimuse, vastas ta, et ärgu valitsus siis võtku töötajate õigusi ära. Niisugusest vastusest võib järeldada, et täiesti teadlikult õhutatakse tänavatele tulema neid, keda peab politsei jõuga vaos hoidma.

On päris hirmutav, et keegi ei oska praegu inimestega normaalsel viisil rääkida. Meedia paistab võtvat kinni igast võimalusest, et konflikte üles kütta oma uudiste müümiseks. Igaüks on kiire õigustama oma vaatenurka ja ei kuula vastaspoolt milleski.

Nagu ütles Mart Laar – kui ikka raha ei ole, siis seda ei ole, me peame saama hakkama sellega, mis meil on. Riigi tasandil kehtivad ju samad reeglid mis perekonnaski – hakkama peab saama sellega, mis sul rahakotis on, ja tegema vastavad valikud.

Maal Kurenurmes meie talus panin ma sel kevadel maha varase kartuli – kuus kolmekümnemeetrist vagu. Naabrimees Aivar ajas vaod sisse vastastikuse abi korras, sest ta saab oma kombaini meie heinaküünis hoida. Kui kartulid olid mul maha pandud, siis selle asemel, et kutsuda Aivar vagusid kinni ajama, nagu ta mul käskis, tegin seda ise. Lükkasin mulla kartulite peale ja tasandasin maapinna, sest nii tundus mulle ilus – mullapind jäi ühtlane. Kui Aivar tuli ja seda nägi, ei saanud ta naeru pidada. Ta küsis, kuidas ma mõtlen kartuleid mullata ja hiljem nad üles leida, kui vagusid ei ole. Lõpuks ta siiski halastas mu peale ja ütles, et kui kartulipealsed oma nina välja lükkavad, siis ta tuleb, ajab vaod sisse ja päästab mu kartulisaagi ära. Olen küll algaja põllumees, aga mul on plaan kasvatada meie talus kõik oma perele vajalikud juur- ja köögiviljad. Seegi on nagu valmisolek kõige halvemaks, et majanduse tõelise kokkukukkumise järel vähemasti toit laual oleks. Ka talvepuud on meil oma metsast võetud ja külma kätte pole seega hirmu jääda. Praegu aga ootan, et meie uus naaber Michael, kes kolis Kurenurmele Austraaliast, alustab oma tuuleenergia projektiga, siis saame ka elektri oma jõududega majapidamisse sisse tuua.

Lõpetuseks tahaksin ma öelda, et alati on kergem saaki koristada, kui seda maha panna või külvata.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus